Ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) pärast 2013. aastat

Ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) pärast 2013. aastat

Pärast ulatuslikku avalikku arutelu esitas komisjon 18. novembril 2010 teatise „Ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid 2020. aastaks”, milles kirjeldatakse tulevase ühise põllumajanduspoliitika võimalusi ning käivitati arutelu teiste institutsioonide ja sidusrühmadega. Komisjon esitas 12. oktoobril 2011 õigusaktide ettepanekud, mille eesmärk on muuta ühine põllumajanduspoliitika konkurentsivõimelisema ja jätkusuutlikuma põllumajanduse ning elujõuliste maapiirkondade jaoks tõhusamaks poliitikaks.

Komisjon, Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid 26. juunil 2013 ühise põllumajanduspoliitika reformi suhtes poliitilisele kokkuleppele. Kokkulepe on seotud nelja ühist põllumajanduspoliitikat käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu põhimäärusega: i) otsetoetuste määrus, ii) ühise turukorralduse määrus, iii) maaelu arengu määrus ning iv) ühise põllumajanduspoliitika rahastamist, haldamist ja järelevalvet käsitlev horisontaalne määrus.

Maaelu arengu poliitika säilitab oma praeguse, eduka aluskontseptsiooni: Liikmesriigid või piirkonnad jätkavad oma mitmeaastaste programmide väljatöötamist ELi tasandil kättesaadavate meetmete põhjal, et reageerida oma maapiirkondade vajadustele. Neid programme kaasrahastatakse riiklikest assigneeringutest, kus kaasrahastamise summasid ja määrasid käsitletakse mitmeaastase finantsraamistiku raames. Liikmesriigid/piirkonnad otsustavad usaldusväärse analüüsi põhjal, milliseid meetmeid (ja kuidas) nad kasutavad, et saavutada kuue üldise prioriteedi ja nende üksikasjalikumate sihtvaldkondade (alaprioriteedid) suhtes seatud eesmärgid. Kuus prioriteeti hõlmavad järgmist:

• teadmussiirde ja innovatsiooni edendamine;
• igat liiki põllumajanduse konkurentsivõime suurendamine ja metsade säästev majandamine;
• toiduahela korralduse, sealhulgas töötlemise ja turustamise, & riskijuhtimise edendamine; & ökosüsteemide taastamine, säilitamine;
• Ressursitõhususe edendamine & üleminek vähese CO2-heitega majandusele; ja
• Sotsiaalse kaasatuse, vaesuse vähendamise ja majandusarengu edendamine maapiirkondades.

Liikmesriigid peavad kulutama vähemalt 30 % oma ELi eelarvest maaelu arenguks eraldatud vahenditest teatavatele maa majandamise ja kliimamuutuste vastase võitlusega seotud meetmetele ning vähemalt 5 % LEADERi lähenemisviisile.