Tervise seadmine kliimamuutuste alase poliitika ja teabevahetuse keskmesse

Ajakirjas The Lancet Planetary Health avaldatud artiklis rõhutatakse, et kliimamuutustest inimeste tervisele tulenevale ohule tuleb pöörata suuremat poliitilist tähelepanu ja see peab olema ülemaailmsete kliimaläbirääkimiste keskmes. Kiiresti kogunevad teaduslikud tõendid kliimamuutuste kahjuliku mõju kohta tervisele. Siiski on kliimamuutustest ühiskonnale tulenevaid probleeme tavaliselt käsitlenud energiale ja keskkonnale keskenduvad osalejad, kellel ei pruugi olla piisavalt teadmisi kliimamuutuste terviseaspektide hindamiseks ja nendega tegelemiseks. Viimasel ajal on tervishoiuministeeriumid hakanud probleemiga tegelema, kuid sageli on see piirdunud jätkusuutlike tervishoiusüsteemidega, võtmata arvesse kohanemis- ja leevendamismeetmete laiemat kaasnevat kasu. Tervishoiu universaalset väärtust on vaja paremini mõista, et töötada välja valdkondadevaheline, kogu ühiskonda hõlmav lähenemisviis, milles võetakse arvesse kliima ja tervise vahelisi seoseid.
Tekib kaks küsimust: 1) mis takistab kliimapoliitika arutelude tervisealast kujundamist (st teema käsitlemine) ja 2) mis takistab poliitiliste arutelude muutmist poliitilisteks kohustusteks ja meetmeteks (st lahenduste väljatöötamine ja rakendamine)? Küsimused osutavad probleemidele, mis on seotud mõju kvantifitseerimisega majandusliku kasu seisukohast, tervise valdkonnaülese olemuse tähelepanuta jätmisega ning teadlaste ja poliitikakujundajate vahelise kiiluga. Selleks et vähendada teaduse ja poliitika vahelist lõhet, saavad teadusringkonnad teha rohkem, et teavitada poliitikakujundajaid kättesaadaval viisil tulemustest, hoogustada uusi kaasamisvorme teaduse ja poliitika kokkupuutepunktides, hinnata lahenduste rakendamist ja anda nõu vastutuse kohta. 

2. Teadmistelünkade täitmine teadustööga
3. Uurimistulemuste sünteesimine 
4. Kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise meetmete tervisemõju hindamise parandamine
5. Tõhus terviseriskidest teavitamine ja väärinfo vastu võitlemine
6. Teaduse kui poliitika ja praktika kujundamiseks vajaliku avaliku hüve toetamise rolli kindlakstegemine ja rakendamine