Varajase hoiatamise süsteemide loomine

Varajase hoiatamise süsteemid on kliimamuutustega kohanemise ja katastroofiohu vähendamise põhielemendid ning nende eesmärk on vältida või vähendada ohtudest põhjustatud kahju. Selleks et varajase hoiatamise süsteemid oleksid tõhusad, peavad need aktiivselt kaasama inimesi ja kogukondi, keda ohustavad mitmesugused ohud, hõlbustama üldsuse harimist ja teadlikkust riskidest, levitama tõhusalt sõnumeid ja hoiatusi ning tagama pideva valmisoleku ja varajase tegutsemise võimaldamise. Tõhusa varajase hoiatamise süsteemi tähtsus seisneb selles, et kohalikud inimesed tunnistavad selle eeliseid.

Kliimaga seotud riskide varajase hoiatamise süsteemid peavad tuginema usaldusväärsele teaduslikule ja tehnilisele alusele ning keskenduma inimestele või sektoritele, mis on kõige enam ohustatud. See tähendab, et tuleb vastu võtta süsteemne lähenemisviis, mis hõlmab kõiki asjakohaseid riskitegureid, mis tulenevad kas kliimaohtudest või sotsiaalsest haavatavusest ning lühiajalistest või pikaajalistest protsessidest. Varajase hoiatamise süsteemid hõlmavad avastamist, analüüsi, prognoosimist ja seejärel hoiatuste levitamist, millele järgneb reageerimisotsuste tegemine ja rakendamine. Sellised süsteemid on olemas paljudes maailma osades, et jälgida, prognoosida ja hoiatada inimesi näiteks troopiliste tsüklonite, üleujutuste, tormide, tsunami, laviinide, tornaadode, tugevate äikesetormide, vulkaanipursete, äärmusliku kuumuse ja külma, metsatulekahjude, põua jms eest. Selleks et varajase hoiatamise süsteem oleks tõhus ja täielik, peab see koosnema neljast omavahel seotud elemendist: i) riskiteadmised, ii) seire- ja hoiatusteenused, iii) levitamine ja teabevahetus ning iv) reageerimisvõime.

Euroopas on märkimisväärseid kogemusi varajase hoiatamise süsteemidega, eelkõige seoses üleujutuste ja äkktulvade ohu, tormide, metsatulekahjude, kuumalainete ja põudadega. Varajase hoiatamise süsteemid on otseselt seotud eri sektoritega, mida mõjutavad peamiselt kliimaga seotud riskid, nagu tervis, katastroofiohu vähendamine, põllumajandus, metsandus, hooned, ranniku- ja linnapiirkonnad. Teised võivad saada kaudset kasu varajase hoiatamise süsteemidest, nagu transpordisektor, kui maanteed või raudteed suletakse enne, kui need inimestele negatiivselt mõjuvad, või turism, kui tagatakse, et turismirühmi hoiatatakse juurdepääsu eest teatavale alale või välitegevuste vältimise eest äärmuslike ilmastikuolude ajal.

Mõned varajase hoiatamise süsteemid pakuvad teenuseid ja tooteid rohkem kui konkreetse kliimaga seotud riski jaoks. Meteoalarm on EUMETNETi (Euroopa Meteoroloogiateenuste Võrgustik) ühine jõupingutus, mis hoiatab Euroopas äärmuslike ilmastikunähtuste, sealhulgas tugeva vihma eest, mis võib põhjustada üleujutusi, tugevaid äikesetorme, gale-force tuuli, kuumalaineid, metsatulekahjusid, udu, lund või äärmuslikku külma koos lumetormide, laviinide või raskete ranniku loodete korral. Copernicuse kliimamuutuste teenus (C3S) pakub usaldusväärseid kvaliteetseid kliimaandmeid ja kohandatud teavet Euroopa tasandi sotsiaal-majanduslikele sektoritele, mis on kliimamuutustega kohanemise seisukohast kindlasti olulised. Ka Teadusuuringute Ühiskeskuse hallatav katastroofiohu juhtimise teadmuskeskuse (DRMKC) riskiandmekeskus pakub kogu ELi hõlmavaid kureeritud riskiandmeid andmekogumite majutamise ja riiklike platvormidega linkimise kaudu.

Muud varajase hoiatamise süsteemid keskenduvad konkreetsetele kliimaga seotud riskidele ja/või sektoritele, sealhulgas järgmises tekstis nimetatud üleeuroopalistele näidetele. Lisaks nendele suuremahulistele algatustele on varajase hoiatamise süsteem kavandatud ja rakendatud ka madalamatel tasanditel (riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul), näiteks i) Austrias, kus on välja töötatud raudteetranspordi varajase hoiatamise süsteem, ii) ) Põhja-Makedoonias, mis keskendub kuumalainetele ja on osa riikliku soojuse parandamise tegevuskava rakendamise meetmetest, iii) Tatabanyas (Ungari), et hoiatada linna kuumalainete ja metsatulekahjude eest, iv) Emilia Romagna piirkonnas (Itaalia), kus paralleelselt reaalajas hüdrometeoroloogilise seire tehnoloogiate ja laiaulatusliku riskikommunikatsiooniprogrammi väljatöötamise ja täiustamisega on välja töötatud piirkondlik ilmahoiatuse veebiportaal, ning v) Sogn og Fjordanes (Norra), mis tegeleb mitme ohuga (valanšid, maalihked, tormid ja üleujutused).

Soojuslained ja äärmuslik kuumus

Euroopas on alates 2000. aastast esinenud mitmeid äärmuslikke suviseid kuumalaineid (vt Euroopa Keskkonnaameti näitaja „Üleilmne ja Euroopa temperatuur“), mis on toonud kaasa suure suremuse ja sotsiaal-majandusliku mõju. Soojuslained muutuvad prognooside kohaselt sel sajandil kogu Euroopas sagedasemaks ja kestavad kauem kõigi kiirraudtee stsenaariumide korral. Suure heite stsenaariumi (RCP8.5) puhul prognoositakse, et 21. ^sajandi teisel poolel esinevad väga äärmuslikud kuumalained (palju tugevamad kui 2003. või 2010. aasta kuumalained) sama sageli kui iga kahe aasta järel. Mõju on eriti tugev Lõuna-Euroopas. Vastusena sellisele ohule inimeste tervisele ja mitmesugustele majanduse seisukohast olulistele sektoritele on paljud riigid võtnud kohanemisvõimalusena kasutusele kuumaga seotud varajase hoiatamise süsteemid. Euroopa tasandil toimib EuroHEAT kliimaalase teabe otsuste tegemise abivahendina soojuse valdkonnas.

Põud

Põudade tõsidus ja sagedus näib olevat mõnes Euroopa osas suurenenud (vt Euroopa Keskkonnaameti näitaja „Meteoroloogilised ja hüdroloogilised põuad”), eelkõige lõuna- ja kagupiirkondades. Prognooside kohaselt suureneb põua sagedus, kestus ja raskusaste suuremal osal kontinendist. Valitsustevahelise kliimamuutuste rühma viienda hindamisaruande kohaselt prognoositakse kõige suuremat kasvu Lõuna-Euroopas, kus konkurents erinevate veekasutajate, näiteks põllumajanduse, tööstuse, turismi ja kodumajapidamiste vahel tõenäoliselt suureneb. Euroopa põuavaatluskeskus (EDO) sisaldab põuaga seotud teavet erinevatest andmeallikatest. Erinevad vahendid võimaldavad kuvada ja analüüsida põuaga seotud teavet, samas kui teenus "Drought News" annab ülevaate olukorrast peatse põua korral.

Üleujutus

Väga raskete üleujutuste arv Euroopas suurenes aastatel 1980–2010, kuid need varieerusid aastate lõikes suuresti eri põhjustel: parem aruandlus, maakasutuse muutused ja sademete hulga suurenemine teatavates Euroopa osades. Prognoositakse, et kliimamuutused intensiivistavad hüdroloogilist tsüklit ning suurendavad üleujutuste esinemist ja sagedust suures osas Euroopast. Tugevatest kohalikest sademetest tingitud üleujutused ja äkktulvad sagenevad tõenäoliselt kogu Euroopas (vt Euroopa Keskkonnaameti näitaja „Jõgede üleujutused”). Rannikutormid ja üleujutused on kõige sagedasemad ja kulukamad äärmuslikud ilmastikunähtused Euroopas, mis moodustavad 69 % kõigist looduskatastroofidest. Näiteks 2010. aastal tabas Prantsusmaad vaevalt talvine torm Xynthia, milles hukkus 51 inimest ja mille tekitatud kahju oli üle 1,5 miljardi euro (EEA, 2013). Üleujutuste eest kaitsmisel on kõige asjakohasem mittestruktuurne meede endiselt suurem võime prognoosida merreheite tippkoormust. Üleujutuste eest hoiatamine 3–10 päeva jooksul annab võimaluse võtta vajalikke kodanikukaitse- ja erakorralisi meetmeid, minimeerides mõju inimeludele ja majanduslikule kahjule. Euroopa üleujutuste häiresüsteem (EFAS) toetab ettevalmistavaid meetmeid enne suurte üleujutuste puhkemist, eelkõige suurtes riikidevahelistes vesikondades ja kogu Euroopas üldiselt. EFAS on välja töötatud ja seda on katsetatud Teadusuuringute Ühiskeskuses tihedas koostöös riiklike hüdroloogia- ja meteoroloogiateenistuste, Euroopa elanikkonnakaitse ja muude uurimisinstituutidega.

Tulekahju

Tuleoht sõltub paljudest teguritest: kliimamuutused, taimestik, metsamajandamistavad ja muud sotsiaal-majanduslikud tegurid. Soojemas kliimas prognoositakse kogu Euroopas karmimaid tuleolusid ning sellest tulenevalt tuleohtliku piirkonna laienemist ja pikemaid tulekahjuhooaegu. Tulekahjude mõju on eriti tugev Lõuna-Euroopas (vt Euroopa Keskkonnaameti metsatulekahjude näitaja). Euroopa metsatulekahjude teabesüsteem (EFFIS) toetab talitusi, kes vastutavad metsade kaitsmise eest tulekahjude eest ELi riikides, ning annab Euroopa Komisjoni talitustele ja Euroopa Parlamendile ajakohastatud ja usaldusväärset teavet metsatulekahjude kohta. EFFIS käitab moodulit, mis genereerib igapäevaseid kaarte 1–9 päeva prognoositud tuleohtlikkuse taseme kohta, kasutades numbrilisi ilmaennustusi. Moodul on aktiivne aastaringselt, kuigi metsa- ja maastikupõlengute hooaja tuum on enamikus riikides 1. märtsist kuni 31. ^oktoobrini.

Tervisega seotud riskid: vektorite kaudu levivad haigused ja aeroallergeenid

Üleilmastumine ja keskkonnamuutused, sotsiaalsed ja demograafilised tegurid ning tervishoiusüsteemi suutlikkus on olulised nakkushaiguste põhjustajad, mis võivad toimida ka epideemiate lähteainetena. Seega võib nende tegurite muutuste jälgimine aidata ennetada või isegi prognoosida nakkushaiguste levikut. Kliimamuutused võivad muuta vektoritega levivate haiguste geograafilist ulatust Euroopas, mistõttu on varajane hoiatamine muutumas veelgi olulisemaks (vt Euroopa Keskkonnaameti vektoritega levivate haiguste näitaja). Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) jaoks on välja pakutud Euroopa vektorborgi haiguste varajase hoiatamise süsteemide prototüüp: haiguste eelnevad keskkonna-/kliima- ja sotsiaal-majanduslikud põhjused võivad anda aega kiireks reageerimiseks rahvatervisele, et piirata inimeste ja rahalisi kulusid, mis on seotud vektorlevivate haiguste tekke ja levikuga ELis.

Kliimamuutustest tingitud temperatuuri tõus tähendab, et taimed ja puud õitsevad varem ja kauem, pikendades paljude õietolmuallergiaga inimeste kannatusi. Euroopa aeroallergeenide võrgustik (EAN) koondab õietolmu ja seente eoste andmeid Euroopa õietolmuteabe teenuste, üksikute mõõtmiskohtade ja andmetarnijate kohta väljaspool Euroopat. Võrgustik hõlmab 38 riiki ja rohkem kui 600 mõõtmiskohta. EAN-andmebaas on õietolmuprognooside põhivahend ja seega hädavajalik õietolmuteabe teenuse jaoks kogu Euroopas. Teenuste arendamine viimastel aastatel (sh Euroopa koormuskaardid, õietolmupäevik õietolmu allergikutele ja personaliseeritud teave õietolmu kohta) ei oleks olnud võimalik ilma Euroopa õietolmu andmebaasita. Copernicuse atmosfääriseire teenus (CAMS) moodustas partnerluse Euroopa aeroallergeenide võrgustikuga (EAN) ja uurib tehnoloogiaid õietolmu automaatseks jälgimiseks peaaegu reaalajas kogu Euroopas.

Varajase hoiatamise süsteemi säilitamiseks on vaja tugevat poliitilist pühendumust ja püsivat institutsioonilist suutlikkust, mis omakorda sõltub üldsuse teadlikkusest. Üldsuse teadlikkus ja toetus on sageli suur kohe pärast suurt katastroofi; selliseid hetki saab ära kasutada varajase hoiatamise süsteemide jätkusuutlikkuse tugevdamiseks ja tagamiseks. Varajase hoiatamise süsteemi ebaõige kasutamine võib märkimisväärselt suurendada mõju mõjutatud elanikkonnale. Krediidiasutuse või investeerimisühingu nõuetekohane teabevahetus ja usaldusväärsus on tõhusa varajase hoiatamise süsteemi peamine eeltingimus. Varajast hoiatamist tuleb hinnata ka koos kasutajatega, tagamaks, et esitatud teave on suunatud kasutajate vajadustele ja et esitatud teabe põhjal võetakse eeldatavaid meetmeid. Seega on oluline teatav ühisareng ja -kavandamine koos kasutajatega.

Teabe analüüs ja ettevalmistamine on varajase hoiatamise ahela eriti kriitilised punktid. Vastutustundlikud otsustajad seisavad tavaliselt silmitsi tohutu hulga struktureeritud ja struktureerimata andmetega. Usaldusväärse varajase hoiatamise võimaldamiseks tuleb olemasolevad andmed eelnevalt valida, analüüsida ja ette valmistada. Otsustajatele tuleks ennetavate meetmete võtmiseks anda usaldusväärset ja hallatavat teavet. Piirangud hõlmavad ka mitteklimaatiliste segavate tegurite mittelubamist, piiratud geograafilist või ajalist eraldusvõimet või prognoosi kehtivuse hindamise puudumist.

Varajase hoiatamise süsteemi üks peamisi väljakutseid on selge institutsioonilise korra ja suutlikkuse loomine riiklikul ja kohalikul tasandil, mis toetab avaliku ja institutsioonilise reageerimisvõime püsivat arendamist. Üldsuse arusaamine süsteemist ja usaldus süsteemi vastu tuleneb süsteemi lõppkasutajate teadmistest ja teadlikkusest ning avaliku teenuse osutaja veenvast tulemuslikkusest.

Varajase hoiatamise süsteemid on tavaliselt kulutõhusad mittestruktuurilised meetmed. Nende maksumus, mis ei ole absoluutarvudes tähtsusetu, on äärmiselt väike võrreldes võimaliku kahjumiga, mida need süsteemid võimaldavad vähendada. Süsteemi säilitamiseks ja edasiseks täiustamiseks on vaja ressursse. Lisaks toimib varajase hoiatamise süsteem hästi ainult siis, kui meteoroloogiliste ja hüdroloogiliste jaamade võrgustik on hästi välja kujunenud ja vastavalt hooldatud. Muu ajakohastatud teabe kättesaadavus on sama oluline suunatud varajase hoiatamise süsteemide puhul, näiteks vektorite kaudu levivate haiguste, aeroallergeenide, taimestiku seisundi jms puhul.

Varajase hoiatamise süsteemid on oluline kliimamuutustega kohanemise meede, mis kasutab integreeritud sidesüsteeme, et toetada eri sektoreid ja kogukondi kliimaga seotud sündmusteks valmistumisel. Edukas varajase hoiatamise süsteem säästab elusid, taristuid, maad ja töökohti ning toetab pikaajalist kestlikkust. Varajase hoiatamise süsteemide eesmärk on abistada riigiametnikke ja administraatoreid, samuti erasektori osalejaid, kogukondi ja üksikisikuid nende kavandamisel, säästes pikas perspektiivis raha ja kaitstes majandust.

Ilmastikust tingitud loodusõnnetuste Euroopa ja üleeuroopalised varajase hoiatamise ja avastamise süsteemid (nt EFAS, EFFIS ja Euroopa põuavaatluskeskus) annavad lisaväärtust, mis ulatub kaugemale riikide jõupingutustest piiriülese koostöö suunas.

Finantsilisest seisukohast on EL teinud järjepidevaid investeeringuid varajase hoiatamise süsteemiga seotud strateegiatesse. Näiteks COPERNICUS on Euroopa programm Maa seire Euroopa suutlikkuse loomiseks. COPERNICUSe teenused, nt COPERNICUSe kliimamuutuste teenused, on ette nähtud Maa allsüsteemide seireks ja prognoosimiseks ning aitavad otseselt kaasa kliimamuutuste seirele. COPERNICUSe teenused on suunatud ka hädaolukordade ohjamise teenustele (nt looduskatastroofide, metsatulekahjude, tehnoloogiliste õnnetuste või humanitaarkriiside korral) ja julgeolekuga seotud küsimustele (nt mereseire, piirikontroll).

Varajase hoiatamise süsteemi arendamisel võib olla oma osa poliitikal, mis keskendub konkreetsetele kliimaga seotud riskidele. Näiteks on ELi üleujutuste ja veepoliitika raamdirektiivis ette nähtud, et üleujutusriski maandamise kavades võetakse arvesse üleujutuste prognoosimise ja varajase hoiatamise süsteeme. Tegelikult on paremad üleujutuste prognoosid paljude Euroopa riikide riiklikus kohanemiskavas. Teine näide on EFAS, mis on täielikult kooskõlas komisjoni teatisega „Euroopa Liidu tõhusama katastroofidele reageerimise suunas”, mille nõukogu võttis vastu ja kiitis heaks 2010. aastal ning milles rõhutatakse, kui oluline on tugevdada kooskõlastatud meetmeid loodusõnnetuste, sealhulgas üleujutuste korral, mis kuuluvad ELi kõige kulukamate looduskatastroofide hulka.

Varajase hoiatamise süsteemi kavandamiseks ja rakendamiseks kulub tavaliselt 1–5 aastat, sõltuvalt süsteemi konkreetsest eesmärgist ja omadustest.

Varajase hoiatamise süsteemi eluiga on tavaliselt pikk, kuid see sõltub varajase hoiatamise süsteemi hooldamiseks ja ajakohastamiseks ning varajase hoiatamise süsteemi toetava mõõtevõrgu hooldamiseks kättesaadavatest rahalistest vahenditest.