Tervishoiu linnaplaneerimine – vastupanuvõime suurendamise kogemused 12 linnas

Hädaolukorrad võivad linnade jaoks muutuda ümberkujundavateks kogemusteks: võimalus ümber mõelda, ümber planeerida ja üles ehitada ning nõuda muutusi, mis võivad muuta nad tervislikumaks, kestlikumaks, õiglasemaks ja vastupidavamaks. Tagasipöördumine „tavapärase“ juurde ei pruugi olla piisavalt hea – selle asemel peaksid linnad püüdma ehitada üles paremat linnatulevikku. Käesolevas aruandes esitatakse WHO Euroopa piirkonna linnadega tehtud intervjuude tulemused, mille eesmärk oli koguda kohalikke teadmisi selle kohta, kuidas seada prioriteete vastupanuvõime suurendamiseks ning keskkonna- ja tervisekriisideks valmistumiseks (või neile reageerimiseks). Intervjuud viidi läbi kohalike omavalitsuste esindajatega, kes on seotud linnaplaneerimise, keskkonna või tervishoiu valdkonnaga. Nad keskendusid sellele, kuidas linnad olid lähenenud linnaplaneerimisele ja taristu kavandamisele vastusena konkreetsetele katastroofidele – või ennetavalt tulevaste katastroofide puhul – ning kuidas need jõupingutused võiksid aidata kaasa tervislikumale ja kestlikumale linnatulevikule.

Eelnevalt saadetud küsimustiku abil intervjueeriti kokku 12 juhtumiuuringu linna WHO Euroopa piirkonna 11 riigis. Nende hulgas oli kolm väikest (<100 000 kodanikku), viis keskmist (100 000–500 000 kodanikku) ja neli suurt linna (>500 000 kodanikku). Neist 10 on viimase kümne aasta jooksul kogenud vähemalt üht erakorralist sündmust, sealhulgas suuri üleujutusi, metsatulekahjusid, maavärinaid, orkaane, tööstusõnnetusi, elektrikatkestusi, kuumalaineid ja lumetorme. Mitmes linnas oli samal ajal toimunud mitu katastroofi – suundumus, mis tõenäoliselt jätkub ka tulevikus. Need sündmused avaldasid mitmesugust mõju, sealhulgas märkimisväärset mõju tervisele. Intervjuu väljavõtetele rakendati temaatilist analüüsi, et teha kindlaks ühised teemad, ideed ja mustrid.

Hädaolukordadeks valmisolek on tervishoiusüsteemide ja muude süsteemide vastupanuvõime suurendamise põhielement ning hädaolukordade ohjamise raamistike keskne komponent. Intervjuu väljavõtteid analüüsiti seetõttu, kasutades hädaolukordade ohjamise raamistike nelja eraldiseisvat, kuid omavahel seotud etappi. Need hõlmavad kahte etappi, mis toimuvad hädaolukorra ajal ja pärast seda (reageerimine ja taastumine), ning kahte etappi, mis tuleb läbi viia enne uusi hädaolukorra streike (leevendamine ja valmisolek).

Intervjuu tulemusena tehti kindlaks mõned peamised tegurid, mis aitavad pärast sündmust taastuda, sealhulgas juurdepääs rahalistele vahenditele ja ettenägematute kulude eelarvele, kindlustuskate, kohalike tarne- ja turustusahelate paindlikkus ning sotsiaalne teadlikkus ümbritseva keskkonna erinevatest kokkupuudetest ja terviseriskidest. Lisaks toodi intervjuudes välja mitu vastupanuvõime suurendamise tegurit, mis on kriitilise tähtsusega täielikuks ja kiireks taastumiseks, sealhulgas pikaajalised investeeringud elutähtsasse taristusse, majandusmudeli muutmine nii, et see tugineks rohkem kestlikele ja keskkonnahoidlikele tööstusharudele, ning kontroll arengusurve üle.