Kindlustus kui riskijuhtimisvahend

Katastroofide ohud ja kahjud on ühiskonnale väga murettekitavad, kuna need on viimastel aastatel suurenenud. Need sündmused peaksid veelgi süvenema selliste tegurite tõttu nagu demograafiline areng, maakasutuse muutused, elamu- ja majandustegevuse laienemine katastroofialdistes piirkondades ning prognoositavad kliimamuutused. Tõendid näitavad, et kliimamuutused on mitmes Euroopa piirkonnas juba suurendanud teatavate äärmuslike ilmastiku- ja kliimasündmuste, nagu põuad, kuumalained ja tugevad sademed, sagedust ja tõsidust. Need suundumused peaksid jätkuma, kui ei rakendata tõhusaid kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise meetmeid (Euroopa Keskkonnaameti aruanne 15/2017). Lisaks mõjutavad ja muudavad kliimast tulenevad riskid ka kindlustussektorit (EIOPA, 2022). Seetõttu muutub üha olulisemaks survemeetmete (nt kindlustus) rakendamine.

Kindlustus kannab riski kindlustatud isikult, esemelt või organisatsioonilt üle kindlustusandjale. Hüvitamine sõltub kindlaksmääratud ohusündmustest tingitud kahjude hindamisest, nt põllukultuuride kadu põllumajanduses, majade üleujutustest tingitud kahjud, tormidest või metsatulekahjudest tingitud metsakahjud. Äärmuslike ilmastikutingimuste puhul on kindlustus väärtuslik vahend, sest see aitab vältida seda, et rahaline kahju ei muutuks pikaajaliseks majanduslikuks kahjuks. Kui maja või ettevõte on kahjustatud, võib kindlustus katta taastamise või hüvitamise kulud, võimaldades mõjutatud isikutel kiiresti taastuda. Enne kui äärmuslike ilmastikunähtuste korral saab kindlustust pakkuda, peab kindlustusandja tegema kindlaks riski, kvantifitseerima, kui suurt kahju see võib põhjustada, ja suutma äärmusliku sündmuse korral kulusid kanda. Selleks, et saada kindlustust ekstreemsete ilmastikutingimuste vastu, peab see olema ettearvamatu.  Ürituse täpset aega ja toimumiskohta ei ole võimalik ette teada.

Euroopa Komisjoni 2013. aasta roheline raamat loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide vastu kindlustamise kohta on osa kohanemisstrateegia paketist. Selle eesmärk on parandada seda, kuidas kindlustusandjad juhivad kliimamuutustega seotud riske, laiendada juurdepääsu katastroofikindlustusele ning kasutada ära kindlustuse hinnakujunduse ja muude finantstoodete kogu potentsiaal.

Euroopa Komisjoni aruandes ilmastiku ja kliimaga seotud katastroofide riski kindlustamise kohta analüüsitakse mitmes liikmesriigis loodud erinevaid kindlustusskeeme. Nende hinnangu põhjal võib kindlustusturud (riikide ja sektorite lõikes) jagada kolme suurde rühma:

• Vabatahtliku kindlustuse turg: Sellel turul otsustavad kindlustusvõtjad, kas osta kindlustuskate, ja kindlustusandjad otsustavad, kas nad pakuvad kindlustuskatet.
• Poolvabatahtliku kindlustuse turg: See sarnaneb vabatahtliku turuga, kus võivad osaleda nii kindlustusandja kui ka kindlustusvõtja. Siiski võib esineda kaudset survet, nagu hüpoteeklaenuandjate nõuded või mitteametlikud kokkulepped, mis julgustavad üksikisikuid kindlustusturul osalema.
• Kohustuslikud turud: Sellel turul on kas kindlustusandja või kindlustusvõtja õiguslikult kohustatud osalema. Näiteks võib kindlustusandjatel olla õiguslik kohustus pakkuda äärmuslike ilmastikunähtuste kindlustuskaitset ja kindlustusvõtjatel võib olla seadusest tulenev kohustus osta tulekindlustus, mis hõlmab äärmuslike ilmastikunähtuste kindlustuskaitset.

Mõnes riigis (nt Prantsusmaal, Šveitsis) on riiklik või peaaegu riiklik monopoolne kindlustus, samas kui teistes riikides (nt Saksamaal, Itaalias, Ühendkuningriigis) on kaubanduslikult struktureeritud vabaturulahendused, millega kaasneb süstemaatiliselt riigi rahastatav erakorraline abi. Teistes riikides (nt Austria, Taani) on olemas riiklikud katastroofifondid, mida rahastatakse maksumaksjate rahast, ja teistes riikides on veel mitmeid erakindlustusandjate segalahendusi, mida täiendavad riiklikud katastroofifondid (nt Belgia, Madalmaad, Norra) (Schwarze et al., 2009). Hispaanial on avaliku ja erasektori partnerluse kava, mille raames avaliku sektori asutus (Consorcio de Compensación de Seguros – CSS) katab erakorralised kliimariskid (ja muud) ning kogub oma kindlustusmakseid eraettevõtjate arvetele lisatud proportsionaalse lisatasu kaudu (EEA, 2017).

Kliimast tingitud riskide vastu kindlustamine on kiiresti muutumas üksikisikute ja ettevõtete prioriteediks. Ärijuhtimise tava hõlmab loomulikult riskide hajutamise strateegiaid. Võttes arvesse kliimaga seotud riskide kasvavat tähtsust füüsilise vara kahjustamise ja äritegevuse katkemise seisukohast, on soovitatav, et äriühingud kaaluksid kindlustuslepingute sõlmimist loodusõnnetuste või muude kliimamõjude vastu, mis võivad nende tegevust mõjutada.

Sidusrühmad, nagu avaliku sektori varade omanikud, põllumajandustootjad, eraomandi omanikud ja ettevõtjad, võivad mõjutada riskijuhtimist kindlustussektoris. Need loovad stiimuleid või nõudeid, mis aitavad vähendada äärmuslike ilmastikunähtuste mõju. Üks näide on hinnasignaalid: kui majaomanikud tugevdavad oma katust rahetormide vastu, võivad nad maksta madalamat kindlustusmakset või neil võib olla väiksem omavastutus. Teine näide on vastupanuvõime nõuete lisamine kindlustuslepingutesse; kui kindlustusvõtja ei võta meetmeid riskide vähendamiseks, võib tema väljamakse olla väiksem.

Mitmes riigis on kasutusel nn riigigarantii süsteem, kus nn katastroofifond aitab katta teatavat künnist ületavat kahju. See tagab, et eraõiguslikud kindlustusandjad jäävad rahaliselt stabiilseks ja suudavad pakkuda taskukohaseid kindlustusmakseid. See võib aga vähendada motivatsiooni sõlmida kindlustusleping, eriti väljaspool suurima riskiga piirkondi. Sellistel juhtudel ei pruugi need korralikult töötada ja lisatasud võivad enamiku inimeste jaoks liiga kallid olla.

Kindlustusskeemi tulemuslikkuse määravad peamiselt kindlustuse pikaajalised kulud ja tulud, mis jäävad peamiseks näitajaks. Kliimamuutuste puhul tuleks neid kulusid ja tulusid vaadelda koos mitmesuguste riskijuhtimisvahenditega (ennetamine, kaitse, varajane hoiatamine). Riskijuhtimise eesmärgid sõltuvad valitsuste, kindlustatute või kindlustusandjate võimalikest ootustest. Solidaarsusel põhinev kindlustusskeem (mis hõlmab avaliku sektori toetust ja sissetulekul põhinevaid üksikisiku osamakseid) tagab maksimaalse kindlustuskatte, et jagada riskid ühtlaselt. Kliimariskide juhtimise kindlustus suurendab riskiteadlikkust ja pakub stiimuleid vastupanuvõime suurendamiseks kohanemismeetmete kaudu.

Siiski on ka hääli, mis väidavad, et kindlustus on halvasti kohanev, kuna kindlustussüsteemid suurendavad kokkupuudet ja haavatavust, kuna need võivad eelistada meetmeid, mis säilitavad praeguse olukorra, selle asemel et võimaldada kohanemiskäitumist, näiteks ümberkujundavat kohanemist (nt O’Hare et al., 2015). Seda silmas pidades käsitletakse kindlustust osana laiemast lähenemisviisist riskijuhtimisele ja kohanemisele.

Kindlustusseltsid jaotavad finantsriskid kõigi kindlustusvõtjate vahel ning võttes suuremate riskide eest suuremaid kindlustusmakseid, julgustavad nad üksikisikuid võtma meetmeid oma riskide vähendamiseks. See aitab vähendada kahjude maksumust, kui sündmus juhtub. Kindlustus muutub aga suure riskiga kodumajapidamiste või põllumajandustootjate jaoks vähem atraktiivseks, kui kindlustusmaksed kajastavad aluseks olevat riski. Kuigi madalama riskiga kindlustusvõtjatel on väiksem stiimul riski vähendada, ostavad nad suurema tõenäosusega kindlustust, sest kindlustusmaksed on taskukohasemad.

See kompromiss kindlustusmaksete taskukohasuse ja riskide vähendamise stiimulite vahel on oluline, kuid raskesti tasakaalustatav ning seda mõjutavad sageli eri riikide ja/või sidusrühmade erinevad riskijuhtimiseesmärgid.

ELi Solventsus II direktiiviga (2009/138/EÜ) kodifitseeritakse ja ühtlustatakse ELi kindlustusmäärus. Peamiselt puudutab see kapitali suurust, mida ELi kindlustusandjad peavad hoidma, et vähendada maksejõuetuse riski. Komisjoni 24. märtsi 2010. aasta määrusega (EL) nr 267/2010 Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohaldamise kohta teatavat liiki kokkulepete, otsuste ja kooskõlastatud tegevuse suhtes kindlustussektoris tehakse erand konkurentsieeskirjade kohaldamisest teatavat liiki kokkulepete suhtes kindlustussektoris.

Kindlustusskeem kehtib tavaliselt seni, kuni kindlustusandja ja kindlustuseseme vahel on sõlmitud leping. Enamikul lepingutel on aastane kestus ja neid uuendatakse igal aastal, sealhulgas vaadatakse läbi leping, näiteks kindlustusmakse.