Inimtekkeliste lumetriivide loomine Saimaa rõngastatud hülge pesitsemise edukuse parandamiseks

Kliimamuutused kujutavad endast pikaajalist ohtu Saimaa hülgepopulatsioonile, sest alamliigi edukas aretamine sõltub jää- ja lumekattest. Tihendid sünnitavad tavaliselt ühe kutsika allveelaevakoopas, mis asub järve kaldajoonel moodustunud lumetriividel. Koor pakub kaitset kiskjate ja karmi kliima eest ning ema-poja paar kasutab seda õendusperioodil.

Heade lumeoludega talvedel leitakse umbes 8% kutsikatest surnult. Kerge talv ja lumepuudus võivad aga põhjustada suurt perinataalset suremust (nagu 2006. ja 2007. aastal, ligikaudu 30 %). Saimaa järve lumekate on viimastel aastatel olnud erakordselt õhuke. Näiteks 2014. aasta talvel puudus hülgelaiuritele vajalikest tuulest triivivatest lumemägedest täielikult. Seda olukorda võivad veelgi halvendada globaalne soojenemine ja sellega seotud muutused kliimatingimustes. Lisaks ei saa Saimaa hülged maismaal asuvate järvede elupaiga tõttu liikuda kliimamuutuste tõttu soodsamatele aladele.

Saimaa hülgeprojekti eesmärk on vähendada Saimaa hülgekaitsestrateegias ja tegevuskavas tuvastatud peamisi ohte Saimaa hülgele. Eelkõige püütakse sellega vähendada kliimamuutuste, kalapüügi ja inimtegevusest tingitud häiretega seotud riske. Projekti tulemusi kasutatakse kaitsestrateegia ja sellega seotud regulatsioonide ajakohastamisel.

Projekti üks peamisi eesmärke on hõlbustada kliimamuutustega kohanemist, kogudes kokku inimtekkelisi lumetilku, et parandada Saimaa hülge pesitsemise edukust pehmetel talvedel. Muud eesmärgid hõlmavad kaaspüügist tingitud suremuse vähendamist hülgesõbralike püügimeetodite väljatöötamise kaudu, inimtegevusest tingitud häiringute vähendamist, kohalike inimeste kaasamist kaitsemeetmetesse ja nende teadlikkuse suurendamist ning teadmiste ajakohastamist oluliste ökoloogiliste küsimuste ja hülgeid ähvardavate võimalike ohtude kohta, mis on tõhusa kaitse ja seire aluseks.

Inimtekkeline lumetriiv töötati välja Ida-Soome ülikoolis. Selle täielik rakendamine uue kaitsemeetodina on toimunud projekti LIFE Saimaa Seal raames, et parandada hülgepoegade ellujäämist pehmetel talvedel, kui lumekate ei ole lairite jaoks piisav.

Halbade lumeoludega talvedel aastatel 2014-2016 kuhjati hülge pesitsuspaika kokku 519 inimtekkelist lumetriivi. Jaanuaris ja veebruari alguses kuhjusid triivimised igal aastal. Inimtekkeliste triivide kuju ja suurus jäljendavad looduslikke tuuli, mis triivivad lumemägesid. Saimaa rõngastatud hülgelaiurid asuvad kaldajoonel lumetriivides jääl. Inimtekkeliste lumetiikide kuhjamiseks kasutati triivimiskoha lähedusest kogutud looduslikku lund, kasutades lumelabidaid ja tõukureid, ning triivikohad asusid võimalike koopakohtade läheduses. Minimaalne lumekate jääl lumetriivide tegemiseks on umbes 5 sentimeetrit. Lumetriivi täpsed mõõtmed sõltuvad asukohast ja saadaoleva lume hulgast. Lumetriivid peaksid siiski olema piisavalt suured suurte sünnimärkide jaoks, st umbes 1 m kõrgused, 3-6 m laiused ja 8-15 m pikkused.

Üle 200 inimese oli kaasatud lumevallide tegemisse ja enamik neist olid vabatahtlikud. Märtsis-aprillis igal aastal (aastatel 2014–2016) läbi viidud lair-loenduse põhjal näib inimtekkeline lumetriiv olevat tõhus kaitsemeede; informeeritud kohalikud vabatahtlikud töötajad sobivad hästi selle rakendamiseks. Nendel kolmel talvel kasutasid hülged suuremat osa (>75%) inimtekkelistest lumetriividest peibutusaladena ja 2014. aasta erakordselt pehmel talvel sündis üle 90% vaadeldud poegadest nendes triivides. Selle kaitsemeetme tõttu jäi perinataalne suremus varasemate kehvade lumeoludega talvedega võrreldes oluliselt väiksemaks.

Programmi LIFE Saimaa hülgeprojekti raames rakendatakse ka muid meetmeid, mis ei tegele otseselt kliimamuutuste mõjuga, vaid vähendavad hüljeste suremust ja suurendavad seega nende vastupanuvõimet ka kliimamuutustele. Hülgekindlad vintpüünised (kalapüünis, mida kasutavad kutselised kalurid ahvenate ja haugide püüdmiseks) on välja töötatud koostöös kohalike kutseliste kaluritega. Samuti on harrastuskalurite ligi 300 nakkevõrku asendatud hülgekindlate kalalõksudega (eri liiki püügivahendid, mis on väiksemad kui peamiselt kutseliste kalurite kasutatav vintpüünis). Eesmärk on, et projekti käigus asendatakse kokku 500 nakkevõrku hülgekindlate kalapüünistega (seega 2018. aastaks). Lisaks on tasuta välja antud ligi 1500 korki, mis muudavad traditsioonilised kalapüünised hüljeskindlaks (hoides ära avause maksimaalse laiuse, mis on suurem kui 15 cm, ja blokeerides seega hüljeste tee püünisesse). Lisaks nendele konkreetsetele meetmetele võib harrastuskalur allkirjastada vabatahtliku kohustuse kasutada hüljeste jaoks ohutuid püügimeetodeid ka väljaspool püügipiirangute perioodi. Seni on kohustusele alla kirjutanud üle 400 kaluri.

Saimaa rõngastatud hülge jaoks oluliste Natura 2000 alade kaitsekorralduskavad on koostatud või ettevalmistamisel ning looduskaitseks on omandatud 34 ha maad (saared) ja 670 ha vett. Lisaks tehakse mitmeid algatusi teadlikkuse tõstmiseks ja hariduslikel eesmärkidel.

Metsähallitus, Parks & Wildlife Finland vastutab enamiku Saimaa hülge kaitse- ja seiremeetmete eest. Ida-Soome ülikooli poolt läbi viidud uuring on mänginud olulist rolli inimtekkelise lumetriivmeetodi arendamisel ja iga-aastastel pesaloendustel osalemisel.

Vabatahtlike roll on äärmiselt oluline nii lumetriivide tegemisel kui ka rahvastiku dünaamika jälgimisel ja hindamisel. Aastate jooksul on kogenud kohalikud vabatahtlikud osalenud Saimaa rõngastatud hülge iga-aastastes kasside loendustes. Need vabatahtlikud teavad nõudlikke välitöötingimusi jääl ja rõngastatud hüljeste traditsioonilisi paljunemispaiku. LIFE Saimaa hülgeprojekti eesmärk oli luua suuremahuline vabatahtlike võrgustik, mis põhineb sellel esialgsel peamiste vabatahtlike rühmal, et katta kogu hülge levikuala, et olla valmis talvekliima soojenemise võimalikeks väljakutseteks. Lisaks looduskaitsjatele kuulusid vabatahtlike hulka harrastuskalurid, poliitikud (kohalikud ja riiklikud), poliitikakujundajad, kohalikud elanikud, suveelanikud ja mitmete valitsusväliste organisatsioonide liikmed. Seega on see hea näide sellest, kuidas konkreetne konserveerimisakt võib tuua kaasa kohalike inimeste avatuse ja kaasamise konserveerimisse ning tuua inimesed kokku.

2014.-2016. aasta talvedel oli Saimaa järve halbade lumeolude tõttu vaja teha tohutuid jõupingutusi inimtekkeliste lumetilkade kuhjumiseks. Kokku tegi selle töö võimalikuks üle 200 vabatahtliku. Ligikaudu kahenädalase iga-aastase operatsiooni ajal 2014. ja 2016. aastal, mil inimtekkeliste lumetriivide rakendamine hõlmas suuremat osa hülge levikualast, töötasid vabatahtlikud täistööajale taandatud päevades vastavalt 169 (st kaheksa kuud) ja 247 (peaaegu 12 kuud). Lisaks vabatahtlikele ja Metsähallitusele osalesid ka mõned koostööpartnerid, nagu Ida-Soome Ülikool, WWF Finland ning kohalikud majandusarengu-, transpordi- ja keskkonnakeskused, märkimisväärse jõupingutusega inimtekkeliste lumetriivide realiseerimisel. 2014. aastal kuhjati kokku 240 ja 2016. aastal 211 inimtekkelist lumetriivi. 2015. aasta talvel kuhjati järve keskossa, kus lumeolud olid kõige nõrgemad, kokku 68 inimtekkelist lumetilka ning ka vabatahtlikel oli sel ajal otsustav roll.

Inimtekkelised lumetriivid on osutunud tõhusaks meetodiks kutsikate suremuse vähendamiseks halbade lumeoludega talvedel. Perinataalne suremus kõikus 8 %-lt 16 %-le nendel kolmel talvel (2014–2016), mil inimtekkelised lumetriivid pandi kaitsemeetmena kuhja, samas kui perinataalne suremus varasematel pehmetel talvedel, enne meetodi väljatöötamist, on olnud peaaegu 30 % (nt 2006 ja 2007). Hülged on võtnud pesakohana vastu umbes 75% inimtekkelistest lumetriividest ja viimase kolme talve jooksul on kokku 59% vaadeldud poegadest sündinud inimtekkelistest lumetriividest.

See projekt on saanud bioloogilise mitmekesisuse auhinna 2013-2014, mille andis välja Soome riiklik komitee Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) nimel. Esialgsed tulemused on äratanud huvi ka väljaspool Soomet, kuna on katsetatud uut, lihtsat ja uuenduslikku lahendust kliimamuutuste kahjuliku mõju leevendamiseks väga ohustatud elanikkonnale.

Kuid inimtekkeline lumetriivmeetod on efektiivne ainult siis, kui on olemas mõni lumi ja järvel on külgnev jääkate. Juba praegu on lume ja/või jää hulk olnud mõnes piirkonnas piirav tegur ka inimtekkeliste lumetriivide puhul. Seetõttu on projekti raames alustatud ka kauakestvate tehiskoopakonstruktsioonide väljaarendamist ja katsetamist, et kindlustada tulevikus vastsündinud Saimaa hülgepoegade kate.

Projekti LIFE Saimaa Seal kogueelarve on 5 261 612 eurot. Kogueelarvest rahastatakse 75% Euroopa Liidu LIFE+ looduse ja bioloogilise mitmekesisuse fondist. Meede „Saimaa rõngastatud hülge sigimistingimuste parandamine inimtekkeliste lumetriividega“ on üks projekti 63 meetmest ja selle erimeetme kulud moodustavad ligikaudu 4 % projekti kogueelarvest.

Enamik (59%) 2014.–2016. aastal sündinud kutsikatest sündisid inimtekkelistes lumetriivides ja perinataalne suremus oli oluliselt väiksem kui varasematel kehvade lumeoludega talvedel, mil meetodit ei kasutatud, mis toob esile meetodi kasulikkuse ja edu (üksikasjalikum teave on jaotises „Edu ja piiravad tegurid“).

Saimaa rõngastatud hülgel on IUCNi ohustatud (EN) alamliigi staatus ja elupaikade direktiivis on see staatus ranget kaitset vajav liik (nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ, IV lisa). Viimase kohaselt on keelatud range kaitse all oleva liigi (või alamliigi) ellujäämiseks olulise elupaiga, paljunemis- ja puhkepaiga kahjustamine ja hävitamine. Seetõttu on projekti LIFE raames saadud kohaliku majandusarengu-, transpordi- ja keskkonnakeskuse load inimtekkeliste lumetiikide kuhjamiseks pitserikoobastesse. Lisaks on Saimaa hülgekaitseprojekti puhul asjakohased järgmised õiguslikud asjaolud.

Kaitsepoliitika

Saimaa rõngastatud hülgeid kaitseti 1955. aastal jahiseadusel põhineva käskkirjaga. Õiguskaitse läks 1993. aastal üle looduskaitseseadusele ning haldusvastutus anti keskkonnaministeeriumile ja praktikas Parks & Wildlife Finlandile, mis on riigiettevõtte Metsähallitus avalik-õiguslik asutus. 2011. aastal võeti vastu Saimaa viigerhüljese kaitsestrateegia ja tegevuskava, mida praegu ajakohastatakse.

Kaitsealad ja -programmid

Linnansaari rahvuspargi rajamine 1956. aastal oli Saimaa järvepiirkonnas Saimaa hülge (9 600 hektarit, talvine 65-86 hülgevaru) kaitsmisel oluline tegur. Kolovesi rahvuspark loodi 1990. aastal ja Saimaa rõngastatud hülge kaitse oli piirkonna kaitse peamine tegur (2300 ha, talvise varu rakendus). 9–12 pitserit). Samuti on Saimaa hülge kaitseks rajatud mõned eraomandis olevad kaitsealad.

Soome riiklik kaljukaitseprogramm võeti vastu 1990. aastal. Samuti annab see võimaluse kaitsta Saimaa rõngastatud hülge paljunemispaiku. Saimaa järves hõlmab programm 92 000 ha (peamiselt veealad). Suurem osa hülge levikualast kuulub Natura 2000 võrgustikku; Natura 2000 alad hõlmavad kokku 157 426 hektarit (33 022 hektarit maad, 124 404 hektarit vett). Rannakaitseprogramm ja Natura 2000 võrgustik hõlmavad vastavalt ligikaudu 70 % ja 95 % rannajoontest, kus asuvad hüljeste koopad. Natura 2000 võrgustiku kaitseprogrammi ja kaitse-eesmärkide elluviimiseks on kehtestatud looduskaitsealad ning riigi poolt kaitse-eesmärkideks omandatud alad. Natura 2000 võrgustiku elluviimine toimub ka maakasutuskavadega vastavalt maakasutus- ja ehitusseadusele, püügipiirangutega vastavalt kalapüügiseadusele ning piirangualade kehtestamisega vastavalt mootorsõidukite kasutamist maastikul reguleerivatele õigusaktidele.

Püügipiirangud

Saimaa järvel on püüki piiratud alates 1980. aastatest, et kaitsta Saimaa rõngastatud hülgeid. Püügikeelud ja -piirangud on rõngastatud hülgepopulatsiooni peamised kaitsemeetmed ning piirangualad on suurenenud 1,5 %-lt ligikaudu 60 %-le järve pindalast. Praegu on püügipiirangu dekreedil (259/2016) üks ruumiline (hõlmab ligikaudu 60 % järvest) ja kaks ajalist (kevad- ja aastaringset) püügipiirangut. Kevadel (15. aprillist 30. juunini), mis on kutsika ellujäämise seisukohast kõige kriitilisem periood, on nakkevõrkude kasutamine keelatud. arvestades, et enamiku surmavate püügivahendite kasutamine hüljeste puhul (nt kalapüünised, mille ava on laiem kui 15 cm, tugevasilmalised nakkevõrgud, kaladega toidetud konksud ja mitmekiulised võrgud) on aastaringselt keelatud; Vaatamata 2016. aasta ruumilisele laienemisele on dekreediga hõlmatud maa-ala endiselt väiksem kui Saimaa rõngastatud hülge paljunemis- või leviala, eriti järve põhja- ja lõunaosas. Lisaks dekreedile rakendatakse dekreedi piirkonna lähedal asuvatel veealadel (2016. aasta septembri seisuga 81 km²⁾ ka vabatahtlikke püügipiirangulepinguid. Rahalist hüvitist makstakse veeomanikele (kalapüügiõiguse omanikele) vabatahtliku püügipiirangu lepingu sõlmimise eest dekreetpiirkonnas või selle läheduses.

Inimtekkelisi lumetriive ehitati igal aastal (2014–2016) lühikese aja jooksul (nädalad talvel ja enne paljunemishooaega). Triivid kuhjuvad ka tulevikus, kui neid on vaja halbade lumeolude tõttu.

Inimtekkelised lumetriivid kestavad vaid ühe pesitsushooaja ja seetõttu tuleb need igal aastal uuesti üles ehitada. Inimtekkeline lumetriiv lisatakse Saimaa rõngastatud hülge väljakujunenud kaitsetavade kogumisse.

Raisa Tiilikainen
Project Manager
Metsähallitus Parks & Wildlife Finland
Tel.:  +358 40 754 1449
E-mail: raisa.tiilikainen@metsa.fi

Miina Auttila
miina.auttila@metsa.fi

Elukeskkonna programm