Magestamine

ELi õigusaktide kohaselt puudub kohustusliku keskkonnamõju hindamise puudumisel ametlik konsulteerimisprotsess magestamistehase konstratsiooniks. Riikide tasandil võib sidusrühmade kaasamist magestamisprojektidesse nõuda konkreetsete kehtivate riiklike õigusaktidega või see võidakse aktiveerida mitteametlike protsesside kaudu, näiteks tehase parima asukoha ühiseks kindlakstegemiseks.

Magestamine on endiselt kõige energiamahukam veepuhastusmeetod ning halva kohanemise vältimiseks tuleb seda kombineerida taastuvate energiaallikate kasutamisega ja energiakasutuse tõhususe suurendamisega. 

Elektrivajadus sõltub magestamistehnoloogiast, veeallika soolsusest ja soolase vee soovitud puhtusastmest töötlemise lõpus. Üldiselt on membraanide magestamise tehnoloogiatel, nagu pöördosmoos (RO), väiksem energiavajadus kui termilistel tehnoloogiatel, nagu mitmeastmeline välklamp (MSF). MSF-süsteemid vajavad ligikaudu 83–84 kWh/m 3 energiat, samas kui suuremahulised RO-süsteemid vajavad 3–5 kWh/m 3 soolase vee puhul ja 0,5–2,6 kWh/m 3 riimvee puhul (Olsson, 2012 Magagna jt, 2019). Selle tulemusena on tegevuskulud kõrged. Rahvusvahelise Energiaagentuuri hinnangul suureneb magestamise energiatarbimine ülemaailmsel tasandil 2040. aastaks eeldatavasti kaheksa korda, kuna nõudlus magevee järele suureneb (Rahvusvaheline Energiaagentuur, 2016). 

Teadusuuringud keskenduvad magestamisprotsessi energiatõhususe suurendamisele ja puhta energia kasutamise suurendamisele. Magestamist ja taastuvenergiat ühendavad tavad hõlmavad järgmist: 

• Magestamise ja soojusenergia tootmise kombinatsioon, kus elektrijaama heitsoojust kasutatakse magestamise protsessis soojusallikana. 
• Päikeseenergial põhinev magestamine; see võimalus sobib eriti kuivamatele ja päikeselisematele piirkondadele, nagu Lähis-Ida, Põhja-Aafrika ja Vahemere-Euroopa. 1988. aasta juulis võeti Kagu-Hispaanias asuvas päikeseenergia uurimiskeskuses Plataforma Solar de Almería kasutusele esimene mitmeefektne destilleerimissüsteem (García-Rodríguez ja Gómez-Camacho, 2001). 
• tuuleenergial põhinev magestamine; näiteks Kreekas Milose saarel, kus alates 2007. aastast tegutseb tuulepõhine magestamisüksus. Seadme võimsus on 3000 m 3/ päevas. 
• mereenergial töötavad magestamisjaamad; näiteks Cabo Verdesse Aafrika lääneranniku lähedale on kavandatud lainejõul töötav magestamissüsteem. Arendaja väidab, et nn Wave20 tehas toodab joogivett kolmandiku ulatuses tavapäraste süsteemide hinnast. 
• geotermilist energiat kasutavad veemagestamistehased; see energiaallikas võib toota elektrit ja soojust, mistõttu sobib see nii termiliseks magestamiseks kui ka pöördosmoosiks. Milose saarel (Kreeka) ellu viidud projekt tõestas magestamise eesmärgil kasutatava geotermilise energia elujõulisust, mis andis kohalikule kogukonnale väga madalate kuludega 1920 m3 magevett päevas. 

Soolvee merreheitmine võib avaldada negatiivset mõju kohalikele mereökosüsteemidele, kuna see suurendab merevee soolsuse taset. Magestamise teel saadud soolvesi sisaldab eeltöötlusetapis kasutatud kemikaale. Kuna soolvesi on tavalisest mereveest raskem, koguneb see merepõhja, ohustades soolsuse taseme suhtes tundlikke liike. (Euroopa Keskkonnaamet, 2012). Teadusuuringud uurivad parimat viisi, kuidas lahendada või minimeerida soolvee ärajuhtimisest ja juhtimisest põhjustatud keskkonnaprobleeme. Näiteks näitas LIFE ZELDA projekt elektrodialüüsi metateesi (EDM) ja väärtuslike ühendite taaskasutusprotsesside kasutamisel põhinevate soolvee käitlemise strateegiate tehnilist ja majanduslikku teostatavust lõppeesmärgiga saavutada vedeliku nullheite protsess. Soolvee võib muundada ka kemikaalideks, mida saab taaskasutada magestamisprotsessis (Kumar jt, 2019). 

Kulude peamised tegurid on kasutatud tehnoloogia, energiakulud, jaama suurus ja konfiguratsioon, söödavee ja magestatud vee kvaliteet ning keskkonnanõuete täitmine. Enamik neist teguritest on oma olemuselt kohaspetsiifilised. Samuti on olulised vee edasitoimetamise ja jaotamise kulud ning ranniku lähedal ja madalal maal asuvatel tehastel on kulueelised (tänu väiksemale energiavajadusele transpordiks ülespoole; 100-meetrine vertikaalne tõstuk on umbes sama kulukas kui 100-kilomeetrine horisontaalne transport). 

Üldiselt on termilise magestamise tehnoloogiad, eelkõige MSF-tehased, kapitalimahukamad kui terastrossid. Siiski on terastrosside hooldus- ja käitamiskulud iga toodanguühiku kohta kaks korda suuremad kui MSF-jaamadel ja kolm korda suuremad kui MED-jaamadel. Mõlema tehnoloogia, kuid eelkõige soojuselektrijaamade puhul on energia kaugelt suurim korduvkulu. Lähtevee kvaliteet (nt soolsus, temperatuur ja biosaastuvad elemendid) mõjutab kulusid, jõudlust ja vastupidavust, aga ka vee kvaliteeti, mida on võimalik magestamisprotsessi abil saavutada. 

2007. aasta teatises „Veepuuduse ja põua probleemi lahendamine Euroopa Liidus” ja hiljem Euroopa veevarude kaitsmise kavas (2012) tehakse ettepanek veemeetmete hierarhia kohta, võttes arvesse, et alternatiivset veevarustust magestamise kaudu tuleks kasutada viimase abinõuna, kui nõudluse ja tootmise tõhususe muu paranemine on ammendatud. Ressursitõhusust käsitleva teatise (KOM(2011) 21) eesmärk on luua raamistik poliitikale, millega toetatakse üleminekut ressursitõhusale ja vähese CO2-heitega majandusele. Magestamist nimetatakse võimalusena, mis pakub lahendust veevarustusprobleemidele, kuid see võib suurendada fossiilkütuste tarbimist ja kasvuhoonegaaside heidet, kui seda ei toetata taastuvenergiaga. ELi eesmärk on saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus – kasvuhoonegaaside netonullheitega majandus. See eesmärk on Euroopa rohelise kokkuleppe keskmes ja kooskõlas Pariisi kokkuleppe alusel võetud ELi kohustusega võtta üleilmseid kliimameetmeid. See nõuab üleminekut taastuvenergial põhinevatele suurema energiatõhususega magestamistehastele. 

Magestamistehaste rakendusaeg on tavaliselt 3–6 aastat, mis hõlmab kõiki etappe alates kavandamisest kuni käitamiseni.  

kasutusiga on muutuv ja sõltub kasutatavast tehnoloogiast; näiteks tuleb m-sümbolid välja vahetada iga 2-3 aasta järel.