Ühtekuuluvuspoliitika 2014–2020

Ühtekuuluvuspoliitika 2014–2020

Euroopa Komisjon võttis 6. oktoobril 2011 vastu õigusaktide paketi eelnõu, mis kujundab ELi ühtekuuluvuspoliitikat ajavahemikuks 2014–2020. Uued määrused peaksid jõustuma 2014. aastal.

Ühtekuuluvuspoliitika õiguslik struktuur hõlmab järgmist:

• üldmäärus, milles sätestatakse ühised eeskirjad Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF), Euroopa Sotsiaalfondi (ESF), Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD), Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMKF) kohta ning täiendavad üldeeskirjad ERFi, ESFi ja Ühtekuuluvusfondi kohta;
• kolm erimäärust ERFi, ESFi ja Ühtekuuluvusfondi kohta; ja
• kaks määrust Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi ja Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta.

Erinevalt 2007.–2013. aasta programmitöö perioodist ei ole 2014.–2020. aasta rahastamisvahendite jaoks kavandatud eeskirjad normatiivsed toetatavate sektorite, toetusesaajate, projektiliikide ja tegevuste suhtes. Liikmesriigid ja korraldusasutused võivad kasutada rahastamisvahendeid seoses kõigi rakenduskavadega hõlmatud temaatiliste eesmärkidega ja kõigi fondide puhul, kui see on tõhus ja tulemuslik.

Uus raamistik sisaldab ka selgeid eeskirju, mis võimaldavad rahastamisvahendeid paremini kombineerida muude toetusvormidega, eelkõige toetustega, kuna see stimuleerib veelgi hästi kohandatud abikavade väljatöötamist, mis vastavad liikmesriikide või piirkondade konkreetsetele vajadustele.

Pärast 6. oktoobril esitatud ühtekuuluvuspoliitika ettepanekuid ja selleks, et aidata liikmesriikidel valmistuda järgmiseks programmitöö perioodiks, esitas komisjon 14. märtsil 2012ühise strateegilise raamistiku. Selle eesmärk on aidata määrata kindlaks strateegiline suund järgmiseks finantsplaneerimise perioodiks (2014–2020) liikmesriikides ja nende piirkondades. See võimaldab eri fonde palju paremini kombineerida, et maksimeerida ELi investeeringute mõju. Riiklikud ja piirkondlikud ametiasutused kasutavad seda raamistikku komisjoniga sõlmitavate partnerluslepingute koostamisel.

Üks ühise strateegilise raamistiku 11 temaatilisest eesmärgist käsitleb sõnaselgelt kliimamuutustega kohanemist. Temaatilise eesmärgi nr 5 „Kliimamuutustegakohanemise ning riskiennetuse ja -juhtimise edendamine”raames kavandatakse ERFi ja Ühtekuuluvusfondi jaoks järgmisi põhimeetmeid:

• kliimamuutustega kohanemise strateegiate ja tegevuskavade ning riskiennetus- ja -ohjamiskavade väljatöötamine riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning teadmistebaasi ja andmete jälgimise suutlikkuse ning teabevahetusmehhanismide loomine;
• suuremad investeeringud kliimamuutustega kohanemisse ning riskiennetusse ja -juhtimisse, sealhulgas: vältida kahju tekitamist tehiskeskkonnale ja muule taristule ning suurendada nende vastupanuvõimet; inimeste tervise kaitse; vähendada tulevast survet veevarudele; investeerimine üleujutuste ja rannikualade kaitsesse; ning ökosüsteemide haavatavuse vähendamine, et suurendada ökosüsteemi vastupanuvõimet ja võimaldada ökosüsteemipõhist kohanemist;
• vahendite väljatöötamine (tuvastamis-, varajase hoiatamise ja häiresüsteemid, riskide kaardistamine ja hindamine); ning suuremad investeeringud katastroofide ohjamise süsteemidesse, et hõlbustada vastupanuvõimet katastroofidele ning riskide ennetamist ja juhtimist seoses looduslike riskidega, sealhulgas ilmastikuga seotud riskidega (nt tormid, äärmuslikud temperatuurinähtused, metsatulekahjud, põuad, üleujutused) ja geofüüsiliste riskidega (nt laviinid, maalihked, maavärinad, vulkaanid), ning toetada ühiskonna reageerimist tööstusriskidele (varajase hoiatamise süsteemid, riskide kaardistamine).

EAFRD põhimeetmed on järgmised:

• säästev veemajandus, sealhulgas veekasutuse tõhusus (ökosüsteemide seisukohast), luues põllumajandusettevõttes veehoidlad; veetõhusate viljelusviiside toetamine; ning metsakaitsevööndite rajamine ja majandamine erosiooni vastu;
• mulla parem majandamine, toetades tavasid, mille eesmärk on vältida mulla degradeerumist ja mulla süsinikuvaru ammendumist, näiteks madal mullaharimine, talvine taimkate ning agrometsandussüsteemide ja uute metsade rajamine;
• tagada suur kliimamuutuste ja haigustega kohanemise potentsiaal ning säilitada geneetiline mitmekesisus, eelkõige toetades kohalikke taimesorte ja loomatõugusid.