Kindlustus kui riskijuhtimisvahend

Katastroofide ohud ja kahjud on ühiskonnale väga murettekitavad, kuna need on viimastel aastatel suurenenud. Need sündmused peaksid veelgi süvenema selliste tegurite tõttu nagu demograafiline areng, maakasutuse muutused, elamu- ja majandustegevuse laienemine katastroofialdistes piirkondades ning prognoositavad kliimamuutused. Tõendid näitavad, et kliimamuutused on mitmes Euroopa piirkonnas juba suurendanud teatavate äärmuslike ilmastiku- ja kliimasündmuste, nagu põuad, kuumalained ja tugevad sademed, sagedust ja tõsidust. Need suundumused peaksid jätkuma, kui ei rakendata tõhusaid kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise meetmeid (EuroopaKeskkonnaameti aruanne 15/2017). Lisaks mõjutavad ja muudavad kliimast tulenevad riskid ka kindlustussektorit (EIOPA, 2022). Seetõttu muutub üha olulisemaks survemeetmete (nt kindlustus) rakendamine.

Kindlustus kannab riski kindlustatud isikult, esemelt või organisatsioonilt üle kindlustusandjale. Hüvitamine sõltub kindlaksmääratud ohusündmustest tingitud kahjude hindamisest, nt põllukultuuride kadu põllumajanduses, majade üleujutustest tingitud kahjud, tormidest või metsatulekahjudest tingitud metsakahjud. Äärmuslike ilmastikutingimuste puhul on kindlustus väärtuslik vahend, sest see aitab vältida seda, et rahaline kahju ei muutuks pikaajaliseks majanduslikuks kahjuks. Kui maja või ettevõte on kahjustatud, võib kindlustus katta taastamise või hüvitamise kulud, võimaldades mõjutatud isikutel kiiresti taastuda. Enne kui äärmuslike ilmastikunähtuste korral saab kindlustust pakkuda, peab kindlustusandja tegema kindlaks riski, kvantifitseerima, kui suurt kahju see võib põhjustada, ja suutma äärmusliku sündmuse korral kulusid kanda. Selleks, et saada kindlustust ekstreemsete ilmastikutingimuste vastu, peab see olema ettearvamatu.  Ürituse täpset aega ja toimumiskohta ei ole võimalik ette teada.

Euroopa Komisjoni 2013. aasta roheline raamat loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide vastu kindlustamise kohta on osa kohanemisstrateegia paketist. Selle eesmärk on parandada seda, kuidas kindlustusandjad juhivad kliimamuutustega seotud riske, laiendada juurdepääsu katastroofikindlustusele ning kasutada ära kindlustuse hinnakujunduse ja muude finantstoodete kogu potentsiaal.

Euroopa Komisjoni aruandes ilmastiku ja kliimaga seotud katastroofide riski kindlustamise kohta analüüsitakse mitmes liikmesriigis loodud erinevaid kindlustusskeeme. Nende hinnangu põhjal võib kindlustusturud (riikide ja sektorite lõikes) jagada kolme suurde rühma:

• Vabatahtliku kindlustuse turg: Sellel turul otsustavad kindlustusvõtjad, kas osta kindlustuskate, ja kindlustusandjad otsustavad, kas nad pakuvad kindlustuskatet.
• Poolvabatahtliku kindlustuse turg: See sarnaneb vabatahtliku turuga, kus võivad osaleda nii kindlustusandja kui ka kindlustusvõtja. Siiski võib esineda kaudset survet, nagu hüpoteeklaenuandjate nõuded või mitteametlikud kokkulepped, mis julgustavad üksikisikuid kindlustusturul osalema.
• Kohustuslikud turud: Sellel turul on kas kindlustusandja või kindlustusvõtja õiguslikult kohustatud osalema. Näiteks võib kindlustusandjatel olla õiguslik kohustus pakkuda äärmuslike ilmastikunähtuste kindlustuskaitset ja kindlustusvõtjatel võib olla seadusest tulenev kohustus osta tulekindlustus, mis hõlmab äärmuslike ilmastikunähtuste kindlustuskaitset.

Mõnes riigis (nt Prantsusmaal, Šveitsis) on riiklik või peaaegu riiklik monopoolne kindlustus, samas kui teistes riikides (nt Saksamaal, Itaalias, Ühendkuningriigis) on kaubanduslikult struktureeritud vabaturulahendused, millega kaasneb süstemaatiliselt riigi rahastatav erakorraline abi. Teistes riikides (nt Austria, Taani) on olemas riiklikud katastroofifondid, mida rahastatakse maksumaksjate rahast, ja teistes riikides on veel mitmeid erakindlustusandjate segalahendusi, mida täiendavad riiklikud katastroofifondid (nt Belgia, Madalmaad, Norra) (Schwarze et al., 2009). Hispaanial on avaliku ja erasektori partnerluse kava, mille raames avaliku sektori asutus (Consorcio de Compensación de Seguros – CSS) katab erakorralised kliimariskid (ja muud) ning kogub oma kindlustusmakseid eraettevõtjate arvetele lisatud proportsionaalse lisatasu kaudu (EEA,2017).

Kliimast tingitud riskide vastu kindlustamine on kiiresti muutumas üksikisikute ja ettevõtete prioriteediks. Ärijuhtimise tava hõlmab loomulikult riskide hajutamise strateegiaid. Võttes arvesse kliimaga seotud riskide kasvavat tähtsust füüsilise vara kahjustamise ja äritegevuse katkemise seisukohast, on soovitatav, et äriühingud kaaluksid kindlustuslepingute sõlmimist loodusõnnetuste või muude kliimamõjude vastu, mis võivad nende tegevust mõjutada.