Agrometsandus

Agrometsanduskavadeedukaks rakendamiseks on vaja kaasata avaliku ja erasektori sidusrühmade organisatsioonid. Teadus- ja laiendamisprogrammid peavad kaasama sidusrühmi, et tagada programmide asjakohasus, kohaldatavus ja praktilisus. Mitut sidusrühma hõlmavad foorumid ja talitustevahelised kohtumised peaksid koordineerima agrometsanduse arendamise lähenemisviisi ja looma sünergiat eri sektorite vahel. Agrometsandusstrateegiatega tegelemine toob kohaliku omavalitsuse lähemale juhtimisotsuste tegemise tasandile. Integreeritud maakasutuse planeerimine sidusrühmade osalusel põhinevate lähenemisviiside kaudu võib pakkuda sektoritevahelisi koordineerimis- ja läbirääkimisplatvorme. Kuna agrometsandust harrastatakse peamiselt põllumajandusettevõtetes, tuleks põllumajandusasutuste tegevust koordineerida sektorite vahel. Agrometsandus peaks ühendama ka linna- ja maapiirkondi (territoriaalne lähenemisviis) ning aitama kaasa multifunktsionaalse tootmissüsteemi loomisele (maastikupõhine lähenemisviis). 

Euroopas tegutseb agrometsanduse võrgustik (Euroopa Agrometsanduse Föderatsioon,EURAF), kuhu kuulub ligikaudu 280 liiget 20 Euroopa riigist. Ta edendab agrometsandustavade kasutuselevõttu kogu Euroopas ja haldab spetsiaalset veebisaiti, kus jagatakse teavet, teaduslikke tulemusi ja poliitikaküsimusi agrometsanduse kohta. Samuti korraldab ta kaks korda aastas konverentsi ja osaleb suuremates teadusprojektides.

Agrometsanduse arendamist edendavatavalikku poliitikat tuleks käsitada meetmete ja vahendite kogumina, mis loob soodsad tingimused selliste süsteemide arendamiseks. Nendes poliitikavaldkondades on sidusrühmade panus, juurdepääs teabele, asjakohasele tehnoloogiale ja teabeleviteenustele, era- ja avaliku sektori partnerlused ning keskkonnateenuste ja hea valitsemistava premeerimine tähtsamad kui määrus ise. Poliitika ja valitsuse sekkumine peaksid edendama lühi- ja pikaajalist kasu ning looma soodsad tingimused agrometsandussüsteemide arendamiseks. 

Agrometsanduse ees seisavad sellised probleemid nagu ebasoodsad poliitilised stiimulid, ebapiisav teadmiste levitamine, õiguslikud piirangud ja puudulik koordineerimine eri sektorite vahel, millesse see panustab. Riiklikus poliitikakujundamises, maakasutuse planeerimises ja maaelu arengu programmides ei ole seda piisavalt käsitletud. Selle tulemusena ei ole selle võimalikku panust majandusse ja kestliku arengu eesmärkidesse veel täielikult tunnustatud ega ära kasutatud ning oodatud tulemusi ei ole seni saavutatud. 

Võimalikud piiravad tegurid olid halduskoormus ja metsaomandi struktuur, millega saaks tegeleda heade tavade täiendava vahetamise ja edendamisega liikmesriikides ja nende vahel. ÜPP raames on kavandatud rohkem kui 25 meedet, et edendada viit kaalutud agrometsandustava (silvopastoraalne, metsakasvatus, kaldaäärsed puhverribad ja koduaiad), kuid agrometsanduse rakendamise eeskirjade keerukus ning ÜPP esimese ja teise samba vahelise sidususe puudumine ei toeta agrometsandustegevust. Seetõttu on soovitav lihtsustada agrometsanduse rakendamise eeskirju. 

Agrometsanduskavad on pikaajaline investeering. See võtab aega, kuni puud küpsevad ning tagavad eeldatavad funktsioonid ja kasu, mis tähendab, et agrometsandussüsteemide kasumlikkuse saavutamiseks on vaja mitu aastat. Samal ajal võivad põllumajandustootjad enne investeeringust kasu saamist seista silmitsi esialgse netosissetuleku vähenemisega, mis võib vähendada nende soovi investeerida agrometsandusse. Keskpikas perspektiivis on kasu siiski asjakohane ja võib soodustada agrometsanduse rakendamist. 

Paljudel põllumajandustootjatel puuduvad teadmised agrometsandusest ning selle lähenemisviisi edendamiseks ühise põllumajanduspoliitika kaudu on vaja haridus- ja koolitusprogramme. Seetõttu on agrometsanduse integreerimine kooli- ja kolledžiharidusse oluline, et tulevased põllumajandustootjad ja lõppkasutajad oleksid teadlikud selle tava paljudest eelistest. 

Puude, põllukultuuride ja kariloomadekombinatsioon leevendab keskkonnariske, aitab luua püsivat mullakatet erosiooni vastu, minimeerib üleujutustest tulenevat kahju ja parandab veevarusid, suurendades tootlikkust. Lisaks toovad puud toitaineid sügavamatest mullakihtidest või liblikõieliste puude puhul lämmastiku sidumise kaudu, mis võib muuta lehtede allapanu põllukultuuride väetiseks. Üksikasjalikum teave agrometsanduse kohta: 

• aitab kaitsta ja säilitada põllumajanduse tootmisvõimsust; 
• suurendab põllumajanduse tootlikkust, kuna puu- ja põllukultuurisüsteemide kombineerimine võib viia ressursside, näiteks päikesekiirguse või vee tõhusama kogumiseni ning vähendab vajadust väliste sisendite, näiteks väetiste või pestitsiidide järele; 
• pakub põllumajandustoodete mitmekesistamist, mis võib suurendada majanduslikku kasumit, pakkudes aastast ja perioodilist tulu mitmest väljundist ning vähendades ühe kauba tootmisega seotud riske; 
• parandab pinnase ja vee kvaliteeti, vähendab (tuule)erosiooni ja hoiab ära üleujutustest tingitud kahju; 
• vähendab haavatavust kõrgete temperatuuride suhtes, kuna puud pakuvad põllukultuuridele varju ja vähendavad seonduvaid kahjustusi; 

• suurendab elurikkust, kuna luuakse mitmekesine elupaik, kus saavad elada eluslooduse liigid; 
• kahjurite tõrje, tolmeldamise tõhustamine ja maa säilitamine tulevaste põlvkondade jaoks; 
• pakub vaba aja veetmise võimalusi, nagu ratsutamine, mägirattasõit, eluslooduse jälgimine ja maaturism, mis toovad kasu üldsusele, mitmekesistavad maaomanike sissetulekuid ning suurendavad maastiku mitmekesisust ja atraktiivsust; 
• suurendab süsiniku sidumist alalises/iga-aastases taimekasvatuses, mullas ja maastikus, vastandades seega kliimamuutusi; 

ÜPP toetab rahaliselt agrometsandust. Põllumajandustootjad võivad saada otsetoetusi agrometsanduse all oleva maa hektari kohta ning toetust agrometsandussüsteemide loomiseks või hooldamiseks ÜPP maaelu arengu haru raames. ÜPP kaudu toetust saavad kolm toetuskõlblikku maaliiki (I sammas) on põllumaa (puude tihedus alla 100 puu hektari kohta), püsirohumaa (või püsikarjamaa) ja püsikultuurid. II samba meetmega 8.26 toetatakse agrometsandussüsteemide rajamist ja hooldamist, kattes rajamiskulud (kuni 80 %) ja hoolduskulud iga-aastase toetusega viie aasta jooksul. Olulised kulud on seotud agrometsanduse üleminekuga, mis võtab aega ja mida tuleb toetada. 

Agrometsandussüsteemideeelised jäid 20. sajandi lõpus tähelepanuta. Mitmed õiguslikud piirangud multifunktsionaalsele maakorraldusele ja keerulised maksuraamistikud piirasid aastate jooksul ka agrometsanduse arengut. Ajavahemikul 2001–2010 muutusid kõik agrometsandussüsteemid, alates vahekultuuride süsteemidest, järk-järgult abikõlblikuks ühise põllumajanduspoliitikaraames kehtestatud toetuste saamiseks. Nüüd on toetuskõlblikud kõik põllumajandusmaad, olenemata puude katvuse astmest, välja arvatud metsad ja mittepõllumajanduslikuks tootmiseks kasutatavad maad. Agrometsandus on abikõlblik ka 2020. aasta järgse ÜPP esimese ja teise samba (2021–2027) raames, keskendudes keskkonna- ja kliimateenustele, kus agrometsandusel võiks olla tulevase ÜPP keskkonnahoidlikus struktuuris keskne roll. Liikmesriigid peavad otsustama, kuidas ja millises ulatuses nad soovivad oma strateegiakavade kaudu agrometsandust toetada. 

Agrometsandus on ka osa uue rohelise kokkuleppe poliitikaraamistikust, mis hõlmab niistrateegiat „Talust taldrikule“kui ka ELi elurikkuse strateegiat aastani 2030,mis peaks töötama koos uue ÜPPga, et toetada agrometsandustavade rakendamist. 

Agrometsandustavade rakendamise aeg on tavaliselt umbes paar aastat. Siiskisõltub see suuresti agrometsanduse alasteteadmiste levitamisetasemest, piirkonnapoliitikast ja valitsuse sekkumisestning sidusrühmade kaasamise määrast.  

Agrometsandus on pikaajaline kohanemismeede, millel on üldiseltpikkeluiga (kümnendid).