Suunised kalanduse ja vesiviljeluse kliimamuutustega kohanemise kavade ühiseks koostamiseks

Kliimamuutustel on märkimisväärne mõju kalavarude ja vesiviljelusliikide bioloogiale ja ökoloogiale ning need mõjutavad tulevikus mereandide tarneahelate tootlikkust. Probleemid süvenevad veelgi, kui kalandus- ja vesiviljelussektori osalejatel on väga erinevad ideed ja eeldused kliimamuutuste ning nendega kaasnevate riskide ja võimaluste kohta. Kliimamuutustega seotud probleemide lahendamiseks on mitu riiki välja töötanud riiklikud kohanemiskavad. Kalandus ja vesiviljelus on nendesse kavadesse siiski harva kaasatud, mistõttu enamikus riikides puuduvad nendes sektorites dokumenteeritud kohanemisstrateegiad.

Dokumendis esitatakse suunised, milles esitatakse praktiline järkjärguline lähenemisviis kalanduse ja vesiviljeluse kliimamuutustega kohanemise kavade väljatöötamiseks. Selles esitatakse üksikasjad iga etapi teoreetilise tausta ja lähenemisviisi kohta, võttes arvesse muid olemasolevaid kohanemisvahendeid, rõhutades kalanduse ja vesiviljeluse erinevusi ÜPP arenguprotsessis.

Väljapakutud protsess koosneb kolmest peamisest ülesandest: 1) hinnata riske ja võimalusi; 2) kohanemismeetmete kindlaksmääramine; ning 3) rakendada kohanemismeetmeid. Rakendatakse koosloomise lähenemisviisi, mis võimaldab eri tausta ja seisukohtadega eri sidusrühmadel oma kohanemispüüdlusi ühiselt laiendada ja kavandada. Suuniseid on katsetatud ja prototüüpitud seitsmes kalanduse ja vesiviljeluse juhtumiuuringus kogu Euroopas (Itaalia, Kreeka, Ungari, Šotimaa, Hispaania ja kaks Kirde-Atlandi piirkonnas).

Selle protsessi käigus on vastavate juhtumiuuringute sidusrühmad kinnitanud nende praktilist kohaldatavust. Suunised on ülekantavad erinevatele geograafilistele piirkondadele ja eri tasanditele, alates üksikutest liikidest kuni ökosüsteemi tasanditeni. Selline koosloomise lähenemisviis tagab realistlikud ja kaasavad ÜPPd, mis on valitud sektoris täielikult kohaldatavad ja suurendavad edu tõenäosust. 

Kolmeastmeline protsess on ka osa suuremast tsüklist, mis hõlmab rakendamist, järelevalvet ja hindamist, tekitades aja jooksul taas korduvaid tagasisideahelaid. Arutatakse saadud kogemusi ning tõstetakse esile ühise põllumajanduspoliitika arendamise eeliseid ja probleeme. Kuigi suunised on koostatud ja neid on katsetatud kalandus- ja vesiviljelussüsteemides, on ÜPP lähenemisviis rakendatav ka muude loodusvaradel põhinevate süsteemide puhul.