Kliimamuutustega kohanemise integreerimine põua- ja veekaitsekavadesse

Põuaohje- ja/või veekaitsekava jaoks on oluline teha kindlaks asjaomased sidusrühmad, kes on huvitatud veevarustusest, põuaplaneerimisest ja veekaitsest. Need sidusrühmad peavad olema kaasatud ja õiglaselt esindatud kava väljatöötamise varases etapis. Planeerimisprotsessis osalemine annab sidusrühmadele võimaluse arendada üksteise seisukohtade mõistmist ja luua koostööpõhiseid lahendusi. Kohalikel sidusrühmadel on parimad teadmised veekasutuse eri sektoritest ja hüdroloogilise tsükli komponentidest ning nad saavad tagada, et eesmärgid on sidusad ja neid rakendatakse seal, kus sotsiaal-majanduslikud kulud on kõige väiksemad. Aktiivne osalemine aitab kaasa veeallikate tasakaalustatud majandamisele, minimeerides konflikte eri kasutusviiside ja keskkonnamõju vahel.

Hea lähenemisviis on luua töörühmad või foorumid, mis koondavad kindlaksmääratud huvitatud isikuid, kogenud ja tunnustatud veevaldkonna eksperte, kes saavad nõustada ja konsulteerida kavade väljatöötamisel. Lisaks võib üldsuse osalemise edendamiseks kasulikeks vahenditeks pidada valdkondlikke tabeleid, kus arutelud võivad olla ladusamad, ja väikeseid sidusrühmade rühmi. Üldsuse teavitamisel ja konsulteerimisel võib järgida reguleeritud või õigusaktidega kehtestatud menetlusi (nt ametlikud bülletäänid) või ulatuslikke ja kergesti kättesaadavaid väljaandeid ja elektroonilisi teabevahendeid, mida ühiskond hiljem sagedamini kasutab.

Põuaohje- ja veekaitsekavade kavandamise ja rakendamise peamine edutegur on põhjalike teadmiste kättesaadavus järgmise kohta:

· veekasutuse struktuur ja selle panus heaolusse;

· veekogude hüdroloogilised tingimused ja nendega seotud kliimamuutuste prognoosid keskpikas ja pikas perspektiivis;

· veenõudlust mõjutavad tegurid veemahukates majandussektorites ja avalikus veetarbimises.

Eduka põuaohje- ja veekaitsekava jaoks on kogu planeerimisprotsessi vältel vaja sidusrühmade aktiivset kaasamist ning head dialoogi teadusringkondade ja poliitikakujundajate vahel. Lisaks tuleks põuaohje- ja veekaitsekava lisada ELi veepoliitika raamdirektiivis nõutud veemajanduskavadesse või nendega kooskõlastada. Tõhusate põuahoiatussüsteemide loomine aitab veelgi kaasa põuaohje- ja veekaitsekavade edukale rakendamisele.

Konfliktid sotsiaalsete, majanduslike ja keskkonnaalaste väärtuste ja huvide vahel võivad takistada vajalikku koostööd kava koostamise ja rakendamise ajal, eriti kui veevarud vähenevad. Õiguslikud piirangud planeerimisprotsessi ajal on muu hulgas seotud veeõiguste, kehtivate üldsuse usaldust käsitlevate õigusaktide, avalikele veekäitlejatele esitatavate nõuete ja vastutuse küsimustega.

Riigi tasandi põuaohje- ja veekaitsekava väljatöötamisega seotud kulud on hinnanguliselt 50 000 kuni 100 000 eurot. Rakendamiskulud on väga erinevad, sõltudes kaalutavast ulatusest, probleemi tõsidusest, veekogude ja veekasutuse kohalikest omadustest ning kavandatud meetmetest. Kulusid tuleb alati võrrelda kahjumiga, mis tekiks juhul, kui kava ei oleks koostatud.

Kasulik on see, et kõik majandussektorid saavad tegevust jätkata organiseeritult, kuid väiksema veetasemega, mis tähendab, et võrreldes majandamata põuaolukorraga on majandus- ja keskkonnahäired väiksemad.

Määrus, mis käsitleb põllumajandusmaa niisutamiseks vee taaskasutuse miinimumnõudeid

Veepuuduse ja põua probleemi lahendamiseks ELis avaldas Euroopa Komisjon 2007. aastal teatise „Veepuuduseja põua probleemi lahendamine Euroopa Liidus”. Teatises loetletakse poliitikavariandid, mida saab rakendada ELi kooskõlastatud meetmena, et suurendada veekasutuse tõhusust ja veesäästu ning parandada põuaks valmisolekut ja riskijuhtimist. Veepoliitika raamdirektiivis, mis on ELi veepoliitika lipulaev, tunnistatakse põuda kui võimalikku ohtu, mis võib muuta olematuks jõupingutused ühenduse veekogude hea ökoloogilise seisundi saavutamiseks. 2012. aasta novembris valmis veepuudust ja põuda käsitlev poliitika läbivaatamine, mis lisatiEuroopa veevarude kaitsmise kavasse. Läbivaatamise käigus jõuti järeldusele, et Euroopa Komisjoni 2007. aasta teatises soovitatud poliitikavahendite rakendamisel on tehtud edusamme, kuid veepuuduse ja põua suundumuste tagasipööramise üldeesmärki ei ole saavutatud. Tegevuskavas julgustati liikmesriike integreerima põuariski juhtimist paremini oma tulevastesse veemajanduskavadesse, et tagada veevarude majandamise järjepidevus. 2020. aastal avaldas Euroopa Komisjon uuemääruse, mis käsitleb vee taaskasutamise miinimumnõudeid põllumajanduslikuks niisutamiseks,mis on oluline veekaitse seisukohast ja milles on sätestatud eeskirjad puhastatud asulareovee põllumajanduslikuks niisutamiseks ohutu taaskasutamise miinimumnõuete kohta.

Põudade süvenevat tõsidust Euroopa Liidus ja vajadust meetmete järele on tunnistatud 2021. aasta veebruarisvastu võetud uues ELi kliimamuutustega kohanemise strateegias. Strateegias tehakse ettepanek kasutada laialdasemalt põuaohjekavasid ja -meetmeid, et suurendada mulla veesäilitusvõimet ja vee ohutut taaskasutamist.

Põuaohje- ja/või veekaitsekavade rakendamise aeg sõltub mitmest tegurist, nagu mõjutatud piirkonna suurus, eri sidusrühmade huvid ning õiguslikud ja sotsiaalsed tagajärjed. Tüüpiline rakendusaeg on 1–5 aastat.

Kui põuaohje- ja veekaitsekavad on nõuetekohaselt välja töötatud ja rakendatud, on need tavaliselt keskmise tähtajaga meetmed (> 5 aastat). Selleks et tagada nende pikaajaline elujõulisus, tuleks neid korrapäraselt hinnata, võttes arvesse kliima- ja sotsiaalseid muutusi, uusi tehnoloogiaid ja uusi seadusi. Oluline roll on ka põuajärgsel hindamisel ja kohanemisel.