Põhimõtted ja edutegurid

Põhimõtted ja edutegurid

Kliimamuutustega kohanemist kohaldatakse poliitika, tavade ja projektide suhtes, mis võivad vähendada riske, vähendades haavatavust ja/või kokkupuudet kliimamuutustega ja/või realiseerida kliimamuutustega seotud võimalusi. Kohanemine mõjutab kõiki otsustustasandeid, kõiki piirkondi ja enamikku sektoreid. Kohanemine peab olema struktureeritud valdkonnaülese, mitmetasandilise ja piirkondadevahelise tegevusena, mis toob kokku erinevate teadmiste, huvide ja väärtustega osalejad. Kohanemine ei tähenda lihtsalt rohkemat, see tähendab uusi mõtteviise ning riskide ja ohtudega tegelemist, ebakindlust ja keerukust. Olemasolevate nõrkade kohtadega tegelemiseks ja vastupanuvõime suurendamiseks sobivate kohanemisviiside uurimine nõuab inimestelt ja organisatsioonidelt struktureeritud õppeprotsessi. Kuigi iga kohanemisprotsess peab olema kontekstipõhine, tunnustatakse üldiselt mitmeid allpool esitatud peamisi põhimõtteid, et toetada head kohanemist.

Mitmeid kohanemispoliitika protsessi põhimõtteid peetakse üldiselt hea kohanemise põhiteguriteks. Need põhimõtted (põhinevad UKCIPil, 2005; Adger jt 2005; Prutsch et al. 2010; Pruun jt 2011, Southern Voices on Adaptation, CARE 2015) on järgmised:

1. Kohanemine peab olema kestlik – kohanemismeetmed ei tohiks suurendada kliimamuutusi ega piirata nende leevendamiseks tehtavaid jõupingutusi, seega tuleks kasutada koostoimet kliimamuutuste leevendamise eesmärkidega ja vältida konflikte. Lisaks ei tohiks see vähendada looduskeskkonna, ühiskonna või ettevõtete muude osade võimet kohaneda mujal (nt põhjavee kasutamine niisutamiseks kuivades piirkondades, mis põhjustab põhjavee taseme langust ja piirab kättesaadava joogivee kogust). Võimaluse korral edendada kohanemispüüdlusi, mis suurendavad looduslike süsteemide suutlikkust suurendada vastupanuvõimet (nt ökosüsteemipõhised lähenemisviisid ja looduspõhised lahendused), leevendades kliimariske.
2. Partnerlus – teha kindlaks mõjutatud osalejad (nt avaliku sektori asutused, valitsusvälised organisatsioonid, ettevõtjad, kohalikud kogukonnad ja inimesed) kõigil asjakohastel tasanditel ja teha nendega koostööd ning tagada, et nad on hästi informeeritud ja neid julgustatakse tegema kohanemisalast tööd. Sõnastada, määratleda ja prioriseerida valikuvõimalusi, rakendada ja jälgida kohanemispoliitikat ning kavandada kaasaval ja kaasaval viisil.
3. Kohanemine peab põhinema tõenditel, kasutades täielikult ära uusimaid teadusuuringuid, andmeid ja praktilisi kogemusi, et otsuste tegemine oleks hästi toetatud ja informeeritud.
4. Hallata kliima- ja muid riske tasakaalustatud lähenemisviisi abil – kliimamuutused on vaid üks paljudest stressiteguritest, mis mõjutavad sotsiaalset, looduslikku ja majanduslikku arengut. Seega tuleb kohanemisel kasutada terviklikku lähenemisviisi, mis hõlmab nii kliimaga seotud kui ka muude riskide juhtimist.
5. Tegeleda varasemate ja praeguste kliimakõikumiste ja äärmuslike ilmastikunähtustega seotud riskidega – see peaks olema lähtepunkt ennetavate meetmete võtmiseks, et käsitleda pikaajaliste kliimamuutustega seotud riske ja võimalusi. Oluline on tagada koordineerimine ja tihe koostoime katastroofiohu vähendamise/haldamisega (nt aruanne kliimamuutustegakohanemise ja katastroofiohu vähendamise kohta Euroopas).
6. Esmatähtsaks tuleks pidada reageerimist kliimamõjudele, näiteks pöörates rohkem tähelepanu sektoritele, mida ilm ja kliima kõige rohkem mõjutavad, sektoritele, millel on pikaajaline eluiga või mõju, kus on tegemist märkimisväärsete investeeringutega või kus kaalul on kõrged väärtused või kus toetatakse elutähtsat riiklikku taristut.
7. Kohanemine peab olema kohandatud kliimamuutuste probleemi jaoks vajalikule ulatusele (nt riiklik/piirkondlik/kohalik/valdkondlik/piiriülene)– lahendusi tuleb kohandada vastavalt konkreetsetele olukordadele, käsitledes ka vastutust ja rahastamist.
8. Kohanemine peaks olema paindlik – kuigi tuleviku kliima suhtes valitseb endiselt ebakindlus, tuleks praegu kaaluda võimalusi teatavates valdkondades (nt pikaajalise planeerimisega sektorites) ja teha otsuseid, mida on lihtne kohandada. Seega tuleks tunnistada eitava või vähese kahetsusega ja mõlemale poolele kasulike kohanemisvõimaluste väärtust kulutõhususe ja mitmesuguse kasu seisukohast, samuti kohanemist käsitleva etapiviisilise lähenemisviisi väärtust.
9. Kohanemine peab olema läbipaistev – teavitama täielikult eri kohanemisvõimaluste mõjust ja kuludest nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis ning esitama võimalikult palju üksikasju. Kohanemisotsused koormavad samuti väärtust, nt aktsepteeritava riskitaseme osas. Seega on oluline, et otsused ja vahendite eraldamine oleksid läbipaistvad, et oleks võimalik kokku leppida õiglastes ja tasakaalustatud lahendustes.
10. Kontrollida pidevalt kohanemisotsuste tulemuslikkust, tõhusust, võrdsust ja õiguspärasust, et neid järk-järgult parandada vastavalt kliimamuutuste mõju käsitlevate tõendite ja teadmiste arengule. See nõuab nii riskide kui ka kohanemispoliitika/-meetmete jälgimist ja ümberhindamist.