All official European Union website addresses are in the europa.eu domain.
See all EU institutions and bodiesLääne-Niiluse viirus (WNV) on sääskede kaudu leviv viirus, mis põhjustab Lääne-Niiluse palavikku ja millel on lai geograafiline levik. Temperatuuri tõus suurendab tõenäoliselt Lääne-Niiluse viiruse levikut ja pikendab selle levikut ning pikendab ülekandehooaega, suurendades seega nakkusohtu nii olemasolevates kuumades kohtades kui ka varem mõjutamata piirkondades Euroopas.
Lääne-Niiluse palaviku juhtumite koguarv ja kohalikult omandatud juhtumitest teatamise määr (kaart) ning teatatud juhtumite ja kohalikult omandatud juhtumite koguarv (graafik) Euroopas
Allikas: ECDC, 2024, nakkushaiguste seire atlas
Märkused: Kaardil ja graafikul on esitatud andmed EMP liikmesriikide ja koostööd tegevate riikide kohta, v.a Taani, Šveits ja Türgi andmete puudumise tõttu. Kaardil esitatud piirid ja nimed ei tähenda Euroopa Liidu ametlikku heakskiitu ega heakskiitu. Haigusest tuleb teatada ELi tasandil, kuid aruandlusperiood on riigiti erinev. Kui riigid ei teata juhtumitest, kuvatakse kaardil teatamismäär 0. Kui riigid ei ole konkreetsel aastal haigusest teatanud, ei ole see määr kaardil nähtav ja see on märgistatud kui „teatamata“ (viimati ajakohastatud 2026. aasta jaanuaris).
Allikas & ülekanne
Lääne-Niiluse viirus esineb märkimisväärselt suurel hulgal erinevatel (linnu)liikidel, mis selgitab selle laia geograafilist levikut (Blitvich, 2008). Kuigi linnud toimivad viiruse peamise peremeesorganismina, võivad inimesed ja teised imetajad haigestuda, kui Lääne-Niiluse viirusega nakatunud sääsk hammustab. Imetajad ei saa aga ise sääski nakatada (Chancey et al., 2015). Sääskede ja lindude vahelised pidevad infektsioonid sääskede aktiivsetel aastaaegadel põhjustavad suurte viiruskoguste säilitamist, mis toob kaasa püsivalt suure inimeste nakatumise riski. Kogu talvehooaja jooksul Euroopas võib Lääne-Euroopa loodusväärtus püsida sääskedes (Rudolf et al., 2017).
Lääne-Niiluse viirus levib peamiselt Culex’i sääskede kaudu ja vähemal määral Aedes’e sääskede kaudu. Culex-sääsed on kogu Euroopas laialt levinud (ECDC, 2022a,b). Lääne-Niiluse viiruse edasikandumise tõenäosus Lõuna-Euroopas on siiski suurem kui Põhja-Euroopas, sest kõrgemad temperatuurid kiirendavad Culex sääskede edasikandumise potentsiaali (Colpitts et al., 2012; Vogels jt, 2017). Sääsed võivad Lääne-Niiluse viiruse edasi kanda ka oma munadele ja vastsetele, säilitades seega viiruse ringluse (Colpitts et al., 2012).
Lisaks sääsevektoriga nakatumise teele võib Lääne-Niiluse viirust edasi kanda ka vereülekande, elundisiirdamise või emalt sündimata lapsele ülekandumise teel (Hayes et al., 2005).
Mõju tervisele
Ainult 20%-l Lääne-Niiluse viirusega nakatunud inimestest ilmnevad sümptomid. Umbes viiendikul neist patsientidest tekib palavik, millega kaasnevad sageli muud sümptomid, nagu peavalu, valud, oksendamine, kõhulahtisus või lööve. Enamik inimesi, kellel tekib palavik, taastuvad täielikult, kuid võivad kogeda nõrkust ja väsimust pikema aja jooksul.
Vähesel osal nakatunud inimestest tekib raske haigus, st Lääne-Niiluse neuroinvasiivne haigus (WNND). Elundidoonorluse puhul on WNND tekkerisk siiski suhteliselt suur: 40% inimestest, kes saavad WNV-ga nakatunud elundi, saavad WNND (Anesi et al., 2019). WNND võib hõlmata meningiiti (aju ja seljaaju ümbritsevate membraanide põletik), entsefaliiti (aju enda põletik) või harvadel juhtudel poliomüeliiti, mis võib põhjustada osalist halvatust ja kahjustada südame- või kopsulihaseid. Sümptomiteks on kõrge palavik, peavalud, kaelajäikus, värinad, krambid, nägemise kaotus, tuimus või isegi halvatus ja kooma. Raskete sümptomitega patsiendid ei pruugi täielikult taastuda ja mõnikord võib WNND lõppeda surmaga.
Haigestumine ja suremus Euroopas
EMP liikmesriikides ja koostööd tegevates riikides (v.a Taani, Šveits ja Türgi andmete puudumise tõttu) ajavahemikul 2008–2024:
- Aastatel 2008–2024 teatati 7589 juhtumist (ECDC, 2026).
- ELi/EMP teatatud juhtumite määr oli 2024. aastal 0,29 juhtumit 100 000 elaniku kohta, võrreldes 0,17 juhtumiga 2023. aastal (ECDC, 2026).
- Teadaolevate tulemustega nakkuste surmajuhtum oli aastatel 2016–2019 keskmiselt 12 % (ECDC, 2014–2022).
- Aastatel 2016–2022 hospitaliseeriti üle 90 % teatatud hospitaliseerimisseisundiga juhtumitest.
- Üha rohkem nakatumisi tuvastati kohalikul tasandil, kusjuures aastatel 2016–2022 nakatus üle 90 % juhtudest kohalikul tasandil.
- Aastatel 2010–2019 ei täheldatud selget suundumust teatatud kohapeal omandatud nakkuste arvus. Tipptasemed saavutati siiski 2010., 2018., 2022. ja 2024. aastal.
(ECDC, 2014–2022), (ECDC, 2026)
Jaotus elanikkonna lõikes
- Infektsioonide määr suureneb koos vanusega ja on suurim vanuserühmas, kus haiguste määr on Euroopas kõrgeim: > 65-aastased
- Infektsioonide määr on meeste seas kõrgem kui naiste seas (ECDC, 2014–2021)
- Rühmad, kellel on risk haigestuda raskesse haigusesse: Eakad ja madala immuunsusega inimesed
- Kõrgema infektsiooniriskiga rühmad: võõrtöötajad ja reisijad
Kliimatundlikkus
Kliimasobivus
Lääne-Niiluse viirus võib nakatada Culex sääski nii madalal temperatuuril kui 18 °C. Kuid kõrgemad temperatuurid toovad kaasa lühemad inkubatsiooniperioodid (st viiruse arengu periood sääses), kiirema viiruse mutatsiooni ja evolutsiooni ning võimendatud viiruskoormuse (Leggewie et al., 2016). Culexi sääseliigid kasvavad ligikaudu 11–35 °C juures, arenedes kiiremini ja pikematel aastaaegadel kõrgematel temperatuuridel (Mordecai et al., 2019; Rueda jt, 1990). Piisavalt kõrged temperatuurid kuus võivad oluliselt mõjutada Lääne-Niiluse viiruse ülekandedünaamikat kogu hooaja jooksul (Angelou et al., 2021). Lisaks õhutemperatuurile on Culex sääsed tundlikud ka muude kliimategurite suhtes, nagu mulla temperatuur, suhteline niiskus, mulla veesisaldus ja tuule kiirus, mis on Lääne-Niiluse mere epidemioloogia olulised tegurid (Stilianakis et al., 2016). Rohkem sademeid, kõrge õhuniiskus ja tuul vähendavad sääskede arvukust ja seega ka Lääne-Niiluse viiruse riski (Ferraccioli et al., 2023). Siiski on paljunemiseks vaja looduslikke või kunstlikke mahuteid, mis on täidetud veega.
Hooajalisus
Euroopas esineb enamik juhtumeid juulist oktoobrini, kusjuures nakkuste tipptase on peamiselt augustis (ECDC, 2014–2021). Nakkuste hooajalisus langeb kokku soojema perioodiga, mil sääsevektorid on kõige aktiivsemad, lindude hammustamise määr on kõrge ja piisavalt kõrge ümbritseva õhu temperatuur võimaldab viiruse paljunemist vektorites kogu Euroopas (ECDC, 2014–2021; Kioutsioukis et al., 2019).
Kliimamuutuste mõju
Kliimategurid on ülemaailmset loodusväärtust ülekandva sääsepopulatsiooni dünaamika peamised tegurid, kusjuures temperatuur ja pikad mõõduka kuni sooja kliima perioodid on sääsepopulatsioonide suurenemise kõige tugevamad tegurid (Ferraccioli et al., 2023). Soojem kliima Euroopas lühendab üldiselt Lääne-Niiluse viiruse inkubatsiooniperioodi ja kiirendab viiruse arengut, suurendades seega viiruskoormust peremeespopulatsioonides. Veelgi enam, kõrgematel temperatuuridel arenevad Culex sääsed kiiremini, pikendavad oma reproduktiivset hooaega ja söövad sagedamini. Seega toob temperatuuri tõus tõenäoliselt kaasa Lääne-Niiluse viiruse kiirema edasikandumise ja laiema leviku, pikemad edasikandumishooajad ning suurema ohu inimeste Lääne-Niiluse viiruse nakkuste kohalikuks omandamiseks nii olemasolevates edasikandumispiirkondades kui ka varem mõjutamata Euroopa piirkondades (Leggewie et al., 2016).
Ennetamine & ravi
Ennetamine
- Isikukaitse: pikkade varrukatega riided, sääsetõrjevahendid, võrgud või ekraanid, õhukonditsioneer ja vabaõhutegevuse piiramine öisel ajal
- Sääsetõrje: keskkonnajuhtimine, nt taastootmisvõimaluste minimeerimine avatud looduslikes ja tehisvetes, ning bioloogilised või keemilised meetmed, nt insektitsiidid ja veepuhastuskemikaalid (vt nt sääskede tõrje tegevusrühma tegevus Saksamaal)
- Sääskede, haigusjuhtude ja keskkonna aktiivne seire ja seire nakkuse leviku vältimiseks (vt nt Mückenatlase algatuse juhtumiuuringud, EYWA projekt või Lääne-Niiluse viiruse seire Kreekas)
- Teadlikkuse tõstmine haiguse sümptomitest, haiguse edasikandumise ja sääsehammustuse riskidest
- Vere- ja elundidoonorite sõeluuring
- Praegu ei ole lubatud Lääne-Niiluse viiruse vaktsiine inimestele manustada (DeBiasi ja Tyler, 2006).
Töötlemine
- Puudub spetsiifiline ja efektiivne viirusevastane ravi
- Sümptomite ravi valu kontrolli all hoidmise või rehüdratsiooni raviga
- Enkefaliiti või ajupõletikku põdevate patsientide hoolikas jälgimine. Ventilaatori tugi või südamemassaaž hingamis- või südamepuudulikkuse vältimiseks (Chancey et al., 2015; DeBiasi ja Tyler, 2006).
F urther teave
- Näitaja „Klimaatiline sobivus nakkushaiguste levikuks – Lääne-Niiluse viirus“
- Näitajad Tiigrisääse kliimasobivus - sobivus, hooaja pikkus
- Juhtumiuuring sääsetõrje kohta Ülem-Reini tasandikul Saksamaal
- Juhtumiuuring EarlY WArning System for Mosquito borne diseases (EYWA) kohta
- Saksamaal sääseseireks kasutatava Mückenatlase juhtumiuuring
- ECDC iga-aastased epidemioloogilised aruanded
- ECDC nakkushaiguste seireatlas
- ECDC teabeleht Lääne-Niiluse palaviku kohta
- ECDC teabeleht Culex pipiens’i kohta
- ECDC teabeleht Aedes albopictuse kohta
- ECDC teabeleht Aedes aegypti kohta
Viited
- Anesi, J. A. jt, 2019, Arenaviirused ja Lääne-Niiluse viirus tahkete elundite siirdamise retsipientidel: Ameerika Siirdamise Nakkushaiguste Ühingu praktikakogukonna suunised, kliiniline siirdamine 33(9), e13576. https://doi.org/10.1111/ctr.13576
- Angelou, A., et al., 2021, A climate-dependent spatial epidemiological model for the transmission risk of West Nile virus at local scale, One Health 13, 100330. https://doi.org/10.1016/j.onehlt.2021.100330
- Blitvich, B. J., 2008, Transmission dynamics and changing epidemiology of West Nile virus, Animal Health Research Reviews 9.1, 71–86. https://doi.org/10.1017/S1466252307001430
- Chancey, C. jt, 2015, The Global Ecology and Epidemiology of West Nile Virus, BioMed Research International e376230, 1–10 http://dx.doi.org/10.1155/2015/376230.
- Colpitts, T. M. jt, 2012, Lääne-Niiluse viirus: Bioloogia, nakkuste levik ja iniminfektsioon, kliinilise mikrobioloogia ülevaated 25(4), 635–648. https://doi.org/10.1128/CMR.00045-12
- DeBiasi, R. L. ja Tyler, K. L., 2006, West Nile virus meningoencephalitis, Nature Clinical Practice Neurology 2(5), 264–275. https://doi.org/10.1038/ncpneuro0176
- ECDC, 2014–2021, „Annual epidemiological reports for 2012–2019 – West Nile virus infection“ (2012.–2019. aasta epidemioloogilised aruanded – Lääne-Niiluse viiruse nakkus). Kättesaadav aadressil https://www.ecdc.europa.eu/en/west-nile-fever/surveillance-and-disease-data/annual-epidemiological-report. Viimati vaadatud aprill 2023
- ECDC, 2022a, Culex modestus – praegune teadaolev levik: märts 2022, veebipõhised sääsekaardid, ECDC, Stockholm. Kättesaadav aadressil https://www.ecdc.europa.eu/en/publications-data/culex-modestus-current-known-distribution-march-2022. Viimati vaadatud detsember 2022
- ECDC, 2022b, Culex pipiens group – current known distribution: märts 2022, veebipõhised sääsekaardid, ECDC, Stockholm. Kättesaadav aadressil https://www.ecdc.europa.eu/en/publications-data/culex-pipiens-group-current-known-distribution-march-2022. Viimati vaadatud detsembris 2022.
- ECDC, 2026, „Surveillance Atlas of Infectious Diseases“ (Nakkushaiguste seire atlas). Kättesaadav aadressil https://atlas.ecdc.europa.eu/public/index.aspx. Viimati vaadatud Jaanuar 2026.
- Ferraccioli, F., et al., 2023, „Effects of climate and environmental factors on mosquito population derived from West Nile virus surveillance in Greece“ (Kliima- ja keskkonnategurite mõju sääsepopulatsioonile, mis on tuletatud Lääne-Niiluse viiruse seirest Kreekas). Scientific Reports 13, 18803. https://doi.org/10.1038/s41598-023-45666-3
- Hayes, E. B. jt, 2005, Epidemiology and Transmission Dynamics of West Nile Virus Disease, Emerging Infectious Dis eases 11(8), 1167–1173. https://doi.org/10.3201/eid1108.050289a
- Kioutsioukis, I., ja Stilianakis, N.I., 2019, „Assessment of West nile virus transmission risk from a weather-dependent epidemiological model and a global sensitivity analysis framework“, Acta Tropica 193, 129–141. https://doi.org/10.1016/j.actatropica.2019.03.003
- Leggewie, M. jt, 2016, Culex pipiens ja Culex torrentium populatsioonid Kesk-Euroopast on vastuvõtlikud Lääne-Niiluse viiruse nakkusele, One Health 2, 88–94. https://doi.org/10.1016/j.onehlt.2016.04.001
- Mordecai, E. A. jt, 2019, Thermal biology of mosquito-borne disease, Ecology Letters 22(10), 1690–1708. https://doi.org/10.1111/ele.13335
- Rudolf, I., et al., 2017, Lääne-Niiluse viirus talvituvates sääskedes, Kesk-Euroopa, Parasiidid & Vectors 10(452), 1–4. https://doi.org/10.1186/s13071-017-2399-7
- Rueda, L. M. jt, 1990, Culex quinquefasciatus’e ja Aedes aegypti temperatuurist sõltuv areng ja ellujäämismäär (Diptera: Culicidae), Journal of Medical Entomology 27(5), 892–898. https://doi.org/10.1093/jmedent/27.5.892
- Stilianakis, N.I., et al., 2016, Identification of Climatic Factors Affecting the Epidemiology of Human West Nile Virus Infections in Northern Greece (Inimeste Lääne-Niiluse viiruse nakkuste epidemioloogiat mõjutavate kliimategurite kindlakstegemine Põhja-Kreekas). PLoS ONE 11(9), e0161510. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0161510
- Vogels, C. B. jt, 2017, Vector competence of European mosquitoes for West Nile virus, Emerging Microbes & Infections 6(e96), 1–13. https://doi.org/10.1038/emi.2017.82
Language preference detected
Do you want to see the page translated into ?