Metsastamine ja taasmetsastamine kui kohanemisvõimalus

Metsastamise ja taasmetsastamise tavadesse võib kaasata erinevaid sidusrühmi, sõltuvalt asjaomase maa suurusest ja omandiõigusest. Valitsusi, valitsusväliseid organisatsioone ja kodanikuühiskonna organisatsioone, erasektorit ja teadusasutusi tuleks eelistatavalt kaasata, et tagada kohanemine laiemas ruumilises ja ajalises ulatuses. Sidusrühmad tuleks kaasata metsastamis- ja taasmetsastamistavade rakendamisetappi (nt metsastatud või taasmetsastatud ala valimisse ja puude istutamise omaduste kindlakstegemisse). Siiski on sidusrühmadel oluline roll metsastatud ja taasmetsastatud alade majandamise etapis, kuna nad saavad anda panuse meetmetesse, mis tagavad nende kasvu, säilimise ja kaitse.

Enamik Euroopa metsi on eraomandis (ligikaudu 60 % metsamaast), mitte avaliku sektori omandis (40 %) (ELiteabeleht). Seetõttu hõlmavad metsastamise ja taasmetsastamise tavad sageli eramaaomanikke ning edu saavutamiseks peavad need sidusrühmad neid aktsepteerima, ületades institutsioonilised tegurid, nagu õigused ja juurdepääs metsadele. Eriti metsastamine toimub peamiselt puude istutamisega eramaadele, kuna maaomanikud võivad oodata suuremaid sissetulekuid kui põllumajandustavadest. Lisaks on metsastamine edukas, kui eramaaomanikud nõustuvad osalema metsastamisprojektides pika aja jooksul.

Suuremate ühismetsaalade omandiõiguse üleandmine kohalikele kogukondadele ja sellega seotud tulu, mis põhineb süsiniku paremal säilitamisel, võib suures osas olla edukas tegur kliimamuutuste leevendamisele kaasaaitamisel (esmane), kuid võib hõlbustada ka selliste ökosüsteemi teenuste säilitamist, mis on olulised kohanemiseks kohalikul tasandil (nt veereguleerimisteenused, mullakaitse, metsasaadused jne).

Maavaldajate sotsiaal-demograafilised omadused (st põllumajandusettevõtte suurus ja valdus), metsastamise ühiskondlik vastuvõetavus kogukonna poolt (nt mitte sattuda vastuollu põllumajanduslike eesmärkidega) ning maavaldajate oskused, teadmised ja kogemused, mis on olulised metsastamise ja taasmetsastamise seisukohast, võivad olla selliste tavade kasutuselevõtmisel edutegurid/piiravad tegurid.

Kohanemis- ja leevendamismeetmete koostoimet käsitleva teabe jagamine võib samuti aidata kaasa metsastamise ja taasmetsastamise tavade edukusele. Põllumajandustootjad peaksid teadma oma maal metsastamise ja/või taasmetsastamise võimalusi (sealhulgas turustamisvõimalusi) ja ohtu nii kliimamuutuste leevendamise kui ka nendega kohanemise eesmärgil.

Metsastamine ja taasmetsastamine võivad muuta maastikku ja sellega seotud ökosüsteemi teenuseid. Hästi hallatud ökosüsteemid võivad siiski aidata ühiskondadel kliimamuutustega kohaneda, tuues mitmesugust sotsiaal-ökoloogilist kasu ja edendades pikaajalisi lähenemisviise kliimamuutustega kohanemisele.

Metsastamise ja taasmetsastamise kasutuselevõtt kliimamuutustega kohanemise tavadena, integreerides leevendamiseesmärgid, võib aidata ületada kliimamuutustega kohanemist takistavaid rahalisi tõkkeid, kuna see võib saada kasu CO2 rahastamisest (CDM, REDD+, vabatahtlikud CO2-turud). Kohanemistavadena võivad need aidata suurendada ka kliimamuutuste leevendamisega kaasnevat kohalikku kasu ja kohalikku suutlikkust kliimamuutustega toime tulla.

Metsastamine ja taasmetsastamine võib tagada sotsiaalse, majandusliku ja keskkonnaalase olukorra paranemise, aidata kaasa kestlikule arengule (nt suurendada maa tootlikkust ja vastupanuvõimet) ning pakkuda täiendavat sissetulekut. Need tavad aitavad tagada ka ökosüsteemi teenuseid, vähendades haavatavust kliimamuutuste suhtes (st metsad aitavad reguleerida loodusvarasid, kontrollida hüdroloogilisi protsesse ja mulla degradeerumist, säilitada liikide bioloogilist mitmekesisust ning vähendada kahjurite ja haiguste rünnakuid).

Kulusid tuleks hoida maa ettevalmistamiseks, puuliikide omandamiseks ja istutamiseks, maa väetamiseks ja tarastamiseks, taimestiku kontrollimiseks ning kõigi hooldus- ja majandamistavade jaoks, eriti esimese kolme/viie aasta jooksul. Hoolduskulud ulatuvad keskmiselt 300 eurost hektari kohta esimesel aastal kuni umbes 100 euroni hektari kohta kolmandal aastal (EuroopaMetsainstituut, 2000). Abifonde antakse siiski selleks, et toetada kohalikke maaomanikke taasmetsastamise ja metsastamise tavade kasutuselevõtmisel. Metsastamiseks antav abi sõltub puuliikidest, ulatudes maksimaalselt umbes 2400 eurost hektari^{kohta eukalüpti puhul} kuni 4800 euroni hektari^{kohta laialehiste segaistanduste puhul.} Lisaks on ette nähtud hüvitised maaomanikele, et katta põllumajandusmaa metsastamise tõttu saamata jäänud tulu. Põllumajandustootjate puhul, kes^{saavad tulu peamiselt põllumajandustegevusest, hinnatakse} maksimaalseks summaks 725 eurot hektari kohta^-1 aasta^{kohta, samas kui muu eraõigusliku isiku puhulhinnatakse maksimaalseks summaks 180 eurot hektari kohta -1} aasta kohta. Need kulud kehtestati 5. mail 1994. aastal vastu võetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 1054/94 finantsprogrammi reguleerimiseks.

Ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) on ELi metsade rahastamise peamine allikas.  Ligikaudu 90 % ELi metsade rahastamisest tuleb Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD). See hõlmab metsastamist ja taasmetsastamist. Ajavahemikuks 2015–2020 ette nähtud 8,2 miljardist eurost on kokku 27 % eraldatud taasmetsastamiseks, 18 % metsade vastupanuvõime suurendamiseks ja 18 % kahjude ennetamiseks. ÜPP raames antakse maapiirkondadele rahalist toetust, kuid ELi liikmesriigid võivad otsustada rahastada metsandusmeetmeid oma riiklike maaelu arengu programmide kaudu. Nagu on sätestatud maaelu arengu määruse1257/1999 VIII peatükis, antakse sellist rahalist toetust üksnes metsadele ja aladele, mis kuuluvad eraomanikele, nende ühendustele, omavalitsustele või nende ühendustele.

Selle kohanemisvõimaluse rahastamisallikaks võivad olla ka ärihuvid (logimine) või turismitulud. Taasmetsastamine ja metsastamine võivad lõpuks luua uusi ökoturismi võimalusi. Samuti võivad need kompenseerida taliturismi negatiivseid tagajärgi, nagu mägimaastiku muutumine näiteks suusanõlvade ja nendega seotud taristu tõttu.

Metsastamine ja taasmetsastamine on abikõlblikud puhta arengu mehhanismi raames, mis on ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni peamine rahvusvaheline poliitikavahend, mis ühendab kliimamuutuste leevendamist ja nendega kohanemist. 2 % puhta arengu mehhanismi süsinikdioksiidi kompensatsioonidest on ette nähtud kohanemisfondi rahastamiseks (Kyoto protokolli artikli 12 lõige 8), isegi kui puhta arengu mehhanismi projektid ei pea ametlikult hõlmama kohanemismeetmeid.

REDD (raadamisest ja metsade seisundi halvenemisest tulenevate heitkoguste vähendamine) algatus on kasulik ka metsade säilitamise rahastamiseks, metsaökosüsteemide süsinikuvarude suurendamiseks ja hiljuti säästva metsamajandamise edendamiseks seoses kliimamuutustega kohanemise ulatusega.

Rahvusvahelisel tasandil on rahvusvaheliste kokkulepetega, nagu Kyoto protokoll ja Pariisi kokkulepe, tehtud jõupingutusi kliimamuutustega kohanemise ja nende leevendamise lõimimiseks metsa ökosüsteemidesse, kuid seda potentsiaali ei ole veel täielikult ära kasutatud.

Euroopa tasandil hõlmab Euroopa rohelise kokkuleppe osana vastu võetud ELi elurikkuse strateegia aastani 2030 kahjustatud ökosüsteemide taastamist kogu Euroopas, istutades 2030. aastaks veel vähemalt 3 miljardit puud. Samuti on selle eesmärk töötada välja suunised elurikkust soodustava metsastamise ja taasmetsastamise kohta, kohaldades looduslähedasemaid metsastamistavasid.

ELi metsastrateegia aastani 2030 on üks Euroopa rohelise kokkuleppe juhtalgatusi ja tugineb ELi elurikkuse strateegiale aastani 2030. Strateegia aitab saavutada mitmesuguseid eesmärke: ELi elurikkuse eesmärgid ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgid 2030. aastaks, kliimamuutustega kohanemise eesmärgid ja kliimaneutraalsus 2050. aastaks. Strateegias pööratakse erilist tähelepanu ka turismile: Selles märgitakse, et komisjon edendab koostööd turismisektori, metsaomanike ja looduskaitseteenistuste vahel ning kehtestab ökoturismitegevuse standardid ja normid. Turismitööstus peaks tegema tihedat koostööd metsamajandajatega, et töötada välja säästvad turismitooted, millel on positiivne mõju inimeste tervisele, ilma et see avaldaks negatiivset mõju kavandatud sihtkohtade loodusväärtustele, eelkõige kaitsealadel.

FOREST EUROPE (Euroopa metsade kaitset käsitlev ministrite konverents) on üleeuroopaline vabatahtlik kõrgetasemeline metsanduspoliitika protsess. Alates 1990. aastast on selle eesmärk olnud töötada 46 allakirjutanu (45 Euroopa riiki ja EL) jaoks välja ühised strateegiad metsade kaitsmiseks ja säästvaks majandamiseks.

Metsastamise peamine rahastamismehhanism on ühine põllumajanduspoliitika. ELi liikmesriigid koostavad eeskirjad strateegiakavade toetamiseks ühise põllumajanduspoliitika raames (määrus (EL) 2021/2115)(delegeeritud määrus (EL) 2022/126). Ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire eeskirjad on sätestatud määruses (EL) 2021/2116(rakendusmäärus (EL) 2022/128). Sellest rahastatakse peaaegu 623 000 hektarit metsastamist või agrometsanduse taastamist(ÜPP 2023–2027 – lühidalt 28 ÜPP strateegiakava).

Lisaks tagatakse maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse (LULUCF) määrusega (EL) 2018/841 maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest tuleneva heite ja selle sidumise lisamine kliima- ja energiapoliitika raamistikku ning liikmesriigid peavad tagama, et maakasutusest, maakasutuse muutusest või metsandusest tulenev heide kompenseeritakse vähemalt samaväärse CO2 sidumisega sektoris (mitte võlareegel).

Lisaks võib riiklik poliitika pakkuda stiimuleid või kehtestada eeskirju, et edendada tavasid, millel on koostoime kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise vahel; kliimamuutuste leevendamise projektide kohandamise lisamine riiklikesse suunistesse ja heakskiitmismenetlustesse võib stimuleerida metsastamis- ja taasmetsastamistegevuse kohandamist.

Metsastamine ja taasmetsastamine nõuab pikka rakendusaega, kuna need hõlmavad paljusid osalejaid ja võivad olla institutsiooniliselt keerukad nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil.

Metsastamine ja taasmetsastamine kui kohanemistavad on osa säästva metsamajandamise põhimõtetest. Samuti peaksid need olema osa kohalikest või riiklikest maakasutuskavadest ja seetõttu on neil üldiselt pikk eluiga (kümnendid). Lisaks peavad omanikud selleks, et saada rahalist abi ja hüvitisi põllumajandusmaa metsastamisest tulenevate kahjude katmiseks, tagama metsastatud maa hooldamise vähemalt viie aasta jooksul.