Ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) pärast 2013. aastat

Ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) pärast 2013. aastat

Pärast ulatuslikku avalikku arutelu esitas komisjon 18. novembril 2010 teatise „Ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid 2020. aastaks”, milles visandatakse tulevase ühise põllumajanduspoliitika võimalused ning käivitatakse arutelu teiste institutsioonide ja sidusrühmadega. Komisjon esitas 12. oktoobril 2011 õigusaktide ettepanekud, mille eesmärk on muuta ühine põllumajanduspoliitika konkurentsivõimelisema ja jätkusuutlikuma põllumajanduse ning elujõuliste maapiirkondade jaoks tõhusamaks poliitikaks.

26. juunil 2013 jõudsid komisjon, Euroopa Parlament ja nõukogu ühise põllumajanduspoliitika reformi suhtes poliitilisele kokkuleppele. Kokkulepe on seotud nelja Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühise põllumajanduspoliitika põhimäärusega: i) otsetoetused, ii) ühine turukorraldus, iii) maaelu areng ja iv) horisontaalne määrus ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja järelevalve kohta.

Maaelu arengu poliitika säilitab oma praeguse eduka aluskontseptsiooni: Liikmesriigid või piirkonnad jätkavad oma mitmeaastaste programmide väljatöötamist ELi tasandil kättesaadavate meetmete põhjal, et vastata oma maapiirkondade vajadustele. Neid programme kaasrahastatakse riiklikest assigneeringutest, kusjuures kaasrahastamise summasid ja määrasid käsitletakse mitmeaastase finantsraamistiku (mitmeaastane finantsraamistik) raames. Liikmesriigid/piirkonnad otsustavad usaldusväärse analüüsi põhjal, milliseid meetmeid nad kasutavad (ja kuidas), et saavutada eesmärgid, mis on seatud kuue üldise prioriteedi ja nende üksikasjalikumate sihtvaldkondade (allprioriteedid) suhtes. Kuus prioriteeti hõlmavad järgmist:

• teadmussiirde ja innovatsiooni edendamine;
• kõigi põllumajandusvormide konkurentsivõime suurendamine ja metsade säästev majandamine;
• toiduahela korraldamise, sealhulgas töötlemise ja turustamise, & riskijuhtimise edendamine; Ökosüsteemide taastamine, säilitamine ja tõhustamine;
• Ressursitõhususe ja vähese CO2-heitega majandusele ülemineku edendamine; ja
• Sotsiaalse kaasatuse, vaesuse vähendamise ja majandusarengu edendamine maapiirkondades.

Liikmesriigid peavad kulutama vähemalt 30 % ELi eelarvest maaelu arenguks eraldatud vahenditest teatavatele meetmetele, mis on seotud maa majandamise ja kliimamuutuste vastase võitlusega, ning vähemalt 5 % LEADERi lähenemisviisile.