Tõendid inimmõjust põhjapoolkera lumekaole

Lumekao kiiruse, ulatuse ja põhjuste dokumenteerimine on oluline, et võrrelda kliimamuutuste tempot ja juhtida lumepaketi vähenemisest tulenevaid veejulgeoleku riske. Seni on aga lumemassiga seotud vaatluslik ebakindlus muutnud inimtegevusest tingitud lumekadude avastamise ja omistamise raskeks, kahjustades ühiskonna valmisolekut. Siin näitame, et inimtegevusest tingitud soojenemine on aastatel 1981–2020 põhjustanud põhjapoolkera mastaabis märtsi lumepakis langust. Lumepaki rekonstruktsioonide ansambli abil tuvastame tugevad lumetrendid 82-s 169-st suuremast põhjapoolkera vesikonnast, millest 31 võime kindlalt omistada inimmõjule. Kõige olulisem on see, et me näitame lumekoti üldistatavat ja väga mittelineaarset temperatuuritundlikkust, kus lumi muutub veidi tundlikumaks ühe kraadi võrra Celsiuse järgi, kuna klimatoloogilised talvetemperatuurid ületavad miinus kaheksa kraadi Celsiuse järgi. Selline mittelineaarsus selgitab ulatusliku lumekao puudumist seni ning toob kõige suurema rahvaarvuga vesikondades kaasa palju järsema languse ja veega kindlustatuse ohud. Üheskoos rõhutavad meie tulemused, et inimtekkelised lumekaod ja nende tagajärjed veele on tingitud inimmõjust – isegi kui neid üksikutes lumetoodetes selgelt ei tuvastata – ning need kiirenevad ja ühtlustuvad lähiaja soojenemisega, kujutades endast ohtu veevarudele, kui kliimamuutuste mõju oluliselt ei leevendata.