4.1 Kohanemisvõimaluste hindamisraamistiku valimine

Selleks et erinevaid kohanemisvõimalusi oleks võimalik hästi võrrelda ning poliitikakujundajatega ja nende vahel hästi suhelda, tuleb iga kohanemisvõimalust (vt etapp 3.2)hinnata kokkulepitud kriteeriumide alusel. Võimalike valikute sobivuse hindamiseks saab kasutada paljusid kriteeriume, näiteks haavatavuse vähendamise tõhusust, mõju jätkusuutlikkusele või kulusid. Soovitatav on koordineerida kohanemisvõimaluste hindamist paljude poliitiliste, õiguslike ja institutsiooniliste osalejate vahel, et suurendada koostoimet ja vältida sektoriülest väärkohanemist. Teabelehed on kasulik meetod tulemuste esitamiseks.

Otsustajad peaksid püüdlema „win-win“ (kohandamismeetmed, mis annavad soovitud tulemuse kliimariskide minimeerimise või võimalike võimaluste ärakasutamise osas, kuid millel on ka märkimisväärne panus teise sotsiaalse, keskkonnaalase või majandusliku eesmärgi saavutamisse) või vähemalt „no-regret“ (väärivad olenemata tulevaste kliimamuutuste ulatusest) kohanemisvõimaluste poole. Iga võimalust tuleb hinnata kahel viisil: a) mil määral aitab variant saavutada kohanemiseesmärki ja b) milline on mõju laiematele sotsiaalsetele ja keskkonnaaspektidele. Hindamine peaks keskenduma järgmisele:

• kliimaohu või -riski kiireloomulisus, mida valikuga soovitakse leevendada. Mõned kohanemismeetmed sobivad lühiajaliseks rakendamiseks, et tegeleda kiireloomuliste riskide või võimalustega; teised nõuavad pikka ettevalmistust ja planeerimist.
• Tulemuslikkus üldiste ja laiemate eesmärkide saavutamisel ning halva kohanemise vältimine. Halb kohanemine tähendab olukorda, kus meetmed ei saavuta oma eesmärke või põhjustavad kõrvalmõjusid, mis takistavad kohanemist mujal või tulevikus. Näiteks tammi ehitamine ühte kohta võib põhjustada rohkem üleujutusi teises kohas ja võib osutuda ebapiisavaks kaitseks tulevaste üleujutuste eest.
• Kättesaadavus ja teostatavus. Alati ei eelistata variante, mis annavad häid tulemusi muudes aspektides, kuid mida on raske saavutada.
• meetme mõju juhtimisele. Näiteks olemasolevate juhtimisstruktuuridega vastavusse viimine ja nende muutmine, vajadus luua uusi juhtimisstruktuure või -protsesse.
• Sotsiaalsed kaalutlused, st võrdne kaitse kliimaohtude eest, mis tuleneb konkreetsest kohanemisvõimalusest, ning selle mõju sotsiaalsele kaasatusele ja ühtekuuluvusele. Ebavõrdsed kohanemisvõimalused jaotavad kohanemisest saadava kasu ühiskonnas ebaühtlaselt ja süvendavad olemasolevat sotsiaalset ebavõrdsust. Näiteks veehinna tõstmine, et edendada tõhusust põua probleemi lahendusena, võib ebaproportsionaalselt mõjutada madala sissetulekuga eluasemeid, süvendades ebavõrdsust piirkonnas. Võimaluse korral tuleks võtta parandusmeetmeid, et vähendada negatiivset sotsiaalset mõju. Positiivselt tuleks hinnata võimalusi, mis pakuvad täiendavaid sotsiaalseid hüvesid (nagu sageli haljasalade puhul).
• Sidusrühmad võivad kaasrahastada või korraldada rahastamist olemasolevate rahastamisvoogude kaudu. Teise võimalusena võivad rakenduskulude katmiseks olla kättesaadavad ELi, riigi valitsuse või erasektori investeeringud (vt etapp 1.5).
• Kulud ja kasu. Ideaaljuhul tuleks teha täielik kulude-tulude analüüs. Võttes aga arvesse ebakindlust ja kohanemise pikaajalist ulatust, ei ole traditsiooniline kulude-tulude analüüs alati võimalik ega kohaldatav. Kui hindamine peab hõlmama mitterahalist kasu ja erinevaid eelistusi, võib mitme kriteeriumi analüüs anda terviklikumaid hindamistulemusi (vt etapp 4.3).
• Keskkonnakaalutlused. Valikuvõimalusi tuleks hinnata seoses nende mõjuga keskkonnale, sealhulgas nende panusega kasvuhoonegaaside heite, vee kvaliteedi, pinnase kvaliteedi ja bioloogilise mitmekesisuse parandamisse või suurendamisse. Keskkonnamõju hindamise direktiivis (direktiiv 2014/52/EL) on sätestatud sellise hindamise raamistik.

Kliimamuutustega kohanemine on valdkondadevaheline küsimus, mis võib juhul, kui seda rakendatakse kooskõlastamata eri sektorites ja poliitikavaldkondades, tuua kaasa negatiivseid vastastikuseid kompromisse, kaotada üksteist või jätta kasutamata võimalused kasutada ära võimalikku koostoimet. Selleks et parandada kliimamuutustega kohanemise kavandamise koordineerimist ja suurendada selle tõhusust ning maksimeerida valdkondadevahelist koostoimet, tuleks kriteeriumide kehtestamisse, kohanemisvõimaluste hindamisse ja sellele järgnevasse prioriteetide seadmisse ideaaljuhul kaasata suur hulk institutsioonilisi ja kodanikuühiskonna sidusrühmi (vt etapp 4.3).

Hindamise tulemusi saab kirjeldada kokkuvõtlikel teabelehtedel valikuvõimaluste kohta, alustades kataloogi loomisest (vt etapp 3.1),mis ei sisalda liiga palju tehnilisi üksikasju, vaid annab pigem kiire ülevaate, millest mitteeksperdid kergesti aru saavad. Need teabelehed võivad olla hiljem prioriteetide seadmisel väga kasulikud (vt etapp 4.3). Teabelehtedel tuleks esitada teave vähemalt järgmiste punktide kohta:

• Kohanemisvõimaluse kirjeldus
• Millist kliimamuutuste mõju (milliseid mõjusid) valikuvariant käsitleb?
• Võimalus vähendada haavatavust kliimamuutuste kindlakstehtud mõju(de) suhtes, tõhusus, paindlikkus, mida tuleb vajaduse korral ajakohastada või alandada
• Ruumiline ulatus, visuaalne kaardistamine
• Teave selle kohta, kas sidusrühmade osalemine on vajalik või soovitatav ja milliseid sidusrühmi tuleks kaasata
• Edu ja piiravad tegurid (oma kogemuste või muude juhtumite põhjal)
• Rahalises väärtuses väljendatud kulud (rakendus- ja tegevuskulud) ja majanduslik kasu
• Sotsiaalsed ja keskkonnaalased kaasnevad hüved või kahjud, vajalikud parandusmeetmed
• Vajalikud rahalised vahendid, investeeringute ajastus ja rahastamisallikad
• Planeerimise ja rakendamise ajakava kuni täisfunktsionaalse kasutusajani
• Vastutus rakendamise ja hooldamise eest kohaliku omavalitsuse üksustes või muudes institutsioonides
• Seosed muude kavandatud kohanemisvõimalustega, asendatavus, kombineeritavus
• Viiteandmed