Kliimamuutuste tervisemõjudega kohanemine Euroopas

Peamine mõju tervisele Euroopas tuleneb kuumusest ja kuumalainetest, nakkushaiguste ja vektoritega levivate haiguste muutuvatest mustritest ning äärmuslikest katastroofidest, nagu üleujutused ja tulekahjud. Käesolevas arvamuses tutvustatakse tervishoiusektori probleeme, mis on tingitud vajadusest kohaneda kliimamuutustest tulenevate suurenenud riskidega, ning antakse soovitusi, mille eesmärk on tugevdada Euroopa tervishoiusektori vastupanuvõimet kliimamuutuste mõju suhtes. 

Kliimamuutustel on tervisele juba palju negatiivseid tagajärgi, mis temperatuuri vältimatu tõusuga süvenevad. Näiteks võib äärmuslikust kuumusest tingitud surmajuhtumite arv aastas suureneda praeguselt 2700 surmajuhtumilt aastas 2050. aastaks ligikaudu 30 000–50 000 surmajuhtumini, kui globaalne soojenemine on vastavalt 1,5 °C ja 2 °C, eeldades praegust haavatavust kuumuse suhtes ja ilma täiendavate kohanemismeetmeteta. Seetõttu tuleb tervishoid kindlalt integreerida kliimamuutustega kohanemisse.

Rahvatervisepoliitikas on ELil peamiselt toetav pädevus, kuigi tal on suuremad volitused tõsiste piiriüleste terviseohtude korral. Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) ja Copernicuse kliimamuutuste teenuse (C3S) töö kaudu on tehtud mõningaid edusamme kliimast tingitud ohtude (nt kliimatundlikud vektorite kaudu levivad nakkushaigused või äärmuslikud ilmastikunähtused) integreerimisel ELi ühisesse epidemioloogilise seire, seire, varajase hoiatamise, valmisoleku ja reageerimise kavandamise süsteemi.

Tuginedes teaduslike tõendite sünteesile, sealhulgas ekspertidega konsulteerimisele, on selle sõltumatu teadusliku arvamuse eesmärk anda ELi uuele kohanemisstrateegiale ja ELi tervishoiupoliitikale soovitusi, mille eesmärk on piirata kliimaga seotud tervisemõjudest tulenevaid riske.

Esitatakse kolm peamist soovitust:

1. Integreerida inimeste tervis kõikidesse kliimamuutustega kohanemise poliitikatesse kõigis sektorites ja valitsemistasanditel.
2. Tervishoiusektori suutlikkuse ja valmisoleku toetamine osana laiematest katastroofi- ja hädaolukorra ohu strateegiatest, sealhulgas järelevalvest, seirest ja hindamisest.
3. Poliitika kujundamine, et toetada kõige haavatavamaid ühiskonnarühmi ja geograafilisi piirkondi.