Chikungunya

Chikungunya kandub inimestele edasi Chikungunya viirusega (CHIKV) nakatunud sääskede kaudu. Ülemaailmselt mõjutab haigus igal aastal rohkem kui 1 miljonit inimest. Euroopas levib chikungunya peamiselt reisijate poolt. Haigusel on sarnased sümptomid (palavik ja liigesevalud) nagu mõnel teisel kattuva geograafilise levikuga viirushaigusel, näiteks dengue’il. Seetõttu diagnoositakse paljusid patsiente valesti ning sotsiaal-majanduslikku mõju ja haiguste kogukoormust tõenäoliselt alahinnatakse (Kam et al., 2015).

Chikungunya juhtumitest teatamise määr (kaart) ja teatatud juhtumid (graafik) Euroopas

_{Allikas: ECDC, 2024, nakkushaiguste seire atlas}

_{Märkused: Kaardil ja graafikul on esitatud andmed EMP liikmesriikide kohta. Kaardil esitatud piirid ja nimed ei tähenda Euroopa Liidu ametlikku heakskiitu ega heakskiitu. Kaardil esitatud piirid ja nimed ei tähenda Euroopa Liidu ametlikku heakskiitu ega heakskiitu. Haigusest tuleb teatada ELi tasandil, kuid aruandlusperiood on riigiti erinev. Kui riigid ei teata juhtumitest, kuvatakse kaardil teatamismäär 0. Kui riigid ei ole konkreetsel aastal taudist teatanud, ei ole see määr kaardil nähtav ja see on märgistatud kui „teatamata“ (viimati ajakohastatud 2024. aasta juulis).}

Allikas & ülekanne

CHIKV levib inimeste vahel peamiselt Aedese sääskede kaudu. Need sääsed hammustavad päevavalguses, aktiivsuse tippudega varahommikul ja hilisel pärastlõunal. Nakatumata sääsk võib nakatuda viirusega, kui see toidab nakatunud isikut või looma. Pärast viiruse lühikest replikatsiooniperioodi võib nakatunud sääsk seejärel viirust hammustada nakatumata inimestele (Tsetsarkin et al., 2016) ja jääb nakkuslikuks kogu oma ülejäänud eluks (Mbaika et al., 2016). Võrreldes teiste sääskede kaudu levivate viirustega võib CHIKV liikuda uuele peremeesorganismile kiiremini, kui täielik ülekandetsükkel – inimeselt sääsele ja tagasi teisele inimesele – toimub vähem kui nädala jooksul. Euroopas teatati kohalikust edastamisest esmakordselt 2007. aastal Kirde-Itaalias. Enamik Euroopas esinevaid juhtumeid (> 90%) on seotud reisimisega.

Euroopas esinevatest Aedes sääseliikidest on Ae. albopictus – Aasia tiigersääsk – vastutav suurema osa CHIKV edasikandumise ja suurimate haiguspuhangute eest. Albopictusavastati esimest korda Euroopas 1979. aastal ja seda esineb nüüd 28 Euroopa riigis (ECDC, 2021b). Liik õitseb laiemas geograafilises ulatuses kui Ae. Aegypti – kollapalaviku sääsk –, mis on samuti tõhus vektor, kuid Euroopas ja naaberpiirkondades siiski üsna haruldane. Sellest hoolimata on see asutatud Madeiral (Portugal), Lõuna-Venemaal ja Gruusias ning see on kasutusele võetud Türgis, Kanaari saartel (Hispaania) ja Küprosel (ECDC, 2021a; Miranda jt, 2022).

Mõju tervisele

Chikungunya võib avalduda ägeda haigusena, millest patsiendid saavad kiiresti taastuda (vähem kui kahe nädala jooksul) või mis võib areneda krooniliseks haiguseks, mis kestab nädalaid kuni aastaid. Tavaliselt hakkavad patsiendid end haigena tundma 4-8 päeva pärast sääsehammustust. Haigus põhjustab äkilist kõrget palavikku, sageli koos valutavate liigestega, mis nõuavad voodipuhkust. Lisaks võivad patsiendid kannatada pahkluude ja randmete turse, valulike lihaste, peavalude, lööbe, iivelduse või väsimuse all (WHO, 2022). Enamik nakatunud inimesi kannatab ainult kergelt ja umbes 15% ei näita mingeid sümptomeid. Sellistel juhtudel on täielik taastumine tavaline ja immuunsus CHIKV vastu arvatakse olevat elukestev. Kuid kui haigus on tõsine, võib patsiente hospitaliseerida raskete nahalöövete, neuroloogiliste infektsioonide, südamelihase põletike, maksainfektsioonide või isegi mitme organi ebaõnnestumise tõttu. Sellised tõsised tüsistused on üsna haruldased, kuid imikute või eakate chikungunya võib olla eluohtlik (Burt et al., 2017).

Haigestumine

EMP liikmesriikides (v.a Bulgaaria, Küpros, Taani, Island, Norra, Šveits ja Türgi andmete puudumise tõttu) ajavahemikul 2008–2021:

• 3735 juhtumit, millest >90 % on imporditud juhtumid (ECDC, 2024)
• ELi/EMP teatatud juhtumite määr oli 2022. aastal alla 1 juhtumi 100 000 elaniku kohta
• Harva lõppevad surmaga: Euroopas ei ole veel registreeritud ühtegi chikungunyaga seotud surmajuhtumit
• Iga-aastaste juhtumite arv on erinev. Aastatel 2015–2019 teatati 111 juhtumist 2018. aastal kuni 534 juhtumini 2015. aastal, ilma et oleks ilmnenud ilmset suundumust. 2021. ja 2022. aastal teatati ainult 13 ja 64 juhtumist. Need väikesed arvud on tõenäoliselt seotud COVID-19 meetmete ja teatamata jätmisega.
• Chikungunya kohalik levik on Euroopas haruldane, kuid Prantsusmaal ja Itaalias on teatatud kohapeal omandatud juhtumitest 2017. aastal (vastavalt 17 ja 277 juhtumit), Prantsusmaal 2014. aastal (11 juhtumit) ja 2010. aastal ning Itaalias 2007. aastal.

(ECDC, 2014–2022)

Jaotus elanikkonna lõikes

• Vanuserühm, kus haiguste määr on Euroopas kõige kõrgem: 25–64aastased (ECDC, 2014–2022)
• Rühmad, kellel on risk haigestuda raskesse haigusesse: imikud, eakad, olemasoleva terviseprobleemiga inimesed
• Kõrgema infektsiooniriskiga rühmad: võõrtöötajad ja reisijad

Kliimatundlikkus

Kliimasobivus

A e.albopictus sääsk, CHIKV kõige olulisem vektor, võib ellu jääda paljudes kliimatingimustes ja seda leiti kuni 1200 m kõrgusel merepinnast. Selle munad on väga vastupidavad nii kõrgetele kui ka madalatele temperatuuridele ning pikkadele põuaperioodidele. Kerged talved minimaalse temperatuuriga –5 °C võimaldavad luua stabiilse sääsepopulatsiooni (Waldock et al., 2013),samuti tugevad vihmasajud ja üleujutused suve alguses, mis loovad sääsekasvatusalad (Tran et al., 2013). CHIKV ülekande optimaalne keskmine temperatuur on 27 ° C, kus A e.albopictus sülje viiruskoormus on kõrgeim (Alto et al., 2018). Kuid need sääsed suudavad edastada CHIKVd isegi 20 °C juures, mis kinnitab Euroopa kliima sobivust selle CHIKV vektori jaoks (Mercier et al., 2022). A.aegypti – vähem oluline sääseliik, mis võib chikungunyat Euroopas edasi kanda – temperatuuritaluvus on kitsam ega ela üle temperatuuri alla 4 °C (Brady et al., 2013). Teisest küljest on see liik ja selle sülje viiruskoormus suhteliselt tundlik ööpäevaste temperatuurimuutuste suhtes (Alto et al., 2018).

Hooajalisus

Euroopas ei ole chikungunya juhtumite arvus selget hooajalist suundumust. Mõnel aastal kajastavad juhtumid viiruse edasikandumise suurenemist tõenäolistes nakkusriikides vektorite aktiivsust ja viiruse paljunemist soodustavate ilmastikutingimuste tõttu sellel konkreetsel aastaajal. Vähemal määral suurendab reisiga seotud juhtumite hooajalisust ka reisijate arvu muutumine (ECDC, 2014–2022).

Kliimamuutuste mõju

Kliimamuutused Euroopas, sealhulgas kõrgemad keskmised temperatuurid, niiskus ja sademete intensiivsus, toovad kaasa parema kliimasobivuse Ae.albopictus’e jaoks, mistõttu on chikungunya  nakkuse oht suurem enamikus Euroopa osades (Jourdain et al., 2020; Mercier jt, 2022). Kliimasobivus chikungunya levikuks Euroopas on viimastel aastakümnetel juba suurenenud ning tulevikus peaks nii tiigrisääse sobivusindeks kui ka selle aktiivse hooaja pikkus mitmes riigis veelgi tõusma. Kõrgemad temperatuurid toovad kaasa soodsamad tingimused sääskede paljunemiseks, suurema munade koorumise kiiruse ja Ae. albopictus'e vastsete kiirema arengu, samuti pikemad aktiivsed aastaajad sääskede jaoks. See põhjustab suuremaid sääsepopulatsioone ja rohkem sääsehammustusi. Lisaks soodustavad kõrgemad keskmised suvised temperatuurid viiruse replikatsiooni sääses. Suurem niiskus pikendab eeldatavasti sääskede eluiga (Marini et al., 2020). Reini ja Rhône’i jõgede ümbruse uuringus tehti kindlaks, et need keskkonnad on sääskede aktiivsuse ja haiguspuhangute kuumad kohad Euroopas (Tjaden et al., 2017). Kogu Kesk-Euroopas, eriti Prantsusmaal ja Itaalias, on oodata Ae.albopictus sääsepopulatsioonide teket. Stabiilne Ae.albopictus’e populatsioon leiti juba kõrgemal kui 900 m üle merepinna Kesk-Itaalias, kus temperatuur talvel langeb –5 °C-ni. Sääsed levivad tulevikus eeldatavasti veelgi kõrgematesse piirkondadesse (Romiti et al., 2022) ja põhja poole (Peach et al., 2019). Teistes riikides, kus praegu on sääsepopulatsioonide jaoks sobivad tingimused, näiteks Põhja-Itaalias, vähendab suviste põudade eeldatav suurenemine siiski elupaiga sobivust tiigrisääse jaoks (Tjaden et al., 2017).

Euroopa mandriosas on oodata ka Ae.aegypti sääsepopulatsiooni laienemist. Sellel liigil on kitsam eelistatud temperatuurivahemik ja see saab peamiselt kasu temperatuuri tõusust, mis muudab Euroopa kliima ellujäämiseks sobivamaks (Medlock ja Leach, 2015).

Ennetamine & ravi

Ennetamine

• Isikukaitse: pikkade varrukatega riided, sääsetõrjevahendid, võrgud või ekraanid ning sääseelupaikade vältimine
• Sääsetõrje: keskkonnajuhtimine, nt pesitsusvõimaluste minimeerimine avatud looduslikes ja tehisvetes ning bioloogilised või keemilised meetmed (nt vt sääsetõrje tegevusrühma tegevust Saksamaal);
• Teadlikkuse tõstmine haiguse sümptomitest, haiguse edasikandumise ja sääsehammustuse riskidest
• Sääskede, haigusjuhtude ja keskkonna aktiivne seire ja seire (vtnt Mückenatlasealgatuse juhtumiuuringud või EYWA projekt)
• Vaktsiinid on kliiniliste uuringute faasis, kuid ei ole veel kasutusvalmis

Töötlemine

• Puudub spetsiifiline ja efektiivne viirusevastane ravi
• Rehüdratsioon ja voodipesu
• Rasketel juhtudel: valuvaigistid, palavikku vähendavad ravimid või artriidi ravi

Viited

Alto, B. W. jt, 2018, Diurnal Temperature Range and Chikungunya Virus Infection in Invasive Mosquito Vectors, Journal of Medical Entomology 55(1), 217–224. https://doi.org/10.1093/jme/tjx182

Brady, O. J. jt, 2013, Modelling adult Aedes aegypti and Aedes albopictus survival at different temperatures in laboratory and field settings, Parasites & Vectors 6(351), 1–11. https://doi.org/10.1186/1756-3305-6-351

Burt, F. J. jt, 2017, Chikungunya viirus: Ajakohastatud teave selle uue patogeeni bioloogia ja patogeneesi kohta, The Lancet Infectious Diseases 17(4), e107–e117. https://doi.org/10.1016/S1473-3099(16)30385-1

ECDC, 2021a, Aedes aegypti – praegune teadaolev jaotus: märts 2021. Kättesaadav aadressil https://www.ecdc.europa.eu/en/publications-data/aedes-aegypti-current-known-distribution-march-2021. Viimati vaadatud detsembris 2022.

ECDC, 2021b, Aedes albopictus – praegune teadaolev levik: märts 2021. Kättesaadav aadressil https://www.ecdc.europa.eu/en/publications-data/aedes-albopictus-current-known-distribution-march-2021. Viimati vaadatud detsembris 2022.

ECDC, 2014–2022, „Annual epidemiological reports for 2012-2020– Chikungunya virus disease“ (2012–2020. aasta epidemioloogilised aruanded – Chikungunya viirushaigus). Kättesaadav aadressil https://www.ecdc.europa.eu/en/all-topics-z/chikungunya-virus-disease/surveillance-and-disease-data/annual-epidemiological-reports. Viimati vaadatud 2023. aasta aprillis.

ECDC, 2023, „Surveillance Atlas of Infectious Diseases“ (Nakkushaiguste seire atlas). Kättesaadav aadressil https://atlas.ecdc.europa.eu/public/index.aspx. Viimati vaadatud 2023. aasta aprillis.

Jourdain, F. et al., 2020, Importimisest autohtoonse ülekandeni: Chikungunya ja dengue’i tekke põhjused parasvöötmes, PLOS Neglected Tropical Diseases 14(5), e0008320. https://doi.org/10.1371/journal.pntd.0008320

Kam, Y.-W. et al., 2015, Sero-Prevalence and Cross-Reactivity of Chikungunya Virus Specific Anti-E2EP3 Antibodies in Arbovirus-Infected Patients, PLoS Neglected Tropical Diseases(9), e3445. https://doi.org/10.1371/journal.pntd.0003445

Marini, G. jt, 2020, „Influence of Temperature on the Life-Cycle Dynamics of Aedes albopictus Population established at Temperate Latitudes: A Laboratory Experiment, Putukad 11(11), 808. https://doi.org/10.3390/insects11110808

Mbaika, S. et al., 2016, Vector competence of Aedes aegypti in transmitting Chikungunya virus: „Effects and implications of extrinsic incubation temperature on distribution and infection rates“ (Välismaise inkubatsioonitemperatuuri mõju levikule ja nakatumise määrale), Virology Journal 13(114), 1–9. https://doi.org/10.1186/s12985-016-0566-7

Medlock, J. M. ja Leach, S. A., 2015, „Effect of climate change on vector-borne disease risk in the UK“, The Lancet Infectious Diseases 15(6), 721–730. https://doi.org/10.1016/S1473-3099(15)70091-5

Mercier, A. jt, 2022, Impact of temperature on dengue and chikungunya transmission by the mosquito Aedes albopictus, Scientific Reports 12(6973), 1–11. https://doi.org/10.1038/s41598-022-10977-4.

Miranda, M. Á. jt, 2022, AIMSurv: Esimene üleeuroopaline ühtlustatud seire inimeste siirutajatega levivate haiguste seisukohast oluliste Aedese invasiivsete sääskede liikide üle, Gigabyte 2022, 1–13. https://doi.org/10.46471/gigabyte.57

Peach, D. A. et al., 2019, Aedes japonicus japonicuse ja Aedes togoi mudeljaotused (Diptera: Culicidae) Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Ladina-Ameerika põhjaosas, Journal of Vector Ecology 44(1), 119–129. https://doi.org/10.1111/jvec.12336

Romiti, F. jt, 2022, Aedes albopictus abundance and phenology along an altitudinal gradient in Lazio region (central Italy), Parasites Vectors 15(92), 1–11. https://doi.org/10.1186/s13071-022-05215-9

Tjaden, N. B. jt, 2017, Modelling the effects of global climate change on Chikungunya transmission in the 21st century (Ülemaailmsete kliimamuutuste mõju modelleerimine Chikungunya levikule 21. sajandil), Scientific Reports 7(3813), 1–11. https://doi.org/10.1038/s41598-017-03566-3

Tran, A. jt, 2013, A Rainfall- and Temperature-Driven Abundance Model for Aedes albopictus Populations, International Journal of Environmental Research and Public Health 10(5), 1698–1719. https://doi.org/10.3390/ijerph10051698

Tsetsarkin, K. A. jt, 2016, Interspecies transmission and chikungunya virus emergence, Current Opinion in Virology 16, 143–150. https://doi.org/10.1016/j.coviro.2016.02.007

Waldock, J. jt, 2013, The role of environmental variables on Aedes albopictus biology and chikungunya epidemiology, Pathogens and Global Health 107(5), 224–241. https://doi.org/10.1179/2047773213Y.0000000100

WHO (2022). Maailma Terviseorganisatsioon, https://www.who.int/. Viimati vaadatud 2022. aasta augustis.