6.3 MRE näitajate ja segameetodil põhineva lähenemisviisi määratlemine

Selleks et saada täpne ülevaade kohanemise edenemisest ja tulemuslikkusest, peavad seire-, aruandlus- ja hindamissüsteemid sageli kasutama ja analüüsima mitmesuguseid andme- ja teabeallikaid eri skaaladel ja sektorites. Süsteem, mis kasutab nn segameetodeid, on tõenäoliselt paindlikum kui süsteem, mis sõltub piiratud andme- ja teabeallikatest. Selline lähenemisviis ühendab kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed meetodid, mis võimaldavad MRE-teabe tõhusamat triangulatsiooni. Eri andmeid ja teabeallikaid saab omavahel võrrelda, et tagada kohanemise edenemise ja tulemuslikkuse üldise kirjelduse usaldusväärsus, järjepidevus ja kontekst. See lähenemisviis võib aidata ületada ka mõningaid piiranguid, mis on seotud nii kvantitatiivsete kui ka kvalitatiivsete andmete, teabe ja tõenditega, mis on pärit mitmest allikast, näiteks näitajate andmed ja sidusrühmade seisukohad.

Kohanemisnäitajatel ja näitajate kogumitel on järelevalve- ja hindamissüsteemides sageli oluline roll. Kvantitatiivsed näitajad on poliitikakujundajatele ja otsustajatele atraktiivsed, kuna need annavad mõõdetavaid, näiliselt üheselt mõistetavaid „tõendeid“ edusammude ja tulemuslikkuse kohta. Asjakohaste näitajate kindlaksmääramisel nii protsessi kui ka tulemuste seireks ja hindamiseks tuleb arvesse võtta järgmist:

Ärge leiutage jalgratast uuesti: Olemasolevate näitajate kasutamine (mõnel juhul nende eesmärgipärane kohandamine) on aktsepteeritud ja pragmaatiline lähenemisviis, mis annab eeliseid nii tõhususe kui ka kohanemise mitmekülgsuse seisukohast.
Arvesse ei tule võtta tingimata üksiku näitaja väärtust, vaid seda, kas näitajate kogum annab sidusa ja usaldusväärse ülevaate kohanemisel tehtud edusammudest.
Näitajad luuakse sageli korduva ja interaktiivse protsessi käigus, kus osalevad eksperdid ja sidusrühmad.
Kaaluda protsessi-, väljund- ja tulemusnäitajate kombineerimist, tunnistades, et mõnel juhul ei ole kohanemistulemusi võimalik paljude aastate jooksul kindlaks määrata.
Näitajate väljatöötamine nõuab pragmaatilisust; võtta arvesse olemasolevaid ressursse ning andmetele juurdepääsu, kättesaadavust ja sidusust.

Sidusrühmade seisukohtade ja seisukohtade kogumine võib aidata valideerida kvantitatiivseid andmeid ning uurida küsimusi „kuidas“ ja „miks“. See võib aidata paremini mõista kohanemisel tehtud edusamme toetavaid põhjuseid ja protsesse. Sidusrühmade hulka võivad kuuluda valdkondlikud ja temaatilised eksperdid, aga ka need, keda kliimamuutused kõige rohkem mõjutavad, või kohanemismeetmete rakendamisega seotud üksikisikud ja organisatsioonid. Selle teabe kogumiseks võib kasutada mitmesuguseid meetodeid, sealhulgas küsitlusi, intervjuusid, teemarühmi, avalikke konsultatsiooniüritusi ja õpikodasid.

Kohanemisnäitajatega tegelevate riikide ülevaated rõhutavad, kui oluline on tegeleda MREga juba poliitika väljatöötamise etapis. Kohanemispoliitika (strateegia või kava) selge sõnastamine ning eelkõige selle eesmärgid ja sihid võimaldavad sihipärasemat seire-, aruandlus- ja kontrollisüsteemi. Konkreetsed eesmärgid hõlbustavad nende seiret ja lõppkokkuvõttes paremat teadmusbaasi, sealhulgas edusammudest, tulemustest ja mõjust saadud õppetunde, mis võivad tõhustada kohanemispoliitikat ja -tavasid. Lisaks annab MRE nõuete ja eesmärkide selge sõnastamine volituse MRE tulemuste tõhusamaks kasutamiseks poliitikakujundamisel ja praktikas ning hindamised võivad paremini näidata kohanemispoliitika ja -tavade tulemuslikkust ja tõhusust.

Endiselt on selge vajadus paremini mõista, kuidas seada selgemaid ja selgemaid eesmärke, mida on lihtsam mõõta ja jälgida ning mille suunas tehtud edusamme saab hinnata. Tõenäoliselt on kasulik saavutada tasakaal selgete poliitikaeesmärkide/sihtide/sihtide seadmise ja MRE-süsteemide paindlikkuse säilitamise vahel. Võttes arvesse kohanemise korduvust, on oluline, et MRE toetaks lisaks varasemate tulemuste hindamisele ka esilekerkivate probleemide kindlakstegemist.

Lisaks MRE tulemuste kohandamisele võib poliitikasuundade ja meetmete läbivaatamisel olla kasu ka teiste tihedalt seotud poliitikavaldkondade järelevalvest ja hindamisest. Võttes arvesse kliimamuutustega kohanemise seotust säästva arengu ja katastroofiohu vähendamisega, võivad nendes poliitikavaldkondades saadud õppetunnid olla informatiivsed ka riikliku kohanemispoliitika edasiarendamiseks.