Soolatustamine

ELi õigusaktidekohaseltei toimu kohustusliku keskkonnamõju hindamise puudumiselametlikku konsultatsiooniprotsessi magestamistehase rajamiseks. Riikidetasandil võib konkreetsete kehtivate siseriiklike õigusaktidega nõuda sidusrühmade kaasamist magestamisprojektidesse või neid võib aktiveerida mitteametlike protsesside kaudu,näiteks selleks,etteha ühiselt kindlaks tehase parim asukoht.

Magestamine on endiselt kõige energiamahukam veepuhastusmeetod ja halva kohanemise vältimiseks tuleb seda kombineerida taastuvate energiaallikate kasutamisega ja energiakasutuse tõhususe suurendamisega. 

Elektrivajadus sõltub magestamistehnoloogiast, veeallika soolsusest ja magestatud vee soovitud puhtusastmest töötlemise lõpus. Üldiselt on membraani magestamise tehnoloogiatel, nagu pöördosmoos (RO), madalam energiavajadus kui termilistel tehnoloogiatel, nagu mitmeastmeline välk (MSF). MSF-süsteemid vajavad ligikaudu 83–84 kWh/m3 energiat, samas kui suuremahulised RO-süsteemid vajavad soolase vee puhul 3–5 kWh/m3ja riimvee puhul 0,5–2,6 kWh/m3 (Olsson, 2012 Magagnajt, 2019). Selle tulemusena on tegevuskulud kõrged. Rahvusvahelise Energiaagentuuri hinnangul suureneb magestamisest tulenev energiatarbimine maailmas 2040.aastaks magevee nõudluse suurenemise tõttu eeldatavasti kaheksa korda (RahvusvahelineEnergiaagentuur, 2016). 

Teadusuuringutes keskendutakse magestamisprotsessi energiatõhususe suurendamisele ja puhta energia kasutamise suurendamisele. Magestamise ja taastuvenergia kombineerimine hõlmab järgmist: 

• Magestamise ja soojusenergia tootmise kombinatsioon, kus elektrijaama heitsoojust kasutatakse soojusallikana magestamise protsessis. 
• päikesekiirguse mõjul toimuv magestamine; see valik sobib eriti kuivematele ja päikselisematele piirkondadele, nagu Lähis-Ida, Põhja-Aafrika ja Vahemere-Euroopa. 1988. aasta juulis võeti Kagu-Hispaanias asuvas päikeseenergia uurimiskeskuses Plataforma Solar de Almería kasutusele esimene mitmetoimeline päikeseenergia destilleerimissüsteem (García-Rodríguez ja Gómez-Camacho, 2001). 
• tuuleenergial põhinev magestamine; näiteks Kreekas Milose saarel, kus alates 2007. aastast tegutseb tuulepõhine magestamisüksus. Seadme võimsus on 3000 m3/ päevas. 
• merest toodetud energial töötavadveemagestamisjaamad; Aafrika läänerannikul Cabo Verdes kavandatakse näiteks laineenergial põhinevat magestamissüsteemi. Arendaja väidab, et niinimetatud Wave20 tehas hakkab tootma joogivett kolmandikuga tavapäraste süsteemide hinnast. 
• geotermilist energiat kasutavadmagestamistehased; see energiaallikas võib toota elektrit ja soojust, mistõttu sobib see nii termiliseks magestamiseks kui ka pöördosmoosiks. Projekt Milose saarel (Kreeka) tõestas geotermilise energia elujõulisust magestamiseks, tooteskohalikule kogukonnale väga väikeste kuludega 1 920 m3päevas magevett. 

Soolvee merreheitmine võib avaldada negatiivset mõju kohalikele mereökosüsteemidele, kuna see suurendab merevee soolsust. Magestamise teel toodetud soolvesi sisaldab eeltöötlusetapis kasutatud kemikaale. Kuna soolvesi on tavalisest mereveest raskem, koguneb see merepõhja, ohustades soolsuse suhtes tundlikke liike. (EuroopaKeskkonnaamet, 2012). Uuritakse, kuidas kõige paremini lahendada või minimeerida soolvee keskkonda laskmisest ja käitlemisest tulenevaid keskkonnaprobleeme. Näiteks LIFE ZELDAprojekt näitas elektrodialüüsi metateesi (EDM) ja väärtuslike ühendite regenereerimise protsesside kasutamisel põhinevate soolvee haldamise strateegiate tehnilist ja majanduslikku teostatavust lõppeesmärgiga saavutada vedeliku nullheite (ZLD) protsess. Soolvett saab muundada ka kemikaalideks, mida saab uuesti kasutada magestamisprotsessis endas (Kumar et al., 2019). 

Kulude peamised põhjustajad on kasutatud tehnoloogia, energiakulud, tehase suurus ja konfiguratsioon, toitevee ja magestatud vee kvaliteet ning keskkonnanõuetele vastavuse nõuded. Enamik neist teguritest on oma olemuselt kohaspetsiifilised. Olulised on ka vee transpordi- ja jaotuskulud ning ranniku lähedal ja madalal maal asuvatel tehastel on kulueelised (tänu väiksemale energiavajadusele ülespoole transportimisel; 100-meetrine vertikaalne lift on umbes sama kulukas kui 100-kilomeetrine horisontaalne transport). 

Üldiselt on termilise magestamise tehnoloogiad, eelkõige MSFi tehased, kapitalimahukamad kui SWRO. SWRO jaamade hooldus- ja tegevuskulud iga toodanguühiku kohta on aga kaks korda suuremad kui MSFi jaamadel ja kolm korda suuremad kui MEDi jaamadel. Mõlema tehnoloogia, kuid eelkõige soojuselektrijaamade puhul on energia kaugelt kõige suurem korduvkulu. Lähtevee kvaliteet (nt soolsus, temperatuur ja biosaastavad elemendid) mõjutab kulusid, jõudlust ja vastupidavust, aga ka vee kvaliteeti, mida on võimalik saavutada magestamisega. 

2007. aasta teatises „Veepuuduse ja põua probleemiga tegelemine Euroopa Liidus” ja hiljem dokumendis „Euroopa veevarude kaitsmise kava” (2012) tehakse ettepanek veemeetmete hierarhia kohta,võttes arvesse,et alternatiivset veevarustust magestamise teel tuleks kasutada viimase abinõuna, kui nõudluse ja tootmise tõhususe muu parandamine on ammendatud. Ressursitõhusust käsitleva teatise (KOM(2011)21) eesmärk on luua poliitikaraamistik, et toetada üleminekut ressursitõhusale ja vähese CO2-heitega majandusele. Magestamist mainitakse võimalusena, mis pakub lahendust veevarustusprobleemidele, kuid see võib suurendada fossiilkütuste tarbimist ja kasvuhoonegaaside heidet, kui see ei kasutataastuvenergiat. ELi eesmärk on saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus – majandus, mille kasvuhoonegaaside netoheide on null. See eesmärk on Euroopa rohelise kokkuleppe keskmes ja kooskõlas ELi kohustusega võtta Pariisi kokkuleppe alusel ülemaailmseid kliimameetmeid. See nõuab üleminekut taastuvenergial põhinevatele ja suurema energiatõhususega magestamisjaamadele. 

Magestamistehaste rakendamisaeg on tavaliselt 3–6 aastat, mis hõlmab kõiki etappe alateskavandamisestkuni käitamiseni.  

Kasutusiga on erinev ja sõltubkasutatavast tehnoloogiast; Näiteks membranes tuleb asendada iga 2-3 aasta tagant.