Säästev põllumajandus

ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) määratluse kohaselt on säästev põllumajandus „põllumajandussüsteem, mis edendab püsiva mullakatte säilitamist, mulla minimaalset häirimist ja taimeliikide mitmekesistamist. See suurendab elurikkust ja looduslikke bioloogilisi protsesse maapinna kohal ja all, mis aitab suurendada vee ja toitainete kasutamise tõhusust ning parandada ja säilitada põllukultuuride tootmist“. Valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) eriaruandes „Kliimamuutused ja maa“ (2019) on kliimariskidega tegelemiseks lisatud täiendavate kohanemisvõimaluste hulka säilitav põllumajandus. Säästva põllumajanduse kolm peamist põhimõtet (minimaalne mulla häirimine, põllukultuuride mitmekesistamine ja püsiv muldkate) aitavad kaitsta keskkonda ja vähendada nii kliimamuutuste mõju põllumajandussüsteemidele (kohanemine) kui ka põllumajandustavade panust kasvuhoonegaaside heitesse (leevendamine) maa säästva majandamise kaudu. Need põhimõtted, mida kirjeldatakse üksikasjalikumalt allpool, aitavad kaitsta mulda erosiooni ja degradeerumise eest, parandada mulla kvaliteeti ja bioloogilist mitmekesisust, säilitada loodusvarasid ja suurendada nende kasutamise tõhusust, optimeerides samal ajal põllukultuuride saagikust.

Täpsemalt iseloomustab minimaalset mulla häirimist väiksem mullaharimistava (nt kündmine, kündmine ja kõik mullaharimistoimingud, mida tavaliselt tehakse mulla ettevalmistamiseks seemnete idanemiseks, seemikute kasvatamiseks ning põllukultuuride kasvatamiseks ja tootmiseks) otsese külvamise ja/või väetiste otsese paigutamise kaudu. See aitab parandada mulla omadusi, säilitada ja suurendada mulla orgaanilist ainet ning seega vähendada mulla erosiooni. Lisaks vähendavad ükski maaharimine ja minimaalne maaharimine põllumajandusmasinate energiatarbimist, suurendavad mulla kuivendamist, parandavad putukate, lindude ja väikeimetajate toiduvarusid, kuna mullas on rohkem põllukultuuride jääke ja umbrohuseemneid. Mulla minimaalse häirimisega kaasnevad tõepoolest mitmed ökosüsteemi teenused, sealhulgas: vee reguleerimine, süsiniku säilitamine, mulla stabiilsus, pinnamuldade kaitse erosiooni eest, vee suurem infiltreerumine, mullaviljakuse suurenemine lämmastikuvarude suurenemise kaudu (pikas perspektiivis), mulla, vee ja õhu kvaliteedi paranemine, mullaerosiooni ja kütusekasutuse vähendamine. Kõik need elemendid on äärmiselt olulised, et vähendada põllumajandussüsteemide haavatavust ja suurendada nende kohanemisvõimet kliimamuutustega, aidates kaasa ka leevendamiseesmärkide saavutamisele.

„Põllukultuuride mitmekesistamine”– rohkem kui ühe liigi kasvatamine teataval põllumajandusmaal külvikorra ja/või külvikordade ühendamise teel. Kasvatatavate liikide mitmekesistamine suurendab põllumajandussüsteemide kohanemisvõimet kliimamuutustega, parandades mulla viljakust ja struktuuri, mulla veemahutavust ning vee ja toitainete jaotumist mullaprofiili kaudu, aidates ennetada kahjureid ja haigusi ning suurendades saagi stabiilsust. Mitmekesised viljelussüsteemid on stabiilsemad ja vastupidavamad kui monokultuurisüsteemid. Põllukultuuride mitmekesistamine pakub mitmesuguseid ökosüsteemi teenuseid, aitab parandada põllukultuuride tootlikkust ja põllumajandussüsteemide vastupanuvõimet ning vähendab põllumajandustegevusest tulenevat kasvuhoonegaaside heidet.

„Püsiv mulla orgaaniline taimkate“põllukultuuride jääkide ja/või vahekultuuridega (nt liblikõielised taimed, teravili või muud põhikultuuride vahele istutatud kultuurid, peamiselt mulla, mitte põllukultuuride saagikuse huvides) võimaldab kliimamuutustega kohaneda, vähendades mullaerosiooni ja degradeerumist, mida võivad süvendada äärmuslike ilmastikunähtuste (nt äärmuslikud sademed, põuad ja mulla küllastumise perioodid, äärmuslik kuumus, tugevad tuuled) mõju, ning parandada säilitava põllumajandussüsteemi stabiilsust. Vahekultuurid parandavad mulla omadusi (viljakust ja kvaliteeti), aitavad hallata mullaerosiooni, säilitada mulla niiskust, vältida mulla tihenemist, ohjeldada kahjureid ja haigusi ning suurendada agroökosüsteemi bioloogilist mitmekesisust.

Säästva põllumajanduse kolm põhimõtet ja nendega seotud meetmed on kohaldatavad kõigis põllumajanduskultuuride kasvatamise süsteemides, kuid neid tuleb kohandada iga põllumajanduspiirkonna konkreetsetele põllukultuuride vajadustele ja kohalikele tingimustele. Mitmes Euroopa projektis (nt SOLMACC, AgriAdapt ja HelpSoil) on katsetatud nende meetmete mõju põllumajandusettevõtetele, edendades selliste meetodite rakendamist, mis aitavad saavutada kohanemis- ja leevendamiseesmärke.

Säästva põllumajanduse edukaks rakendamiseks on vaja nii avaliku kui ka erasektori sidusrühmade osalemist ning tihedat koostööd eri osalejate vahel: põllumajandustootjad, põllumajandusettevõtete nõustamisteenused (mis annavad põllumajandustootjatele teadmisi ja oskusi, et parandada kasutatavaid agronoomiameetodeid, põllukultuuride tootlikkust ja põllumajandusettevõtte sissetulekut), teadlased, poliitikakujundajad jne. Vaja on tõhusaid sidusrühmadel põhinevaid osaluspõhiseid lähenemisviise, et tagada säilitavate põllumajandustavade levitamine ja kohaldamine ning täiustada meetmeid vastavalt asjaomaste põllumajandussüsteemide eriomadustele, et saavutada võimalikult suur tõhusus. Põllumajandustootjad ja muud sidusrühmad tuleks kaasata keskkonda säästvate põllumajandustavadega seotud projektidesse, et suurendada teadlikkust põllumajandustavade, keskkonnamõjude ja sotsiaal-majanduslike mõjude vahelisest tihedast seosest, sealhulgas kliimamuutustega kohanemise ja nende leevendamise võimalustest.

Lisaks tuleks põllumajandustootjaid juhendada üleminekul traditsiooniliselt põllumajanduselt säästvale põllumajandusele, et nad saaksid kogu vajaliku teabe ja kogemusi uute tavadega ning oleksid teadlikud uuele viljelussüsteemile üleminekuks vajalikust tööjõust ja ajast. Selles võistluses on oluline roll põllumajandusettevõtete nõustamisteenustel ning suutlikkuse suurendamisel ja hariduse parandamisel. Tegelikele juhtumiuuringutele rakendatud säilitava põllumajanduse meetodite mõju tutvustamine võib aidata meetmeid rakendada ja anda uutele põllumajandustootjatele teavet selle kohta, millised peamised tavad on edukad ja milliseid vigu tuleks vältida.

Säästva põllumajanduse meetmete rakendamise edutegurid on muu hulgas järgmised: sidusrühmade hea kaasamine, poliitika ja valitsuse meetmed, et edendada ja luua soodsaid tingimusi säästliku põllumajanduse rakendamiseks (näiteks vaba juurdepääs teabele), asjakohased põllumajandusettevõtete nõustamisteenused, avaliku ja erasektori partnerlused ning keskkonnateenuste tasustamine.

Mõned aspektid võivad olla väikeste põllumajandusettevõtete mõõtmete puhul piiravad tegurid, näiteks selliste tavade rakendamine, mis nõuavad investeeringuid masinatesse (nagu külviseemnete külvamine mittemaaharimise süsteemides). Sellistel juhtudel kasutatakse selle aspekti ületamiseks põllumajandustootjate ühendusi või koostööd kolmandate isikutega. Muud piiravad tegurid on teadmiste ja heade tavade ebapiisav levitamine, teadlaste ja põllumajandusettevõtete nõustamisteenuste ebapiisav koostöö ning põllumajandustootjatele antava toetuse puudumine.

Mõnel juhul on põllumajandustootja endiselt seisukohal, et mullaparanduseks, põllukultuuride majandamise hõlbustamiseks ja suurema saagikuse andmiseks on vaja maaharimist. Lisaks on põllumajandustootjad üldiselt rahul tegelike tavadega ega tunne majanduslikku survet muutusteks, kuna puhtaid ja hästi haritud põlde seostatakse sageli heade põllumajandustavadega. Sellega seoses on põllumajandusettevõtete nõustamisteenustel keskne roll säilitava põllumajandusega liitunud põllumajandustootjate usalduse suurendamisel tehnoloogia toimimise vastu. See hõlmab tehnoloogia demonstreerimist teiste põllumajandustootjate põldudel, majandusliku kasu demonstreerimist faktide ja arvudega ning piirkonna inimeste koolitamist, et aidata teisi.

Säästva põllumajanduse meetmete rakendamise kulud on põllumajandusettevõtete (sõltuvalt suurusest ja tootmissüsteemist), geograafiliste piirkondade ja riikide lõikes tõenäoliselt erinevad. FAO on siiski teatanud, et mulla harimata jätmisega saavad põllumajandustootjad säästa 30–40 % ajast, tööjõust ja mehhaniseeritud põllumajanduses fossiilkütustest võrreldes tavapärase põllumajandusega, vähendades sellega seotud kulusid. Üldiselt võimaldab säästev põllumajandus vähendada tootmiskulusid ning aega ja tööjõudu (nt maa ettevalmistamiseks ja istutamiseks) ning mehhaniseeritud süsteemides vähendab see pikas perspektiivis masinate investeerimis- ja hoolduskulusid. Lisaks võimaldab see saagikust, mis on võrreldav kaasaegse intensiivse põllumajandusega, kuid jätkusuutlikul viisil, võimaldades põllukultuuridel paremini kohaneda muutunud ilmastikutingimustega, võttes arvesse tavapärast põllumajandustootmist, eelkõige vähendades saagikuse varieeruvust aastate lõikes. Positiivne mõju põllukultuuride saagikusele sõltub siiski kliimamuutuste mõju intensiivsusest ja tõsidusest.

Säästva põllumajanduse majanduslik, agronoomiline ja keskkonnaalane kasu on tuvastatav ülemaailmsel, piirkondlikul, kohalikul ja põllumajandusettevõtte tasandil. See kasu on oluline ka kliimamuutustega kohanemise seisukohast, kuna säilitavate põllumajanduskultuuride saagikust säilitatakse või isegi suurendatakse, samuti leevendamise seisukohast, suurendades CO2 sidumist ja vähendades kasvuhoonegaaside heidet.

Säästva põllumajanduse tavasid tuleks toetada selgete põhimõtete ja menetlustega. Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) ning riiklikud ja piirkondlikud maaelu arengu programmid on peamised poliitilised liikumapanevad jõud säästva põllumajanduse rakendamisel ELi liikmesriikides.

Ühise põllumajanduspoliitikaga edendatakse nende tavade kohaldamist keskkonnahoidlike otsetoetuste (ehk keskkonnahoidlikumaks muutmise) (ÜPP esimene sammas) kaudu, et toetada põllumajandustootjaid, kes võtavad kasutusele või säilitavad põllumajandustavasid (nt põllukultuuride mitmekesistamine), mis aitavad saavutada keskkonna- ja kliimaeesmärke. Lisaks võimaldab ühise põllumajanduspoliitika teine sammas, ELi maaelu arengu poliitika, mille eesmärk on toetada maapiirkondi, piirkondlikel, riiklikel ja kohalikel ametiasutustel koostada oma individuaalseid maaelu arengu programme ning toetab muu hulgas loodusvarade säästva majandamise meetmeid ja kliimameetmeid, sealhulgas säästvaid põllumajandustavasid. Teise samba programme kaasrahastatakse ELi vahenditest ning piirkondlikest või riiklikest vahenditest.

Aasta võib olla piisav, et rakendada säästva põllumajanduse meetmeid. Vajalik aeg sõltub suurel määral teadmiste levitamisest, poliitikast ja valitsuse sekkumisest, oskuste ja rahaliste vahendite kättesaadavusest ning sidusrühmade kaasamisest.

Säästev põllumajandus on pikaajaline kohanemismeede ja üldiselt on sellel pikk eluiga (kümnendid).