Agrometsandus

Euroopa Komisjon määratles agrometsandust kui maakasutussüsteeme, kus puid kasvatatakse samal maal koos põllumajandusega. Agrometsanduses integreeritakse puittaimed teadlikult põllukultuuride ja/või loomadega samal maatükil või maakorraldusüksuses, ilma et kavatsetaks rajada allesjäänud puistut. Puud võivad olla paigutatud üksiktüvedena, ridadena või rühmadena, samas kui karjatamine võib toimuda ka maatükkide sees (säädatav agrometsandus, silvopastoralism, karjatatavad või vahekultuuridega viljapuuaiad) või maatükkide vahelistel piiridel (hekid, puude read). Agrometsandust saab rakendada erinevates ruumilistes korraldustes või ajalistes järjestustes, väärtustades eri komponentide ökoloogilist ja majanduslikku koostoimet. On võimalik kindlaks teha viis peamist ruumilist agrometsandustava: 

• metsakarjamaa agrometsandus: puude ja põõsaste kombinatsioon sööda ja loomakasvatusega; 
• metsastatav agrometsandus: ühe- või mitmeaastaste kultuuridega vahekultuuridena kasvatatavad puud ja põõsad; 
• metsakasvatus: metsaga kaetud alad, mida kasutatakse ravi-, ilu- või kulinaarsete looduslike erikultuuride tootmiseks või koristamiseks; 
• hekid, tuuletõkked ja kaldaäärsed puhverribad: looduslikud või istutatud mitmeaastased taimestikud (puud ja põõsad), mis piirnevad põllumaade või karjamaade ja veeallikatega, et kaitsta kariloomi, põllukultuure, pinnast ja/või vee kvaliteeti; 
• koduaiad või koduaiad: puude ja põõsaste kombineerimine köögiviljatootmisega. 

Agrometsanduses kasutatakse ära mitmeaastaste liikide (puud või põõsad) ja põllukultuuride vastastikust täiendavust, et olemasolevaid ressursse saaks tõhusamalt kasutada. Agrometsanduse tõhusad ja nüüdisaegsed versioonid võimaldavad põllumajandustegevust mitmekesistada ja keskkonnaressursse paremini kasutada. Agrometsandusmaa jääb põllumajandustootjale tootlikuks ja teenib pidevat tulu, mis ei ole nii, kui põllumaa lihtsalt taasmetsastatakse. 

Agrometsandust saab rakendada eri piirkondades, tootes toitu ja kiudaineid, et tagada parem toiduga kindlustatus ja toitumisalane kindlustatus, säilitades elatusvahendid, leevendades vaesust ning edendades tootlikku ja vastupidavat põllumajanduskeskkonda. Lisaks võib agrometsandus aidata kaasa kliimamuutuste leevendamisele ja nendega kohanemisele, suurendades CO2 säilitamist, ennetades raadamist, suurendades elurikkuse kaitset, tootes puhtamat vett ja kontrollides mullaerosiooni, võimaldades seega põllumajandusmaadel üleujutuste ja põudadega paremini toime tulla. Lisaks võivad agrometsandusettevõtted aja jooksul muutuda vähem sõltuvaks põllukultuuride toetustest ja vähem vastuvõtlikuks põllukultuuride hinna kõikumisele, kuna puit annab märkimisväärse osa nende sissetulekust. Laiades agrometsandussüsteemides võib metsamaade (ajutiselt või alaliselt viljeletavate hajutatud puurühmadega avatud maa) kasutusväärtus peagi kasuks tulla ka põllumajandusettevõtetele. 

ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) andmetel praktiseerib üle 1,2 miljardi inimese kogu maailmas agrometsandust ligikaudu 1 miljardil hektaril (ha) maal (FAO, 2017). ELis on agrometsandus muutumas üha populaarsemaks kogu kontinendil, pidades silmas selle ökoloogilist ja majanduslikku kasu. Agforwardi projekti kohaselt on agrometsanduse all olev kogupindala EL 27-s ligikaudu 15,4 miljonit hektarit (peaaegu 9 % kasutatavast põllumajandusmaast), domineerivad metsakarjamaa agrometsanduse vormid (15,1 miljonit hektarit) ja väiksem osa metsamaa agrometsanduse all (358 000 hektarit).  Põhjapõdrakasvatuse lisamine suurendab pindala 52 miljoni hektarini. Agrometsandusega seotud põllumajandusmaa suurus on riigiti siiski väga erinev, ulatudes umbes 50 %-st Kreekas ja Portugalis madalamate väärtusteni Kesk- ja Põhja-Euroopas. Agrometsandustavad on näiteks lambakarjatamine korgitammte all (mratadodes ja dehesades, mida leidub Portugali ja Hispaania teatavates osades kokku 4,6 miljonit hektarit), kõrged viljapuud, mille all kasvatatakse põllukultuure, või kariloomade karjatamine (Streuobst Kesk-Euroopas) või põhjapõdrakasvatus boreaalses metsas. 

Agrometsanduse potentsiaali aidata kaasa säästvale arengule on tunnustatud rahvusvahelistes poliitikaraamistikes, sealhulgas ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonis ja bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis, mis õigustab suuremaid investeeringuid selle arendamisse. Euroopas toetatakse seda ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) esimese (otsetoetused) ja teise (maaelu arengu toetus) samba kaudu. Mitmeid ökoteenuseid pakkuva jätkusuutliku tavana võib agrometsandus aidata kaasa ÜPP kolme eesmärgi saavutamisele: elujõuline toidutootmine, loodusvarade säästev majandamine ja kliimameetmed ning tasakaalustatud territoriaalne areng. 

Agrometsanduskavade edukaks rakendamiseks on vaja kaasata avaliku ja erasektori sidusrühmade organisatsioonid. Teadus- ja laiendamisprogrammid peavad kaasama sidusrühmi, et tagada programmide asjakohasus, kohaldatavus ja praktilisus. Mitut sidusrühma hõlmavad foorumid ja osakondadevahelised kohtumised peaksid koordineerima agrometsanduse arendamise lähenemisviisi ja looma koostoimet eri sektorite vahel. Agrometsandusstrateegiatega tegelemine toob kohaliku omavalitsuse lähemale juhtimisotsuste tegemise tasandile. Sidusrühmade osalusel põhinevate lähenemisviiside abil integreeritud maakasutuse planeerimine võib pakkuda sektoritevahelisi koordineerimis- ja läbirääkimisplatvorme. Põllumajandusameteid tuleks valdkondadevaheliselt koordineerida, kuna agrometsandusega tegeletakse peamiselt põllumajandusettevõtetes. Agrometsandus peaks ühendama ka linna- ja maapiirkondi (territoriaalne lähenemisviis) ning aitama kaasa multifunktsionaalsele tootmissüsteemile (maastikupõhine lähenemisviis). 

Euroopas tegutseb agrometsanduse võrgustik (Euroopa Agrometsanduse Föderatsioon, EURAF), kuhu kuulub ligikaudu 280 liiget 20 Euroopa riigist. Sellega edendatakse agrometsandustavade kasutuselevõttu kogu Euroopas ning hallatakse spetsiaalset veebisaiti, et jagada teavet, teaduslikke tulemusi ja poliitilisi küsimusi agrometsanduse kohta. Samuti korraldab ta kaks korda aastas konverentsi ja osaleb suurtes teadusprojektides.

Agrometsanduse arendamist edendavat avalikku poliitikat tuleks vaadelda kui meetmete ja vahendite kogumit, mis loob soodsad tingimused selliste süsteemide arendamiseks. Nendes poliitikavaldkondades on sidusrühmade panus, juurdepääs teabele, asjakohased tehnoloogiad ja teabeleviteenused, era- ja avaliku sektori partnerlus ning keskkonnateenuste ja hea valitsemistava premeerimine olulisemad kui määrus ise. Poliitika ja valitsuse sekkumine peaksid edendama lühi- ja pikaajalist kasu ning looma soodsad tingimused agrometsandussüsteemide arendamiseks. 

Agrometsandus seisab silmitsi selliste probleemidega nagu ebasoodsad poliitilised stiimulid, teadmiste ebapiisav levitamine, õiguslikud piirangud ja puudulik koordineerimine mitme sektori vahel, millesse see panustab. Seda ei ole piisavalt käsitletud riiklikes poliitikakujundamise, maakasutuse planeerimise ja maaelu arengu programmides. Seetõttu ei ole selle võimalikku panust majandusse ja säästva arengu eesmärkidesse veel täielikult tunnustatud ega ära kasutatud ning oodatud tulemusi ei ole seni saavutatud. 

Võimalike piiravate tegurite hulka kuulusid halduskoormus ja metsaomandi struktuur, mida võiks käsitleda heade tavade täiendava vahetamise ja edendamisega liikmesriikides ja nende vahel. ÜPP raames on kavandatud rohkem kui 25 meedet, et edendada viit kavandatud agrometsandustava (metsakarjamaad, metsamaad, metsakasvatus, kaldaäärsed puhverribad ja koduaiad), kuid agrometsanduse rakendamise eeskirjade keerukus ning järjepidevuse puudumine ÜPP I ja II samba vahel ei toeta agrometsandustegevust. Seetõttu on soovitav lihtsustada agrometsanduse rakenduseeskirju. 

Agrometsanduskavad on pikaajaline investeering. Puude küpsemine ning eeldatavate funktsioonide ja kasu tagamine võtab aega, mis tähendab, et agrometsandussüsteemide kasumlikkuse saavutamiseks on vaja mitu aastat. Samal ajal võivad põllumajandustootjad enne investeeringust kasu saamist seista silmitsi esialgse netosissetuleku vähenemisega, mis võib vähendada nende soovi investeerida agrometsandusse. Keskpikas perspektiivis on kasu siiski asjakohane ja võib soodustada agrometsanduse rakendamist. 

Lisaks puuduvad paljudel põllumajandustootjatel teadmised agrometsandusest ning selle lähenemisviisi edendamiseks ÜPP kaudu on vaja haridus-/koolitusprogramme. Seetõttu on agrometsanduse integreerimine kooli- ja kolledžiharidusse oluline, et tulevased põllumajandustootjad ja lõppkasutajad oleksid teadlikud selle tava paljudest eelistest. 

Puude, põllukultuuride ja kariloomade kombinatsioon leevendab keskkonnariske, aitab luua püsiva mullakatte erosiooni vastu, minimeerib üleujutustest tulenevaid kahjustusi ja parandab vee ladustamist, suurendades tootlikkust. Lisaks toovad puud toitaineid sügavamatest mullakihtidest või liblikõieliste puude puhul lämmastiku sidumise kaudu, mis võib muuta leheprügi põllukultuuride väetiseks. Täpsemalt agrometsandus: 

• aitab kaitsta ja säilitada põllumajanduslikku tootmisvõimsust; 
• suurendab põllumajanduse tootlikkust, kuna puu- ja põllukultuurisüsteemide kombineerimine võib kaasa tuua ressursside, näiteks päikesekiirguse või vee tõhusama kogumise, ning vähendab vajadust väliste sisendite, näiteks väetiste või pestitsiidide järele; 
• pakub põllumajandustoodete mitmekesistamist, mis võib suurendada majanduslikku kasumit, pakkudes aastast ja perioodilist tulu mitmest väljundist ning vähendades ühe kauba tootmisega seotud riske; 
• parandab pinnase ja vee kvaliteeti, vähendab (tuule)erosiooni ja hoiab ära üleujutustest tingitud kahju; 
• vähendab haavatavust kõrgete temperatuuride suhtes, kuna puud pakuvad põllukultuuridele peavarju ja vähendavad sellega seotud kahjustusi; 

• suurendab elurikkust, kuna luuakse mitmekesine elupaik, kus eluslooduse liigid saavad elada; 
• tegeleb kahjurite tõrje, tolmeldamise edendamise ja maa säilitamisega tulevaste põlvkondade jaoks; 
• pakub vaba aja veetmise võimalusi, nagu ratsutamine, mägijalgrattasõit, eluslooduse vaatlemine ja maaturism, mis toovad kasu üldsusele, mitmekesistavad maaomanike sissetulekuid ning suurendavad maastiku mitmekesisust ja atraktiivsust; 
• suurendab süsiniku sidumist püsikultuuride / iga-aastases taimekasvatuses, mullas ja maastikul, vastandades seega kliimamuutusi; 

ÜPP toetab rahaliselt agrometsandust. Põllumajandustootjad võivad saada otsetoetusi agrometsanduse all oleva maa hektari kohta ning toetust agrometsandussüsteemide loomiseks või säilitamiseks ÜPP maaelu arengu tegevussuuna raames. Kolm toetuskõlblikku maaliiki, mida ÜPP kaudu rahastatakse (I sammas), on põllumaa (puude tihedus alla 100 puu hektari kohta), püsirohumaa (või püsikarjamaa) ja püsikultuurid. II samba meetmega 8.26 toetatakse agrometsandussüsteemide rajamist ja hooldamist, kattes rajamiskulud (kuni 80 %) ja hoolduskulud iga-aastase lisatasuga viie aasta jooksul. Märkimisväärsed kulud on seotud agrometsanduse üleminekuga, mis võtab aega ja mida tuleb toetada. 

Kahekümnenda sajandi lõpus jäeti tähelepanuta agrometsandussüsteemide eelised. Mitmesugused õiguslikud piirangud multifunktsionaalsele maa majandamisele ja keerulised maksuraamistikud piirasid aastate jooksul ka agrometsanduse arengut. Aastatel 2001–2010 muutusid kõik agrometsandussüsteemid järk-järgult kõlblikuks ühise põllumajanduspoliitikaga kehtestatud toetuste saamiseks. Nüüd on toetuskõlblikud kõik põllumajandusmaad, olenemata puukatte astmest, välja arvatud metsad ja mittepõllumajanduslikuks tootmiseks kasutatavad maad. Agrometsandus on rahastamiskõlblik ka 2020. aasta järgse ÜPP esimese ja teise samba (2021–2027) raames, mis keskenduvad keskkonna- ja kliimateenustele, kus agrometsandusel võib olla tulevase ÜPP keskkonnahoidlikus struktuuris keskne roll. Liikmesriigid peavad otsustama, kuidas ja millises ulatuses nad soovivad oma strateegiakavade kaudu agrometsandust toetada. 

Agrometsandus on samuti osa uue rohelise kokkuleppe poliitikaraamistikust koos nii strateegiaga „Talust taldrikule“kui ka ELi elurikkuse strateegiaga aastani 2030, mis peaks töötama koos uue ÜPPga agrometsandustavade rakendamise toetamisel. 

Agrometsandustavade rakendamise aeg on tavaliselt umbes paar aastat. Siiski sõltub see suurel määral agrometsanduse alaste teadmiste levitamise tasemest, piirkonna poliitikast ja valitsuse sekkumisest ning sidusrühmade kaasatuse määrast.  

Agrometsandus on pikaajaline kohanemismeede ja üldiselt on sellel pikk eluiga (kümnendid).