Põhimõtted ja edutegurid

Põhimõtted ja edutegurid

Kliimamuutustega kohanemist kohaldatakse poliitikameetmete, tavade ja projektide suhtes, mis võivad kas vähendada riske, vähendades haavatavust ja/või kokkupuudet kliimamuutustega, ja/või realiseerida kliimamuutustega seotud võimalusi. Kohanemine mõjutab kõiki otsustustasandeid, kõiki piirkondi ja enamikku sektoreid. Kohanemine peab olema struktureeritud valdkonnaülese, mitmetasandilise ja piirkondadevahelise tegevusena, mis toob kokku erinevate teadmiste, huvide ja väärtustega osalejad. Kohanemine ei tähenda lihtsalt enamat, vaid uusi mõtteviise ning tegelemist riskide ja ohtude, ebakindluse ja keerukusega. Sobivate kohanemisviiside uurimine olemasolevate haavatavuste kõrvaldamiseks ja vastupanuvõime suurendamiseks nõuab inimestelt ja organisatsioonidelt struktureeritud õppimisprotsessi. Kuigi iga kohanemisprotsess peab olema kontekstipõhine, tunnustatakse hea kohanemise toetamiseks üldiselt mitut allpool esitatud aluspõhimõtet.

Mitmeid kohanemispoliitika põhimõtteid peetakse üldiselt hea kohanemise peamisteks teguriteks. Need põhimõtted (põhinevad UKCIP-l, 2005; Adger et al. 2005; Prutsch et al. 2010; Brown et al. 2011, Southern Voices on Adaptation, CARE 2015) on järgmised:

1. Kohanemine peab olema kestlik – kohanemismeetmed ei tohiks suurendada kliimamuutusi ega piirata leevendamispüüdlusi, seega tuleks kasutada koostoimet kliimamuutuste leevendamise eesmärkidega ja vältida konflikte. Lisaks ei tohiks see vähendada looduskeskkonna, ühiskonna või ettevõtete muude osade võimet kohaneda mujal (nt põhjavee kasutamine niisutamiseks kuivades piirkondades, mis põhjustab põhjavee taseme vähenemist ja piirab kättesaadavat joogivee kogust). Võimaluse korral edendada kohanemispüüdlusi, mis suurendavad looduslike süsteemide suutlikkust suurendada vastupanuvõimet (nt ökosüsteemipõhised lähenemisviisid ja looduspõhised lahendused), puhverdades kliimariske.
2. Koostöö – teha kindlaks mõjutatud osalejad (nt avaliku sektori asutused, valitsusvälised organisatsioonid, ettevõtjad, kohalikud kogukonnad ja inimesed) kõigil asjakohastel tasanditel ja teha nendega koostööd ning tagada, et nad on hästi informeeritud ja neid julgustatakse tegelema kohanemisega. sõnastada, määratleda võimalused ja seada need tähtsuse järjekorda, rakendada ja jälgida kohanemispoliitikat ning kavandada neid kaasaval ja kaasaval viisil.
3. Kohanemine peab põhinema tõenditel, kasutades täielikult ära uusimaid teadusuuringuid, andmeid ja praktilisi kogemusi, et otsuste tegemine oleks hästi toetatud ja informeeritud.
4. Kliima- ja muude riskide ohjamine tasakaalustatud lähenemisviisi abil – kliimamuutused on vaid üks paljudest stressiteguritest, mis mõjutavad sotsiaalset, looduslikku ja majanduslikku arengut. Seega peab kohanemine põhinema terviklikul lähenemisviisil, mis hõlmab nii kliima- kui ka muude riskide juhtimist.
5. Tegeleda varasemate ja praeguste kliima muutlikkuse ja äärmuslike ilmastikunähtustega seotud riskidega – see peaks olema lähtepunkt ennetavatele meetmetele, et tegeleda pikaajaliste kliimamuutustega seotud riskide ja võimalustega. Oluline on tagada koordineerimine ja tihe koostoime katastroofiohu vähendamise/juhtimisega (nt aruanne kliimamuutustega kohanemise ja katastroofiohu vähendamise kohta Euroopas).
6. Esmatähtsaks tuleks pidada reageerimist kliimamõjudele, näiteks pöörates rohkem tähelepanu sektoritele, mida ilm ja kliima kõige rohkem mõjutavad, sektoritele, millel on pikaajaline eluiga või mõju, kus on tegemist märkimisväärsete investeeringute või kõrgete väärtustega või kus on tegemist elutähtsa riikliku taristu toetamisega.
7. Kohanemine peab olema kohandatud kliimamuutuste probleemi ulatusele (nt riiklik/piirkondlik/kohalik/valdkondlik/piiriülene) – lahendusi tuleb muuta vastavalt konkreetsetele olukordadele, käsitledes ka vastutust ja rahastamist.
8. Kohanemine peaks olema paindlik – kuigi tulevase kliima suhtes valitseb endiselt ebakindlus, tuleks praegu teatavates valdkondades (nt pikaajalise planeerimisega sektorites) kaaluda võimalusi ja teha otsuseid, mida on lihtne kohandada. Seega tuleks tunnistada mitte-/väheste kahetsuste ja kõigile kasulike kohanemisvõimaluste väärtust kulutõhususe ja mitmesuguse kasu seisukohast, samuti järkjärgulise lähenemisviisi väärtust kohanemisele.
9. Kohanemine peab olema läbipaistev – tuleb täielikult teavitada eri kohanemisvõimaluste mõjust ja kuludest nii lähi- kui ka pikaajalises perspektiivis ning esitada võimalikult palju üksikasju. Kohandamisotsused on samuti suure väärtusega, nt aktsepteeritava riskitaseme osas. Seega on oluline, et otsused ja vahendite eraldamine oleksid läbipaistvad, et oleks võimalik kokku leppida õiglastes ja tasakaalustatud lahendustes.
10. Vaadata pidevalt läbi kohanemisotsuste tulemuslikkus, tõhusus, õiglus ja legitiimsus, et neid järk-järgult parandada vastavalt kliimamuutuste mõju käsitlevate tõendite ja teadmiste arengule. See nõuab riskide ja kohanemispoliitika meetmete jälgimist ja ümberhindamist.