Veepoliitika raamdirektiiv

Veepoliitika raamdirektiiv (direktiiv 2000/60/EÜ) avaldati 2000. aasta oktoobris ja see on Euroopa veealaste õigusaktide kõige olulisem osa. Selles on sätestatud eeskirjad Euroopa Liidu veekogude seisundi halvenemise peatamiseks ning Euroopa jõgede, järvede ja põhjavee hea seisundi saavutamiseks.
Täpsemalt hõlmab see järgmist:

• kaitsta kõiki veevorme (pinna-, põhja-, sise- ja üleminekuvesi);
• ökosüsteemide taastamine nendes veekogudes ja nende ümbruses;
• veekogude reostuse vähendamine;
• tagada vee säästev kasutamine üksikisikute ja ettevõtjate poolt.

Õigusaktidega pannakse riikide ametiasutustele selged kohustused. Nad peavad:

• teha kindlaks nende territooriumil asuvad vesikonnad, st ümbritsevad maa-alad, kust vesi voolab konkreetsetesse jõesüsteemidesse;
• määrama ametiasutused, kes majandavad neid vesikondi kooskõlas ELi eeskirjadega;
• analüüsima iga vesikonna omadusi, sealhulgas inimtegevuse mõju ja veekasutuse majanduslikku hinnangut;
• jälgida vee seisundit igas vesikonnas;
• registreerida kaitsealad, näiteks joogivee jaoks kasutatavad alad, mis vajavad erilist tähelepanu;
• koostada ja rakendada jõgede vesikonna majandamiskavad, et vältida pinnavee seisundi halvenemist, kaitsta ja parandada põhjavett ning säilitada kaitsealasid;
• tagada veevarustusteenuste kulude katmine nii, et ressursse kasutatakse tõhusalt ja saastajad maksavad;
• annavad avalikku teavet ja konsulteerivad üldsusega oma vesikonna majandamiskavade üle.

Veepoliitika raamdirektiivis võetakse kasutusele vesikonna majandamistsüklil põhinev lähenemisviis, mida korratakse iga kuue aasta järel, et võimaldada paremaid hindamismeetodeid ja vesikonna kavade edasiarendamist. Asjaomased kohalikud omavalitsused peavad tegutsema ühiselt, et koostada veemajanduskava ja kehtestada majandamismeetmed iga valglapiirkonna jaoks. ELi liikmesriigid esitasid 2016. aasta märtsis Euroopa Komisjonile veepoliitika raamdirektiivi alusel oma teise veemajanduskava aastateks 2015–2021.