Kohanemisvajaduste kindlaksmääramine, kohanemise rahastamise loendamine ning meetmete võimaldamine riiklikul ja Euroopa tasandil

Aruandes analüüsitakse üksikasjalikult, kuidas jälgitakse kohanemiseelarveid nii ELi tasandil kui ka riiklikes poliitikadokumentides. Erilist tähelepanu pööratakse sellele, kuidas Euroopa Komisjon kasutab kliimakoefitsiente, et kvantifitseerida eelarvepunktide kliimale orienteeritust. Kuigi selle meetodiga püütakse näidata kulutuste asjakohasust seoses kliimaeesmärkidega, on seda kritiseeritud, sest sageli ei eraldata selles selgelt konkreetseid erinevusi kohanemis- ja leevendamiseesmärkide vahel. Lahknevusi eelarvestamises ja probleeme, mis on seotud rahaliste vahendite selge eraldamisega kohanemis- ja leevendusmeetmetele, arutatakse üksikasjalikult ja analüüsitakse kriitiliselt.

Aruandes käsitletakse üksikasjalikumalt toetavaid meetmeid, mida peetakse kliimamuutustega kohanemise eesmärkide saavutamisel oluliseks. Need tegevused peaksid otseselt toetama teisi meetmeid ja seega andma märkimisväärse panuse. Aruandes käsitletakse toetavate tegevuste erinevaid määratlusi ja tõlgendusi ning nende hindamist ELi taksonoomia kontekstis.

Aruande viimases osas käsitletakse võimalikke topeltarvestuse riske kohandamiskulude kirjendamise süsteemides. Selles selgitatakse, kuidas selliseid riske saab leevendada andmete kogumise ja töötlemise täiustatud meetodite abil. Aruandes käsitletakse ka halba kohanemist, mille puhul kohanemismeetmed võivad paradoksaalselt suurendada haavatavust kliimamõjude suhtes. Aruandes esitatakse strateegiad, mille abil vältida halba kohanemist ja edendada paindlike ja kohanemismeetmete abil tõelist vastupanuvõimet kliimamuutustele.

Kokkuvõttes esitatakse aruandes kriitiline ja põhjalik analüüs kliimamuutustega kohanemise meetmete praeguste rahastamis- ja rakendamistavade kohta Euroopas ning esitatakse strateegilised soovitused nende protsesside optimeerimiseks.