Vektorite kaudu levivad haigused

„Climate Suitability for the transmission of Dengue – Change in the vectorial capacity for the transmission of dengue from a 1950-1959 baseline, by vector“ (Kliimasobivus Dengue’i edasikandumiseks – Dengue’i edasikandumise vektorvõimsuse muutus 1950.–1959. aasta lähtejoonest vektorite kaupa).
_{Allikas: Watts, N., et al., 2021
Märkus: Andmed viitavad WHO Euroopa piirkonnale}

Terviseküsimused

Kliimatingimused (temperatuur, niiskus ja sademete hulk) piiravad nakkushaiguste geograafilist ja hooajalist levikut ning ilm mõjutab haiguspuhangute ajastust ja intensiivsust. Haigust kandvad vektorid, mis on Euroopa jaoks eriti olulised, on sääsed Aedes albopictus (chikungunya, dengue ja dirofilariasis’e vektor), sääsed Aedes aegypti (chikungunya, dengue, kollapalaviku ja zika vektor), sääsed Culex (Lääne-Niiluse palaviku vektor), liblikad Phlebotomus (leišmaniaasi vektor) ja puugid Ixodes ricinus (Lyme borreliosis’e ja puukentsefaliidivektor). Lisaks kliimateguritele mõjutavad piirkondlikke haigusriske ka sellised tegurid nagu maakasutus, siirutajate tõrje, inimeste käitumine, ülemaailmne kaubandus ja reisimine ning rahvatervisealane suutlikkus.

Täheldatud mõju

Soojemad temperatuurid on võimaldanud paljudel haigust kandvatel vektoritel laiendada oma levikut põhja poole ja kõrgematele kõrgustele Euroopas. Viimastel aastatel (enamasti alates 2010. aastast) on Lõuna- ja Kagu-Euroopas esinenud dengue, chikungunya, Lääne-Niiluse palaviku ja isegi malaaria kohalikke puhanguid. Haigusekandjate parem kliimasobivus on nendele haiguspuhangutele kaasa aidanud.

Dengue põhjustab enamasti palavikku, kuid raskete vormide hulka kuuluvad hemorraagilised palavikud ja surm. Mandri-Euroopas, kus esineb A. albopictus’t, esineb kohaliku levikuga dengue’i juhtumeid jätkuvalt sagedamini. Kuni 2010. aastani oli Euroopa olnud vaba autohtoonsest dengue viiruse levikust alates 1927/28. aasta haiguspuhangust Kreekas 82 aastat varem. Viimaste aegade esimesed teated kohalike dengue’i juhtumite kohta leidsid aset 2010. aastal Horvaatias ja Prantsusmaal. Sellest ajast alates on Prantsusmaal, Hispaanias ja Itaalias esinenud 2013., 2014., 2015., 2018., 2019. ja 2020. aastal episoodilisi puhanguid. Üks hüpotees selle kohta, miks nende puhangute sagedus näib suurenevat, on see, et kliimamuutused Lõuna-Euroopas on parandanud A. albopictus’e kliimasobivust. Kuigi keskmine sobivus denguepalaviku jaoks oli Euroopas endiselt väike, oli 2018. aasta selle piirkonna mõlema vektorliigi jaoks kõige sobivam aasta, kus muutus võrreldes 1950. aastate lähtetasemega oli A. aegypti puhul 25 % ja A. albopictus’e puhul 60 %. Kasvavaid suundumusi võib täheldada kõigis ELi riikides.

Puukentsefaliit (TBE) ja Lyme’i borrelioos (Lyme’i tõbi) on kaks kõige olulisemat puukidega levivat haigust Euroopas, mis mõlemad levivad peamiselt Ixodes ricinus’e kaudu. Mitmed Euroopa riigid on teatanud, et Ixodes ricinus on rännanud põhja ja kõrgematele kõrgustele. Lyme’i tõve esinemissagedus ELis on ligikaudu 65 000 juhtu aastas. Viimase 30 aasta jooksul on Euroopa endeemilistes piirkondades transmissiivsete bakterite juhtumite keskmine iga-aastane teatamine suurenenud ligikaudu 400 %, kuigi see on peaaegu kindlasti tõhusamate avastamismeetodite ja diagnoosimise tulemus. Mõlema haiguse suur esinemissagedus on korrelatsioonis kergete talvede ja soojade, niiskete suvedega.

Prognoositav mõju

Prognooside kohaselt laiendab soojenev kliima vektorite kaudu levivate haiguste levikuks sobivat ala Euroopas, peamiselt põhja poole. Lääne-Niiluse viirusnakkuste, dengue ja chikungunya üksikasjalikud analüüsid näitavad, et laienemine toimub peamiselt praeguste ülekandepiirkondade äärealadel. Suure heitega stsenaariumi korral 21.^sajandil võib aga suur osa Lõuna-Euroopast sattuda Dengue'i edastava Aedes aegypti kätte.

Policy vastused

Riiklike tervishoiuteenuste parandamine võib lühikeses ja keskpikas perspektiivis takistada selliste haigusvektorite nagu Aedes’i sääsevektorite levikut, kuid kliimamuutused muudavad sellised jõupingutused üha keerulisemaks ja kulukamaks. Tõhusate tervishoiusüsteemide olemasolu ja muutused maakasutuses peaksid olema piisavad, et vältida malaaria taastumist Euroopas, hoolimata suurenevast klimaatilisest sobivusest.

Viited

• EASAC, 2019, „The imperative of climate action to protect human health in Europe“ (Kliimameetmete hädavajalikkus inimeste tervise kaitsmiseks Euroopas), EASACi poliitikaaruanne nr 38, Euroopa akadeemiate teadusnõukogu.

• Lillepold, K. jt, 2019, „More arboviral disease outbreaks in continental Europe due to the warming climate?“ (Rohkem arboviirushaiguste puhanguid Mandri-Euroopas kliima soojenemise tõttu?), Journal of Travel Medicine 26(5), lk taz017 (DOI: 10.1093/jtm/taz017).

• Liu-Helmersson, J. jt, 2019, „Climate change may enable Aedes aegypti infestation in major European cities by 2100“ (Kliimamuutused võivad võimaldada Aedes aegypti infestatsiooni Euroopa suuremates linnades 2100. aastaks), Environmental Research 172, lk 693–699 (DOI: 10.1016/j.envres.2019.02.026).

• Semenza, J. C. ja Suk, J. E., 2018, „Vektorite kaudu levivad haigused ja kliimamuutused: Euroopa perspektiiv“, FEMS Microbiology Letters 365(2) (DOI: 10.1093/femsle/fnx244).

• Watts, N. jt, 2021, „The 2020 report of The Lancet Countdown on health and climate change: reageerimine lähenevatele kriisidele“, The Lancet 397(10269), lk 129–170.

• WHO Euroopa, 2018, „Public health and climate adaptation policies in the European Union“ (Rahvatervis ja kliimamuutustega kohanemise poliitika Euroopa Liidus), Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa piirkondlik büroo, Kopenhaagen.