Rahvatervise suunised ELis/EMPs kohapeal omandatud aedade kaudu levivate viirushaiguste riski hindamiseks ja maandamiseks

Aastatel 2021–2024 suurenes autohtoonsete dengue’i puhangute ja juhtude arv märkimisväärselt. Intensiivne rahvusvaheline reisimine on hõlbustanud sääskede kaudu levivate viiruste importi endeemilistest, troopilistest ja subtroopilistest piirkondadest, samas kui imporditud juhtude viiruste sekundaarne kohalik edasikandumine on peamiselt tingitud invasiivsetest Aedese sääseliikidest. Aasia tiigri sääse (Ae. albopictus) väljakujunenud populatsioonidest on teatatud 13 Euroopa Liidu riigis. Kollase palavikuga sääski (Ae. aegypti) on leitud ka Euroopa Liidu teatavates osades (nt Küpros, Kanaari saared (Hispaania) ja Madeira (Portugal)). Viimaste aastate suvised ilmastikutingimused on olnud soodsad invasiivse sääse Aedes levikuks Euroopa riikides ja Aedesekaudu levivate viiruste paljunemiseks vektorites. Kliimamuutuste tõttu pikenevad tõenäoliselt soodsate keskkonnatingimustega perioodid invasiivsete Aedese sääskede geograafiliseks levikuks ja paljunemiseks. Soojem ilm hõlbustab ka nende sääskede viiruste kohalikku levikut. Seetõttu on ette näha, et Aedadekaudu levivate viirushaiguste autohtoonsete puhangute oht Euroopas suureneb. Samal ajal on Aedesekaudu leviva viirushaiguse ennetamise ja tõrjega seotud valmisoleku ja kogemuste tase Euroopa riikides erinev. Käesolevates rahvatervise suunistes antakse Euroopa Liidu/Euroopa Majanduspiirkonna (EL/EMP) rahvatervise ekspertidele teavet, mis aitab hinnata ja maandada kohalikult omandatud Aedesekaudu levivate viirushaiguste riski.

Suunised koostati pärast konsulteerimist selle valdkonna ekspertidega. Rahvatervise ekspertidega konsulteeriti Aedade kaudu levivate viirushaiguste autohtoonsest levikust mõjutatud riikidest (st Prantsusmaa, Itaalia, Portugal ja Hispaania) ning erineva epidemioloogilise olukorraga riskiriikidest (st Belgia, Saksamaa ja Kreeka). Lisaks kaasati suuniste koostamisse laborieksperdid, meditsiini entomoloogid ning ECDC eksperdid esilekerkivate ja vektorite kaudu levivate haiguste, inimpäritoluga ainete ning hädaolukorraks valmisoleku ja sellele reageerimise toetamise valdkonnas. 2024. aasta aprillis korraldati seminar, mille käigus töötati välja suuniste peamised põhimõtted. Seminarile järgnes kirjalik konsultatsioon kaasatud ekspertidega. Seejärel jagati suuniste täiustatud kavandit märkuste esitamiseks tekkivate ja vektorlevivate haiguste võrgustiku riiklikele teabekeskustele ning inimpäritoluga ainete verevõrgustikule.

Suunistes esitatakse põhiteave Aedadekaudu levivate viiruste (eelkõige dengue-viiruse, chikungunya-viiruse ja Zika-viiruse) kohta, nende viiruste laboratoorse diagnoosimise põhimõtted ja Aedidekaudu leviva viirushaiguse epidemioloogia Euroopas. Sääskede autohtoonse leviku ohuga piirkonnad ELis/EMPs on jagatud neljaks riskitasemeks (st 1.–4. tase ning 2. ja 3. tase kaheks alamtasemeks). Alad, kus ei ole kindlaks tehtud Aedadekaudu levivate viiruste vektoreid, liigitatakse 1. taseme alla. Eelsoodsad piirkonnad, kus on kindlaks tehtud Aedesekaudu levivate viiruste vektorid (st on tõendeid Aedese vektorite ületalve- ja paljunemispopulatsioonide kohta), kuid kus vastava patogeeni ülekandumist vektorite kaudu ei ole käesoleval ülekandehooajal tuvastatud, liigitatakse 2. tasemeks. Sellel tasandil määrati kindlaks kaks alamtasandit, sõltuvalt piirkonna vastuvõtlikkusest ja haavatavusest. Vastuvõtlikkus määratakse Aedesi vektorite olemasolu ja tiheduse ning muude Aedesi kaudu leviva viiruse levikut soodustavate ökoloogiliste ja klimaatiliste tegurite alusel. Haavatavus on määratletud nakatunud reisijate sissevooluga ja tervishoiusüsteemi suutlikkusega avastada nakkusi õigeaegselt ja võtta meetmeid nakkuse edasikandumise vältimiseks. Eelsoodsad alad, kus vastuvõtlikkus ja/või haavatavus on väike (nt ainult kohapeal asuvad vektorid, vektorite väike tihedus, ebasoodne kliima, 3. ja 4. tasandi piirkondadest saabuvate reisijate väike arv), loetakse 2a. tasandiks, samas kui keskmise kuni suure vastuvõtlikkuse ja haavatavusega alad loetakse 2b. tasandiks. Piirkondi, kus eelmistel aastatel on esinenud episoodilist autohtoonset levikut, peetakse samuti sellel riskitasemel olevaks. Riskipiirkonnad, mida mõjutab Aedadekaudu levivate viiruste autohtoonne edasikandumine käesoleval ülekandehooajal, liigitatakse 3. tasemele, millel on kaks alamtaset, sõltuvalt puhangute/klastrite arvust ja edasikandumisahelate jälgitavusest. Kui piirkonnas on käesoleva aasta jooksul esinenud vähemalt üks kinnitatud autohtoonne Aedadekaudu leviva viirushaiguse juhtum, mis on tingitud kohalikust ja tõenäolisest sääskede kaudu levivast nakkusest, kuid juhtumite/klastrite arvu peetakse väikeseks ja ülekandeahelad on jälgitavad, käsitatakse piirkonda 3a tasemena. Kui juhtumite/klastrite arvu peetakse suureks ja see hõlmab suurt jälgimissuutlikkust, loetakse ala 3b tasemeks. Endemoepideemilised piirkonnad, kus Aedadekaudu levivate viirushaiguste autohtoonne edasikandumine ei sõltu viiruste impordist, liigitatakse 4. tasemeks.

Iga riskitaseme puhul kirjeldatakse rahvatervise suunistes ümberhindamise käivitajaid ning asjakohaseid seire-, ennetus-, valmisoleku-, reageerimis- ja kontrollimeetmeid (sealhulgas laborite valmisolek, teadlikkuse suurendamine ja suutlikkuse suurendamine, mitut valdkonda hõlmav koordineerimine ja vektorite haldamise meetmed). ja 2. tasandil keskenduvad rahvatervise meetmed seirele ja ennetamisele ning 3. ja 4. tasandil pööratakse rohkem tähelepanu reageerimis- ja kontrollimeetmetele. Kuna riskitasemed on määratletud epidemioloogiliste, entomoloogiliste ja keskkonnatingimustega, on dokumendis täpsustatud ka kategooriate ümberhindamise käivitajad. Juhendis on esitatud ka kokkuvõtlikud kokkuvõtted haigustest ja entomoloogilisest seirest Aedadekaudu levivate viirushaiguste ja nende vektorite puhul ning selgitused soovitatud ennetus-, valmisoleku-, reageerimis- ja tõrjemeetmete kohta.