Säilitav põllumajandus

Säästva põllumajanduse edukaks rakendamiseks on vaja nii avaliku kui ka erasektori sidusrühmade osalemist ning tihedat koostööd eri osalejate vahel: põllumajandustootjad, põllumajandusettevõtete nõustamisteenused (mis annavad põllumajandustootjatele teadmisi ja oskusi, et parandada kasutatavaid agronoomilisi meetodeid, põllukultuuride tootlikkust ja põllumajandusettevõtete sissetulekut), teadlased, poliitikakujundajad jne. Vaja on tõhusaid sidusrühmadel põhinevaid osaluspõhiseid lähenemisviise, et tagada säilitavate põllumajandustavade levitamine ja kohaldamine ning täiustada meetmeid vastavalt asjaomaste põllumajandussüsteemide eriomadustele, et saavutada võimalikult suur tõhusus. Põllumajandustootjad ja muud sidusrühmad tuleks kaasata projektidesse, mis käsitlevad keskkonda säästvaid põllumajandustavasid, et suurendada teadlikkust põllumajandustavade vahelisest tihedast seosest, keskkonnamõjust ja sotsiaal-majanduslikust mõjust, sealhulgas kliimamuutustega kohanemise ja nende leevendamise potentsiaalist.

Lisaks tuleks põllumajandustootjaid suunata üleminekul traditsiooniliselt põllumajanduselt keskkonda säästvale põllumajandusele, et nad saaksid kogu vajaliku teabe ja uute tavadega seotud kogemused ning oleksid teadlikud uuele viljelussüsteemile üleminekuks vajalikust tööjõust ja ajast. Konkursil on oluline roll põllumajandusettevõtete nõustamisteenustel ning suutlikkuse suurendamise ja hariduse parandamisel. Säilitavate põllumajandusmeetodite mõju tutvustamine tegelikes juhtumiuuringutes võib aidata meetmeid rakendada ja anda uutele põllumajandustootjatele teavet selle kohta, millised peamised tavad on edukad ja milliseid vigu tuleks vältida.

Põllumajanduslike kaitsemeetmete rakendamise edutegurid on muu hulgas järgmised: sidusrühmade hea kaasamine, poliitika ja valitsuse meetmed, et edendada ja luua soodsaid tingimusi keskkonda säästva põllumajanduse rakendamiseks (näiteks vaba juurdepääs teabele), asjakohased põllumajandusettevõtete nõustamisteenused, avaliku ja erasektori partnerlused ning keskkonnateenuste tasustamine.

Mõned aspektid võivad olla piiravaks teguriks väikeste põllumajandusettevõtete mõõtmete puhul, näiteks selliste tavade rakendamisel, mis nõuavad investeeringuid masinatesse (nagu seemnete külvamine mitte-maaharimissüsteemides). Sellistel juhtudel kasutatakse selle aspekti ületamiseks põllumajandustootjate ühendusi või koostööd kolmandate isikutega. Muud piiravad tegurid hõlmavad teadmiste ja heade tavade ebapiisavat levitamist, teadlaste ja põllumajandusettevõtete nõustamisteenuste ebapiisavat koostööd ning põllumajandustootjatele antava toetuse puudumist.

Mõnel juhul on põllumajandustootjad endiselt seisukohal, et mullaharimine on vajalik mulla parandamiseks, põllumajanduskultuuride majandamise hõlbustamiseks ja suurema saagi saamiseks. Lisaks on põllumajandustootjad üldiselt tegelike tavadega rahul ega tunne majanduslikku survet muutusteks, kuna puhtaid ja hästi haritud põlde seostatakse sageli heade põllumajandustavadega. Sellega seoses on põllumajandusettevõtete nõustamisteenustel oluline roll selliste põllumajandustootjate usalduse suurendamisel, kes on alles alustanud säästva põllumajandusega, et tehnoloogia toimib. See hõlmab tehnoloogia tutvustamist teiste põllumajandustootjate põldudel, majandusliku kasu näitamist faktide ja arvudega ning piirkonna inimeste koolitamist teiste abistamiseks.

Põllumajanduslike kaitsemeetmete rakendamise kulud on põllumajandusettevõtete (sõltuvalt suurusest ja tootmissüsteemist), geograafiliste piirkondade ja riikide lõikes tõenäoliselt erinevad. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO) on aga teatanud, et mulla harimata jätmisega saavad põllumajandustootjad säästa 30–40 % ajast, tööjõust ja mehhaniseeritud põllumajanduses fossiilkütustest võrreldes tavapärase põllumajandusega, vähendades sellega seotud kulusid. Üldiselt võimaldab säästev põllumajandus vähendada tootmiskulusid ning aega ja tööjõudu (nt maa ettevalmistamiseks ja istutamiseks) ning mehhaniseeritud süsteemides vähendab see pikas perspektiivis masinate investeerimis- ja hoolduskulusid. Lisaks võimaldab see saagikust, mis on võrreldav kaasaegse intensiivse põllumajanduse saagikusega, kuid säästval viisil, võimaldades põllukultuuridel paremini kohaneda muutunud ilmastikutingimustega, võttes arvesse tavapärast põllumajandustootmist, eelkõige vähendades saagikuse varieeruvust aastate lõikes. Positiivne mõju põllukultuuride saagikusele sõltub aga kliimamuutuste mõju intensiivsusest ja tõsidusest.

Säästva põllumajanduse majanduslik, agronoomiline ja keskkonnaalane kasu on tuvastatav ülemaailmsel, piirkondlikul, kohalikul ja põllumajandusettevõtte tasandil. See kasu on oluline ka kliimamuutustega kohanemise seisukohast, kuna säästliku põllumajanduse kaudu säilitatakse või isegi parandatakse põllukultuuride saagikust, samuti kliimamuutuste leevendamise seisukohast, suurendades CO2 sidumist ja vähendades kasvuhoonegaaside heidet.

Säilitavaid põllumajandustavasid tuleks toetada selgete põhimõtete ja menetlustega. Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) ning riiklikud ja piirkondlikud maaelu programmid on peamised poliitilised liikumapanevad jõud keskkonda säästva põllumajanduse rakendamisel ELi liikmesriikides.

Ühine põllumajanduspoliitika edendab nende tavade kohaldamist nn roheliste otsetoetuste (ehk keskkonnasäästlikumaks muutmise) (ÜPP esimene sammas) kaudu, et toetada põllumajandustootjaid, kes võtavad kasutusele või säilitavad põllumajandustavasid (nt põllukultuuride mitmekesistamine), mis aitavad saavutada keskkonna- ja kliimaeesmärke. Lisaks võimaldab ÜPP teine sammas, ELi maaelu arengu poliitika, mille eesmärk on toetada maapiirkondi, piirkondlikel, riiklikel ja kohalikel ametiasutustel sõnastada oma individuaalsed maaelu arengu programmid ning toetab muu hulgas loodusvarade säästva majandamise meetmeid ja kliimameetmeid, sealhulgas põllumajandustavade säilitamist. Teise samba programme kaasrahastatakse ELi fondidest ning piirkondlikest või riiklikest fondidest.

Säästva põllumajanduse meetmete rakendamiseks võib piisata ühest aastast. Vajalik aeg sõltub suurel määral teadmiste levitamisest, poliitikast ja valitsuse sekkumisest, oskuste ja rahaliste vahendite kättesaadavusest ning sidusrühmade kaasamisest.

Säästev põllumajandus on pikaajaline kohanemismeede, millel on üldiselt pikk eluiga (kümnendid).