„Mückenatlas“ – Kodanikuteaduse projekt sääseseireks Saksamaal

Sääsed on üks vektoritest, mis võib edastada vektorite kaudu levivaid haigustekitajaid, st patogeene, mis levivad loomade (selgrootute) ja inimeste vahel nakatunud lülijalgsete hammustuse kaudu. Sääskedega levivad haigused on kogu Euroopas tähelepanu pälvinud, kuna alates 2000. aastate lõpust on Lõuna-Euroopas üha sagedamini registreeritud denguepalaviku, chikungunya ja Lääne-Niiluse haigusjuhteja -puhanguid ( Engler et al., 2013; Schaffner jt, 2013).

Lisaks intensiivsemale rahvusvahelisele kaubandusele, mille puhul invasiivseid võõrliike imporditakse pikamaatranspordiga, on sääskede vektorliikide esinemist soodustavate teguritena kindlaks tehtud kliimamuutuste mõju, nagu temperatuuri tõusja sademete hulga suurenemine mõnes piirkonnas (Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus (ECDC), Vektorite kaudu levivad haigused). Kliimamuutused võivad pikendada nakkusperioode kohtades, kus vektoritega levivad haigused juba esinevad, ning parandada invasiivsete sääseliikide kliimasobivust piirkondades, mis olid varem vähem sobivad.

Aedes albopictus (Aasia tiigrisääsk), üks levinumaid invasiivseid liike, toimib denguepalaviku, chikungunya ja zika viiruse vektorina (Paz, 2021). Selle liigi puhul prognoositakse paremat kliimasobivust Kesk-Euroopas ja Balkani piirkonnas, samas kui kuivemad tingimused sellistes piirkondades nagu Hispaania ja Portugal võivad pikas perspektiivis kliimasobivust vähendada (Semenza ja Suk, 2018).

Kliimamuutuste mõju Aedes japonicus’e (Aasia põõsassääsk) populatsioonile, mis on veel üks silmapaistev invasiivne liik, mis võib eriti levitada Lääne-Niiluse viirust ja Zika viirust, on vähem selge. Sellest hoolimata viitavad mõned teadlased sellele, et Saksamaa piirkonnad on tulevikus jätkuvalt väga sobivad (Kerkow et al., 2019). Eelkõige Lõuna-Saksamaa muutub prognooside kohaselt selle sääseliigi jaoks väga sobivaks ja võib olla üks väheseid piirkondi, kus võivad koos eksisteerida nii Ae. albopictus kui ka Ae. japonicus (Cunzeet al. 2016).

Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) ja Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) hiljutiste andmete kohaselt (2021) on Saksamaa praegu Euroopa kõige põhjapoolsem riik, kus on mitu Aedese sääsepopulatsiooni, sealhulgas Aedes albopictus ja Aedes japonicus. 2018. aastal registreeriti lindude ja hobuste seas esimesed Lääne-Niiluse viiruse juhtumid, mida võisid levitada peamiselt mõned Saksamaa kohalikud sääseliigid, ning 2019. ja 2020. aastal teatati mitmest inimesega seotud juhtumist, peamiselt Saksamaa idaosas (Ziegler et al., 2019; 2020; Pietsch jt, 2020).  

Seda arvesse võttes on oluline jälgida selliste invasiivsete liikide esinemist, kes võivad tauditekitajaid edasi levitada, eelkõige piirkondades, mida ohustab import, olemasolevate populatsioonide edasine laienemine ja patogeenide edasikandumine (ECDC,2012). Kuna nakkuse edasikandumisel võib olla oma osa ka kohalikel sääskedel, tuleb ka neid jälgida (ECDC,2014). Kogu Euroopas on kehtestatud seiremeetmed, et aidata sääsepopulatsioone (varajaselt) avastada, neid likvideerida ja ennetada nende tekkimist tulevikus (riiklikeksperdikomisjon „Mosquitoes as Vectors of Disease Agents“, 2016). Jõupingutused ei ole siiski integreeritud ning vektorite seire ja tõrje alaseid eksperditeadmisi ja kogemusi tuleks suurendada, et valmistuda tulevasteks probleemideks (ECDC,2021; EFSA ja ECDC, 2021b).

Sääskedega levivate haiguste esilekerkimine ja taaspuhkemine Lõuna-Euroopas 2000. aastate alguses tõi kaasa avaliku sektori rahalise toetuse selleteemalistele uurimisprojektidele Saksamaal. See hõlmas sääskede seireprogrammi loomist 2011. aastal, mis järgib proovide võtmisel kaheosalist lähenemisviisi, kasutades nii püüniseid kui ka kodanike osalemist projektis „Mückenatlas“. Alates 2012. aastast on projekti „Mückenatlas“ eesmärk parandada teadmisi selle kohta, kus (ja millal aasta jooksul) esinevad kohalikud ja invasiivsed sääseliigid ning milline on nende potentsiaal haigustekitajate siirutajatena, et lõppkokkuvõttes toetada tulevasi terviseriskide hindamisi Saksamaal.

„Mückenatlas“ on näide kodanikuteaduse projektist, mille eesmärk on toetada ekspertide süstemaatilist välitööd, kogudes sääseproove kogu Saksamaal. Kodanikel palutakse (kahjustamata) sääsed kinni püüda oma erakeskkonnas, külmutada, täita kaasasolev vorm ja seejärel saata need ühte kahest kaasatud teadusasutusest. Projekti veebisaidil antakse huvitatud isikutele juhiseid sääseproovide võtmise ja nendesse panustamise ning nende töötlemise kohta. Vastuvõtmisel tuvastavad eksperdid esitatud sääseliigid morfoloogiliselt (mikroskoobiga) või geneetiliselt. Seejärel saavad postitajad oma esildiste kohta üksikasjalikku teavet. Kui osalevad lapsed ja see on vormil märgitud, väljastatakse neile spetsiaalne tõend.

Kuigi suurem osa „Mückenatlase“ kaastöödest on seotud kohalike sääskedega, on kodanike teadusprojekt aidanud kaasa ka sääskede invasiivsete liikide registreerimisele. 2013. aastal avastati Põhja-Saksa linnas Hannoveris märkimisväärne Ae. japonicuse  populatsioon tänu varasemale panusele „Mückenatlasesse“, kuna piirkonda ei oleks tõenäoliselt peetud selle liigi leviku piirkonnaks.  On väidetud, et panused „Mückenatlasesse“ on peegeldanud Saksamaa praegu teadaolevate Ae. japonicus’e populatsioonide levikut, mis näitab, et selline kodanike teadusprojekt võib edukalt aidata avastada muutusi sääskede esinemises ja aidata kavandada sihipäraseid väliseiremeetmeid. Ae. albopictuse esimesed panused atlasesse 2014. aastal tõid kaasa ka kohaliku paljuneva populatsiooni avastamise Lõuna-Saksamaal. Peaaegu kõik teadaolevad Aedes albopictus’e populatsioonid on avastatud pärast kodanike teateid, sealhulgas atlasesse tehtud kaastööde kaudu.

Kohalikke omavalitsusi, kus need sääsed esinesid, teavitati seejärel tõrjemeetmete võtmiseks, mis näitab, et Mückenatlas võib toimida väärtusliku varajase hoiatamise süsteemina. Vähemalt kahel juhul on varajane hoiatamine viinud populatsioonide hävitamiseni. Andmed nii pärismaiste kui ka invasiivsete liikide, püügikoha ja -kuupäeva kohta registreeritakse seejärel Saksamaa riiklikus sääseandmebaasis CULBASE ning neid kasutatakse sääsepopulatsioonide leviku kaardistamiseks kogu riigis. Tulevikus annab andmebaas teavet teadlastele ja poliitikakujundajatele, et hõlbustada sääskedega levivate haiguste modelleerimist, riskihindamist ja ohjamist.

Ae. albopictus’e leidudest teatatakse ka nakkushaiguste epidemioloogia riiklikele büroodele, kes edastavad esitatud andmed vastavatele tervishoiuosakondadele, ECDC-le ja Saksamaa riiklikule eksperdikomisjonile „Mosquitoes as Vectors of Disease Agents“ (Sääsed kui haigustekitajate vektorid). „Mückenatlas“ on seotud ja aidanud kaasa kahele suuremale teadusprojektile. Aastatel 2015–2018 registreeriti kuue Saksamaa teadusasutuse juhitud seireprojektis („CuliMo“– „Culiciden / Steckmücken Monitoring in Deutschland“) sääskede ja võimalike patogeenide geograafiline ja hooajaline esinemine. Osa andmetest saadi otse kodanikuteaduse projektist. Teises teadusalgatuses („CuliFo“– „Culiciden Forschungsprojekt“) uuriti konkreetselt, millised invasiivsed ja kohalikud liigid sobivad Saksamaal sääskedega levivate haiguste edasikandumiseks aastatel 2015–2019.

Projekt „Mückenatlas“ ise tugines üldsuse teavitamisele ja meediakampaaniatele, et suurendada teadlikkust projektist ja suurendada osalemist. Konkreetsed meetmed hõlmasid pressiteateid, ajaleheartikleid, raadio- ja televisiooniintervjuusid, esitlusi üldsusele ja brošüüre.

„Mückenatlas“ on Saksamaa föderaalse loomatervishoiu uurimisinstituudi (Friedrich-Loeffler-Institute [FLI]) ja Leibnizi põllumajandusmaastiku uuringute keskuse (ZALF) e.V. koostööprojekt. Nad vastutavad sääseliikide tuvastamise eest pärast seda, kui kodanikud on need esitanud, teevad väliuuringuid ning säilitavad ja levitavad kogutud andmeid. FLI juures tegutseb ka riiklik eksperdikomisjon „Mosquitoes as Vectors of Disease Agents“ (Sääsed kui haigustekitajate vektorid), mis on alates 2019. aastast andnud nõu, suuniseid ja soovitusi sääskedega levivate haiguste teemal, keskendudes eelkõige Aasia tiigrisääskedele (Ae.albopictus).

Kodanikuteaduse algatusena on projekti edukuse oluline osa kogu Saksamaal elavad inimesed, kes projektis osalevad. Alates selle loomisest 2012. aastal on rohkem kui 30 000 osalejat panustanud rohkem kui 150 000 sääseliiki. Meedia on aidanud suurendada teadlikkust projektist.

Mitu muud teadusasutust, näiteks Bernhard-Nochti troopilise meditsiini instituut, osalesid ühisprojektides „CuliMo“ ja „CuliFo“. Mitmed teadlased on kasutanud toodet „Mückenatlas“ nii andmeallikana kui ka kodanikuteaduse juhtumiuuringuna sääseseires teaduspublikatsioonides (nt Kerkow jt, 2019; Pernat et al., 2021).

Vastuste suur arv näitab, et projekt, millest on saanud „suurepärane vahend suuremahuliseks passiivseks sääseseireks“ (Werner et al., 2014) ja „tõhus vahend andmete kogumiseks“ (Walther ja Kampen, 2017), on olnud edukas. Kodanike ja teadlaste vaheline dialoog võrdsetel alustel, läbipaistvus, pühendumus ja asjakohasus on nimetatud nii „Mückenatlase“ kui ka üldisemalt kodanike teadusprojektidega seotud teabevahetuse olulisteks eduteguriteks. Lisaks hooajast ja geograafiast tingitud sääskede esinemise varieerumisele on laekunud esildiste arvu mõjutanud ka meediakajastus.

Kombinatsioon kodanikest kui andmekogujatest, kes annavad valimeid ilma eelneva valiku kallutatuseta, ja teadlastest, kes teevad sääskede tuvastamisega kvaliteeditagamist, toob kaasa andmete kõrge kvaliteedi (Kampen et al., 2015). Kuigi tavapärastesse püünistesse kogutud sääskede arv on suurem, on kodanike esitatud andmete geograafiline jaotus laiem ja juhusliku püügi tõenäosus suurem kui tavapärastes püünistes. Lisaks püütakse 66 % sääskedest inimeste kodudest, mis annab teadlastele proove, mis ei ole korrapärase seire käigus kättesaadavad (Pernat et al., 2021a). Seetõttu aitab see kodanikuteaduse lähenemisviis laiendada teadmisi sääskede kohta linnapiirkondades ja inimeste eluasemetes.

Nagu veebisaidil „Mückenatlas“ märgitakse, saavad kodanikud ise teada kohalikust bioloogilisest mitmekesisusest ning sääskede ökoloogiast ja bioloogiast nende ümbruses. Riikliku eksperdikomisjoni „Mosquitoes as Vectors of Disease Agents“ (Sääsed kui haigustekitajate vektorid) (2016) kohaselt on kodanike osalemine ja teadlikkus sääskede vastu võitlemisel keskse tähtsusega, eriti elamupiirkondades. Kuigi teadus on paranenud andmetest kasu saanud, on „Mückenatlas“ selliseid hariduslikke eesmärke täitnud, võttes arvesse projektiga kaasnevaid meediakampaaniaid ja tagasisidet panustajatele.

Siiski on aspekte, mida võib pidada piiravateks teguriteks. Mitteekspertide esitatud proovide tõttu on isegi 25 % vastustest muud putukad kui sääsed (Walther ja Kampen, 2017). Lisaks võivad esitatud andmed olla kallutatud, näiteks seoses ruumilise jaotusega või üksikisikute eelistustega püüda invasiivseid, erandlikke liike (Pernat et al., 2021a). Nagu kõik kodanike teadusprojektid, sõltub ka „Mückenatlas“ inimeste teadlikkusest selle olemasolust ning üksikisikute valmisolekust osaleda ja sääskede korrektset püüdmist järgida. Saatmiskulude rahalise hüvitamise puudumine (isegi kui mõne jaoks on see väike kulu) ning nõutava vormi trükkimine ja täitmine võib piirata seda, kes saab projektis osaleda.

Algatust „Mückenatlas“ rahastas föderaalne toidu- ja põllumajandusministeerium (BMEL). Kaks kaasnevat teadusprojekti (CuliMo ja CuliFo) said kumbki 2,2 miljonit eurot föderaalselt toidu- ja põllumajandusministeeriumilt, et rahastada mitmesuguseid seire- ja teadustegevusi, sealhulgas Mückenatlasega seotud tegevusi. 2015.–2018. aasta seireprojekti (CuliMo) raames, mille allprojektina nimetati täpsemalt atlast, said FLI ja ZALF vastavalt 735 768 eurot ja 854,735,00 eurot toetust. Sääskede teadusasutustele saatmise kulud kannavad osalevad isikud, st projekti raames neid ei hüvitata. Osalejatele ei maksta tavaliselt rahalist tasu, kuid nad saavad pärast analüüsi teavet oma esildiste kohta ja neid võib soovi korral salvestada veebisaidil „Mückenatlas“.

Sääskede ja patogeenide (nakkustekitajad, nt haigust põhjustav viirus) seiremeetmed on kindlaks tehtud kui kulutõhusad viisid sääskedega levivate haigustega seotud terviseriskidega tegelemiseks (Engler et al., 2013) – „võimaliku epideemia inim- ja finantskulusid on võimalik ohjeldada“ (Semenza ja Suk, 2018). Seega võib „Mückenatlase“ kodanike teaduspõhine lähenemisviis pakkuda muude seiremeetoditega võrreldes täiendavat kulude kokkuhoiu potentsiaali. Selle passiivne seireviis koos kodanike osalemisega toob kaasa kulude, aja ja tööjõu vähenemise võrreldes aktiivse kogumisega, näiteks lõkspüüniste paigaldamisega (Kampen et al., 2015).

Algatusest saadav kasu hõlmab lisaks panusele teadusuuringutesse ka kodanike suuremat teadlikkust sääskede levikust, bioloogiast ja nendega seotud riskidest.

Saksamaa valitsus lisab inimeste tervise oma kliimamuutustega kohanemise strateegiasse (2008) ühe prioriteetse valdkonnana ning on oma tegevuskavas (2011) konkreetselt tunnistanud vajadust võtta meetmeid seoses vektorite kaudu levivate haigustega. Kirjeldatud meetmed hõlmavad kohalike ja invasiivsete sääseliikide ning nende tauditekitajate edasikandumise võimalikkuse seiret. Osana oma kohanemispüüdlustest tervishoiusektoris teavitas Saksamaa keskkonna-, looduskaitse-, tuumaohutuse ja tarbijakaitse ministeerium 2020. aasta väljaandes üldsust kliimamuutustega seotud terviseriskidest. Selles mainitakse sõnaselgelt „Mückenatlasi“ kui kodanike võimalust toetada sääskede seiret, mis võib aidata kaasa haiguste levikule.

„Mückenatlas“ sai alguse 2012. aastal ja sellest ajast alates on kodanikud andnud oma panuse selle sisusse. Postitusi saab saata aastaringselt, kuid need varieeruvad vastavalt hooajale, kusjuures suvel saadetakse rohkem proove.

Sääskede ja vektorite kaudu levivate haiguste andmeid kogutakse pidevalt. Andmebaasid Mückenatlas ja CULBASE on teabehoidlad, mis toetavad pikas perspektiivis tervisega seotud kohanemismeetmeid. Projekti praegune rahastamisperiood lõpeb 2022. aasta lõpus. Siiski on olemas kavad projekti pikendamiseks ja institutsionaliseerimiseks ZALFis, mis järgib FLI näidet, kus projekt on alates 2019. aastast integreeritud süstemaatilisesse lõkspüüniste seiresse.

Doreen Werner

Leibniz Centre for Agricultural Landscape Research (ZALF) e.V.
Müncheberg (Germany)
E-Mail: mueckenatlas@fli.de

Helge Kampen

Federal Research Institute for Animal Health:
Institut für Infektionsmedizin
Greifswald – Insel Riems (Germany)
E-Mail: mueckenatlas@fli.de

Kampen, H., Medlock, J. M., Vaux, A., Koenraadt, C., van Vliet, A., Bartumeus, F., Oltra, A., Sousa, C. A., Chouin, S., Werner, D., 2015. Passiivse sääseseire meetodid ELis. Parasiidid & Vektorid 8, 9. https://doi.org/10.1186/s13071-014-0604-5

Kampen, H., Tews, B.A., Werner, D., 2021. Esimesed tõendid Lääne-Niiluse viiruse talvitumisest sääskedel Saksamaal. Viirused 13, 2463. https://doi.org/10.3390/v13122463

Kerkow, A., Wieland, R., Koban, M.B., Hölker, F., Jeschke, J.M., Werner, D., Kampen, H., 2019. Mis teeb Aasia põõsa sääse Aedes japonicus japonicus Saksamaal mugavaks? hägune modelleerimismeetod. Parasiidid & Vektorid 12, 106. https://doi.org/10.1186/s13071-019-3368-0

Pernat, N., Kampen, H., Jeschke, J.M., Werner, D., 2021a. Sumisevad kodud: kasutades kodanike teadusandmeid, et uurida linnastumise mõju siseruumide sääskede kogukondadele. Putukad 12, 374. https://doi.org/10.3390/insects12050374

Pernat, N., Kampen, H., Ruland, F., Jeschke, J. M., Werner, D., 2021b. Kodanike teadusprojektile „Mückenatlas“ sääskede esitamise ruumilise ja ajalise varieeruvuse põhjused. Teadusaruanded 11, 1356. https://doi-org/10.1038/s41598-020-80365-3.

Walther, D., Kampen, H., 2017. Kodanikuteaduse projekt Mueckenatlas aitab jälgida invasiivsete sääseliikide levikut ja levikut Saksamaal. Journal of Medical Entomology 54, 1790–1794. https://doi.org/10.1093/jme/tjx166.

Werner, D., Hecker, S., Luckas, M., Kampen, H., 2014. Kodanikuteaduse projektiga „Mueckenatlas“ toetatakse sääskede (Diptera, Culicidae) seiret Saksamaal järgmistes valdkondades: „Proceedings of the Eight International Conference on Urban Pests“ (Linnakahjurite teemalise kaheksanda rahvusvahelise konverentsi tulemused). Müller, G., Pospischil, R., Robinson, W. H. (toim), Ungari, lk 119–124. icup1098.pdf