Takistuste ületamine kliimasõbralike tavade kasutuselevõtul põllumajanduses

Kliimamuutused kujutavad endast põllumajanduse jaoks kahekordset väljakutset, kuna see sektor tekitab kasvuhoonegaaside heidet ja on haavatav ka muutuva kliima mõjude suhtes. Märkimisväärseid teadusuuringuid on tehtud selleks, et mõista ja arendada tõhusaid tehnoloogiaid ja tavasid, mis võivad vähendada sektori kasvuhoonegaaside heidet, mille tulemuseks on elujõuliste võimaluste laienemine. Samuti on paljude riikide põllumajanduses välja kujunenud märkimisväärne suutlikkus kasutada mitmesuguseid meetmeid kliimamuutuste mõjuga kohanemiseks.

Märkimisväärseid jõupingutusi on tehtud selliste tehnoloogiate ja tavade mõistmiseks ja arendamiseks, mis võivad aidata põllumajandussektoril vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja kohaneda kliimamuutuste mõjuga. Nende kliimasõbralike tehnoloogiate ja tavade kasutuselevõtt on siiski endiselt vähene. Käesolevas aruandes, mis põhineb kirjanduse põhjalikul ülevaatel, analüüsitakse tõkkeid, mis võivad takistada põllumajandustootjaid kliimasõbralikke tavasid kasutusele võtmast. On olemas palju võimalikke tõkkeid, millest mõned on seotud põllumajandusettevõtte tasandi piirangutega, teised tegutsevad sektori tasandil või on loodud olemasoleva poliitikaga. Esitatakse mitmeid soovitusi, et teha nõuetekohaselt kindlaks seda liiki tõkked ja valida õiged vahendid, mis aitaksid rakendada tõhusaid poliitilisi lahendusi. Need võib kokku võtta järgmiselt:

•  Esiteks peaksid valitsused enne uute poliitikameetmete kavandamist ja rakendamist tegema kindlaks olemasolevad tõkked ja need kõrvaldama. Olemasolevate tõkete varajane ületamine suurendab tõenäosust, et poliitika saavutab edukalt oma eesmärgi või vähemalt tagab, et uusi tõkkeid ei looda. Paljud kirjanduses tuvastatud tõkked on seotud sellega, kas meetmetest saadav kasu on era- või avalik hüve; kui põllumajandustootjad ei suuda kindlaks teha oma tavade muutmisest saadavat kasu, on nad tõrksad võtma meetmeid ilma poliitilise kohustuseta. Takistused, mis tulenevad põllumajandustootjate väärtustest ning suhtumisest keskkonda ja kliimamuutustesse, võivad nõuda täiendavat kaasamist.
• Teiseks on olemas palju võimalikke tõkkeid, mis võivad takistada põllumajandustootjaid kliimasõbralikke tavasid kasutusele võtmast. Kuigi nende suhteline tähtsus sõltub konkreetsetest asjaoludest, sealhulgas sotsiaal-majanduslikest omadustest, põllumajandussüsteemidest, biofüüsikalistest tingimustest, olemasolevast taristust, eeskirjadest ja institutsioonidest, hinnatakse ja prioriseeritakse käesolevas aruandes tõkkeid, lähtudes nende teatatud tugevusest ja sellest, mil määral nad on läbivaadatud kirjanduses üksmeelel.
• Kolmandaks on mitmed kindlakstehtud tõkked loodud olemasoleva poliitikaga: esiteks ebaühtlase poliitika kaudu, mis on suunatud muudele eesmärkidele, nagu sisenditoetused tootmise toetamiseks äärealadel; teiseks tekitades põllumajandustootjates pahameelt ja stressi seoses nende suutlikkusega eeskirju täita; ning kolmandaks süvendades olemasolevat finantsalast haavatavust, mis nõrgendab põllumajandustootjate kohanemisvõimet.