Seire-, modelleerimis- ja prognoosimissüsteemid

Kliima muutlikkuse ja selle ilmingutega toimetulemiseks igapäevases ilmas on vaja õigeaegset ja usaldusväärset kliimateavet ning ajakohast teavet äärmuslike sündmuste esinemise ja tõsiduse, võimalike mõjude ja nende kestuse kohta. Näiteks on põuaga seotud seire- ja aruandlustegevus teabe lähtealus ning kliimatingimuste muutumise baromeeter, mis võib viidata põua tekkele. Strateegilist põuaseiret on võimalik teha põuanäitajate abil. Kõige sagedamini esinevad ojade põua parameetrid on: väikseim põuavoog, kumulatiivne veepuuduse maht ja põua kestus. Kaks viimast neist sõltuvad teatud tühjenemisest, mida nimetatakse truncatsioonitasemeks (lävivool). Tärnitaseme kindlaksmääramiseks eeldatakse mitmeid kriteeriume. Nende aluseks on kas hüdroloogilised ruumid, kus kärjetaset käsitletakse valitud vooluomaduste funktsioonina, või majandusruumid, st ruumid, kus võetakse arvesse veekasutajate vajadusi. Jälgitakse ka vee kvaliteedi parameetreid, kuna koostis mõjutab veekeskkonda ja vee kättesaadavust eri kasutusviisideks. Keskvalitsus, kohalikud omavalitsused ja veeametid on veesüsteemide seires ja majandamises kõige olulisemad.

Sidesüsteemid aitavad kõigi tasandite otsustajatel teha olulisi juhtimisotsuseid kliimaga seotud inimtegevuse, eelkõige veevarude majandamise kohta. Teabevahetus, teabe jagamine ja hädaolukorra lahendamise plaan võivad seega vähendada äärmuslike kliimasündmuste mõju. Näitena võib tuua Teadusuuringute Ühiskeskuse välja töötatud Euroopa põuavaatluskeskuse (EDO). Ta jälgib, hindab ja prognoosib põuasündmusi kogu Euroopas. EDO eesmärk on esitada ajakohastatud põuaga seotud teavet, nagu igakuine ajakohastatud standardne sademete indeks (SPI), iga päev ajakohastatud modelleeritud mullaniiskuse anomaaliad ja kaugseire tähelepanekud taimkatte seisundi kohta (st neeldunud fotosünteesiliselt aktiivse kiirguse (fAPAR) fraktsiooni anomaalia, normaliseeritud erinevusvee indeks (NDWI)) ja ühenädalane mullaniiskuse anomaalia prognoos. Teisest küljest on üleujutusriski prognoosimise ja juhtimise suutlikkuse parandamiseks mitu tehnilist võimalust:

• sealhulgas telemeetrilise võrgu ning ilma- ja hüdroloogilise RADARSi paigaldamine;
• digitaalsete tõusumudelite (DEM) väljatöötamine, et teha kindlaks üleujutusohtlikud alad ja analüüsida üleujutuste levikut;
• seiresüsteemi loomine, mis annab reaalajas teavet veetaseme kohta ning seob selle andmetega praeguste sademete ja ilmaprognooside kohta.

Kõik need võimaldavad üleujutuste kiiremat ja täpsemat prognoosimist ning võimaldavad mõjutatud isikuid varem hoiatada. Selliste halduspiire ületavate süsteemide arendamine on väga oluline ja nõuab tõhususe tagamiseks ühtse üleujutustest teatamise süsteemi loomist. Märkimisväärsed investeeringud toimivate üleujutuste prognoosimise süsteemide paigaldamiseks ja ajakohastamiseks on juba riiklike hüdrometeoroloogiateenistuste päevakorras. Maailma Meteoroloogiaorganisatsioon (WMO) tunnistab, et paljudes maailma osades on prognoosimine ainus tõhus meede, mida saab reaalselt rakendada, et kaitsta elu ja vara äärmuslike ilmastikunähtuste korral.

Üks kõige asjakohasemaid üleujutuste eest kaitsmise mittestruktuurseid meetmeid on endiselt suurem võime prognoosida merreheite tippkoormust. Pikemad prognoosimistähtajad on soovitatavad, kuna need hõlbustavad leevendusmeetmeid ja reageerimist äärmusliku heite korral. Arvuliste ilmaprognooside lisamine üleujutuste hoiatussüsteemi võib suurendada prognoosi täitmise aega mõnelt tunnilt mõne päevani. Üks näide käimasolevatest uuringutest ja paremate üleujutuste prognooside rakendamisest on Euroopa üleujutuste hoiatussüsteemi (EFAS) väljatöötamine. See on välja töötatud selleks, et suurendada valmisolekut üleujutusteks Euroopa riikidevahelistes vesikondades. See annab kohalikele veeametitele keskmise ulatusega ja tõenäosuslikku teavet üleujutuste prognoosimise kohta 3–10 päeva ette.

Üleujutusohu hoiatuse teostusaeg on 3–10 päeva, mis saavutatakse Saksamaa ilmateenistuse (DWD) ja Euroopa Keskpika Ilmaennustuse Keskuse (ECMWF) keskpikkade ilmaprognooside lisamisega, mis hõlmab kõiki ECMWFi ansambli ennustussüsteemi (EPS) 51 tõenäosuslikku prognoosi. Teises uuringus uuritakse äkktulvasid Vahemere Euroopas. Välktulvad on inimelude kaotuse ja infrastruktuuri seisukohast üks laastavamaid ohte. Viimase kahe aastakümne jooksul on äkktulvad toonud ainuüksi Prantsusmaal kaasa miljardi euro suuruse kahju. Üks äkktulvade probleeme on see, et hoiatusajad on väga lühikesed. Teine oluline seiretegevus on seotud kuumalainetega, mis põhjustasid dramaatilist suremust ja haigestumust Euroopa elanikkonnale, näiteks 2003. aasta suvel.

See kohanemisvõimaluste kategooria hõlmab eri tasandite avalikku sektorit. Sidusrühmad võivad olla kaasatud järelevalve, töötlemise ja otsuste tegemise protsessi kõikidesse etappidesse. Sidusrühmade roll on äärmiselt oluline igas protsessis, mille tulemusel tehakse otsus, millel on tagajärjed sotsiaal- ja majandussüsteemidele.

Praegused riiklikud töökavad ei kajasta sademete ruumilist varieeruvust suhteliselt väikeses valgalas. See võib osutada vajadusele parandada NWPde eraldusvõimet ja/või jaotusmeetodeid, et vähendada meteoroloogia ja hüdroloogia vahelist ruumilist lõhet. Lisaks on vaja nii üleujutuste prognoosimise süsteemide teoreetilist arendamist kui ka veenvat kõikehõlmavat strateegiat, et tegeleda ebakindluse astmelisuse probleemiga tegevusraamistikus. Praegu ei too NWP välistoiteallikatel põhinevad hüdroloogilised ja hüdraulilised prognoosid kaasa ühegi prognoositud muutuja õiget tõenäosusjaotust. Võimalikud vead tuleb projekteerimisel minimeerida ja andmete tõlgendamisel ära tunda. Iga otsuse puhul tuleb piisavalt arvesse võtta kõiki ebakindluse allikaid ja mõnel juhul võib prognooside ebakindlus olla olemasolevate mudelite kasutamiseks lihtsalt liiga suur. Andmeid koguvate asutuste vaheline koordineerimine on vajalik ja seda ei ole lihtne saavutada ning see on sageli üks peamisi piiravaid tegureid. Järelevalve ja eelkõige varajase hoiatamise süsteemi tõhususe hinnangud on harva kättesaadavad ja neid on hädasti vaja heade tavade kohta teabe saamiseks.

Märkimisväärne otsene kasu tuleneb tavaliselt seire-, modelleerimis- ja prognoosisüsteemide kombineerimisest varajase hoiatamise süsteemiga. Kaudne kasu on seotud selle võimaluse rakendamisega, näiteks aitab see vähendada põuast tingitud kahju põllumajanduses. Kui niisutatud vees esineb või kasutatakse ülemäärases koguses teatavaid parameetreid (nt lämmastikku), võib mitme tavapäraselt kasvatatava kultuuri tootmine olla häiritud kasvu liigse stimuleerimise, hilinenud küpsuse või halva kvaliteedi tõttu.

ELi poliitika, mille raames saaks meedet edendada üleujutuste direktiivi ja veepoliitika raamdirektiivi kaudu. Üleujutuste direktiivis nõutakse, et liikmesriigid hindaksid, kas kõik vooluveekogud ja rannajooned on üleujutuse ohus, kaardistaksid üleujutuse ulatuse ning varad ja inimesed, kes on nendes piirkondades ohus, ning võtaksid asjakohaseid ja kooskõlastatud meetmeid üleujutusriski vähendamiseks. Andmed võivad pärineda ka GMESist. Juba on olemas Euroopa üleujutuste hoiatussüsteem (EFAS), mis täiendab riiklikke ja piirkondlikke süsteeme. See annab riiklikele instituutidele ja Euroopa Komisjonile teavet võimalike jõgede üleujutuste kohta järgmise kolme või enama päeva jooksul.

1–5 aastat.

Muutuv.