RISES-AM

Kuigi suurt tähelepanu on pööratud kliimamuutuste leevendamisele alla 2 °C, on rahvusvaheliste meetmete puudumise ja kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni jätkuva suurenemise tõttu oluline analüüsida kõrgema taseme stsenaariumide (ülemaailmne keskmine soojenemine > 2 °C võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega) mõju haavatavatele piirkondadele. See võimaldab paremini kvantifitseerida selliste kliimamuutustega seotud mõju ja haavatavust, näidates, et kohanemine on võimalik taskukohase hinnaga (võrreldes riskiga). Lisaks annab see teavet poliitikakujundajatele ja otsustajatele, aidates suurendada teadlikkust võimalike kohanemisviiside eri mõõtmetest.

Rannikualad on kliimamuutuste suhtes ühed kõige haavatavamad piirkonnad maailmas (seda ohustavad merevee taseme tõus, äravool rannikuäärsetesse madalikesse ja rannikutormid). Saadud tulemused põhinevad mudelite kogumil, milles võetakse arvesse eelkõige rannikusüsteemide jaoks koostatud ülemaailmseid prognoose, et oleks võimalik hinnata kliimamuutuste mõju praegustele kohanemistasemetele.

RISES-AM-i tööhüpotees on see, et rannikualade jätkusuutlikkust saab parandada, kui võtta kasutusele paindlik kohanemisvõimeline rada, mis tuvastab murdepunktid ja kasutab keskkonnahoidlikke sekkumisvõimalusi, mis on jätkusuutlikumad kui traditsioonilised rannikualade insenerilahendused. Selle üldeesmärgi saavutamiseks oli projekti eesmärk:

a) töötada välja kohanemisvõimalused valitud haavatavate rannikusüsteemide jaoks, võttes kasutusele taganemis- ja majutusstrateegiad ning hõlmates kohaliku tasandi innovaatilisi lahendusi;

b) hinnata nende võimaluste koostoimet mitmesuguste tulevaste stsenaariumide alusel, võttes arvesse füüsilisi ja sotsiaal-majanduslikke komponente, ning

c) võtta kliimaanalüüsis kasutusele riskipõhine lähenemisviis, et saavutada hinnangutes suurem objektiivsus ning võtta arvesse tegurite ja vastuste ebakindlust. See võimaldab paremini hinnata kohaliku, piirkondliku ja ülemaailmse tasandi ning lühi- ja pikaajaliste kavade kokkusobivust.

RISES (AM) põhines haavatavuse ja riski kindlakstegemiseks skaalaülesel pesastatud hindamisel. Esiteks võrreldi maailma piirkondi ja määrati kindlaks peamised haavatavad kohad rannikualade tüpoloogia alusel. Sellele järgnesid piirkondlikud täpsemad analüüsid ja kohalikud hindamised, sealhulgas uudsete keskkonnahoidlike sekkumiste tulemuslikkus.

Kõige tõhusamad sekkumised põhinesid piirkondliku tasandi analüüsil, kus töötati välja ja liigitati kohanemiskavad vastavalt nende panusele kliimamuutuste leevendamisse. Seejärel kasutati seda täiustatud globaalse mastaabi analüüsi ümberhindamiseks.

Selle lähenemisviisi eesmärk oli parandada „roheliste“ rannikumeetmete loomulikku toimimist, mille tulemuseks on säästvam rannikusüsteem, mis toimib äärmuslikes kliima- ja sotsiaal-majanduslikes stsenaariumides.

RISES-AM-i tulemused on tuletatud kontseptuaalsetest ja numbrilistest mudelitest, mis käsitlevad rannikusüsteemide mõju prognoosimist ja võimaldavad hinnata kliimamõju praeguse kohanemistaseme jaoks.  Kohanemispuudujääki peeti rannikuarhetüübi funktsiooniks. Kohaliku tasandi analüüsis on käsitletud protsesse, mida sageli ei käsitleta koos, nagu üleujutuste erosioon ja sooldumine (nt soolsuse tase ühes meie juhtumiuuringus Ebro deltas Hispaania Vahemere rannikul). Piirkondlikke haavatavusi hinnati, iseloomustades rannikualade tüpoloogiaid valitud rannikulõikudel, kus prognoositi tulevast keskmist meretaset, tõusu- ja lainetingimusi ning kombineeriti neid ruumi kättesaadavusega, et määrata kindlaks kohanemistasemed ning võimalikud sekkumised ja liikumisteed. Üleilmsel tasandil viidi läbi sarnane hindamine, milles käsitleti üleujutusi ja erosiooni koos ning võeti kohanemisvõimalusena esimest korda kasutusele taandumine. Hindamiste tulemused näitavad, kui oluline on etteplaneerimine kõigis kategooriates, et vähendada kliimamuutuste mõju, ning annavad tagasisidet rannikuala füüsiliste ja sotsiaal-majanduslike allsüsteemide vahel. Sel eesmärgil võeti arvesse sekkumisi, mis on kombinatsioon a) jäikadel struktuuridel põhinevatest hallidest sekkumistest, b) looduslikel põhimõtetel põhinevatest keskkonnahoidlikest sekkumistest ja c) liivaga toitmisel ja maakasutuse planeerimisel põhinevatest pehmetest sekkumistest. Otsest majanduslikku mõju on hinnatud maa kättesaadavuse põhjal, samal ajal kui kaudse mõju arvutamiseks on tehtud mitu analüüsi (nt meretranspordi kaudu, mis moodustab üle 80 % maailmakaubandusest).

Kohanemisest saadavat kasu ja vajadust paindlikkuse järele rannikualade jätkusuutlikkuse suurendamiseks on käsitletud protsessipõhise analüüsi abil. Näitati, kuidas jätkusuutlikkust saab suurendada, pakkudes täiendavaid settekoguseid, mida toetavad suuremad veevood. Arvatakse, et looduslike elupaikade ja ökosüsteemi toimimise roll on ka energiasõbralike sekkumisviiside edendamisel, et märgaladele hästi tuntud looduslikke kasvumehhanisme saaks eksportida teistesse rannikusüsteemidesse.

Analüüsiti ka selliste mittekonventsionaalsete sekkumiste üldist sobivust nagu maapinna taseme tõus (nt Madalmaad või Maldiivid) võrreldes taimestikupõhiste lähenemisviisidega. See võimaldas tõstatada uusi küsimusi, mida varem ei olnud nii selgelt määratletud. Näiteks kõrgetasemeliste tingimuste mõiste ja kas see viitab rannikusüsteemi mõjutavatele surveteguritele või survetegurite, seisundi ja reageeringute kombinatsioonile. Teine kindlakstehtud küsimus on vajadus kombineerida keskmisi suundumusi ja äärmuslikke sündmusi, et leida halvim võimalik kombinatsioon ja hinnata seda rannikualade haavatavust.