Inimtekkeliste lumetriivide loomine, et parandada Saimaa rõngastatud hülge pesitsusedukust, Soome

Kliimamuutused kujutavad endast pikaajalist ohtu Saimaa hülgepopulatsioonile, sest liigi edukas paljunemine sõltub jää- ja lumekattest. Tihendid sünnitavad tavaliselt ühe kutsika allveelaevakoopas, mis asub järve kaldajoonel moodustunud lumetriividel. Ema-kutsika paar kasutab pesa kogu õendusperioodi jooksul. See pakub kaitset kiskjate ja karmi kliima eest.

Heade lumeoludega talvedel leitakse umbes 8% kutsikatest surnult. Kerge talv ja lumepuudus võivad aga põhjustada suuremat perinataalset suremust (nagu 2006. ja 2007. aastal, ligikaudu 30 %). Saimaa järve lumekate on viimastel aastatel olnud ebapiisav. Näiteks 2020. aasta talv oli erakordselt pehme, põhjustades hüljeste lairite jaoks vajalike lumetriivide täieliku puudumise. Seda olukorda halvendavad veelgi kliimatingimuste globaalse soojenemisega seotud muutused. Saimaa järve jää- ja lumeolude mudelipõhised analüüsid kliimamuutuste stsenaariumide alusel näitavad pesitsevate elupaikade kvaliteedi selget pikaajalist langust. Näiteks prognoositakse, et kaldajoone lumetriivide keskmine sügavus väheneb võrdlusperioodil 1981–2010 kuni 2070–2099 ligikaudu 50 %. Jääkatte kestus peaks lühenema ligikaudu 1,5 kuud, kusjuures jää sulab juba enne puppimishooaja lõppu kõige pehmematel talvedel (J akkila et al., 2024). Lisaks ei saa Saimaa hülged maismaal asuvate järvede elupaikade tõttu liikuda kliimamuutuste tõttu soodsamatele aladele.

Saimaa rõngastatud hülgel on IUCNi ohustatud alamliigi staatus. Elupaikade direktiivis tähendab see staatus, et selline liik vajab ranget kaitset (nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ, IV lisa). Viimase kohaselt on keelatud range kaitse all oleva liigi (või alamliigi) ellujäämiseks olulise elupaiga, paljunemis- ja puhkepaiga kahjustamine ja hävitamine. Seetõttu on ELi rahastatud LIFE-projekt saanud kohaliku majandusarengu-, transpordi- ja keskkonnakeskuse loa kuhjata hülgekoobastesse inimtekkelisi lumetriive.

Lisaks on Saimaa hülgekaitseprojekti puhul asjakohased järgmised õiguslikud asjaolud.

Kaitsepoliitika

Saimaa rõngastatud hülgeid kaitseti 1955. aastal Soome jahiseadusel põhineva seadusega. 1993. aastal viidi õiguskaitse üle looduskaitseseadusesse. Vastutus juhtimise eest anti Keskkonnaministeeriumile ja praktikas Parks & Wildlife Finland'ile. See on avalik-õiguslik asutus, mis moodustab osa riigiettevõttest Metsähallitus. 2011. aastal võeti vastu Saimaa viigerhüljeste kaitsestrateegia ja tegevuskava, mida ajakohastati 2017. ja 2022. aastal (Saimaannorpan suojelun strategia ja toimenpidesuunnitelma 2022).

Kaitsealad ja -programmid

Linnansaari rahvuspargi rajamine 1956. aastal oli Saimaa järve piirkonnas oluline alus Saimaa hülge kaitsmiseks (9 600 hektarit, talvine 65-86 hülgevaru). Kolovesi rahvuspark loodi 1990. aastal ja Saimaa rõngastatud hülge kaitse oli piirkonna kaitse peamine põhjus (2300 ha, talvise varu rakendus). 9–12 pitserit). Samuti on Saimaa hülge kaitseks rajatud mõned eraomandis olevad kaitsealad.

Soome riiklik kaldakaitseprogramm, mis võeti vastu 1990. aastal, annab vahendid Saimaa rõngastatud hülge paljunemispaikade kaitsmiseks. Saimaa järve kaitseprogramm hõlmab 92 000 ha (peamiselt veealad). Suurem osa hülge levikualast kuulub ka Natura 2000 võrgustikku. Natura 2000 alad hõlmavad kokku 157 426 hektarit (33 022 hektarit maad, 124 404 hektarit vett). Rannakaitseprogramm ja Natura 2000 võrgustik, mis kattuvad osaliselt geograafilise katvusega, kaitsevad vastavalt ligikaudu 70 % ja 95 % kallastest, kus asuvad hüljeste koopad. Natura 2000 võrgustiku kaitseprogrammi ja kaitse-eesmärkide elluviimiseks loodi looduskaitsealad ja riigi poolt kaitse-eesmärkideks omandatud alad. Natura 2000 võrgustikku rakendatakse ka maakasutuskavadega vastavalt maakasutus- ja ehitusseadusele, püügipiirangutega vastavalt Soome kalapüügiseadusele ning piirangualade kehtestamisega vastavalt mootorsõidukite kasutamist maastikul reguleerivatele õigusaktidele.

Püügipiirangud

Saimaa järvel on püüki piiratud alates 1980. aastatest, et kaitsta Saimaa rõngastatud hülgeid. Püügikeelud ja -piirangud on rõngastatud hüljeste populatsiooni peamised kaitsemeetmed. Piirangualad on suurenenud 1,5 %-lt ligikaudu 7 %-le järve pindalast. Praegu on püügipiirangu dekreediga (357/2026) kehtestatud üks ruumiline (hõlmab ligikaudu 70 % järvest) ja kaks ajalist (kevad- ja aastaringset) püügipiirangut. Kevadel (15. aprillist 30. juunini), mis on kutsika ellujäämise seisukohast kõige kriitilisem periood, on nakkevõrkude kasutamine keelatud. Lisaks on aastaringselt keelatud kasutada hüljeste puhul enamikku surmavaid püügivahendeid (nt kalapüünised, mille ava on laiem kui 15 cm, tugeva võrgusilmaga nakkevõrgud, kaladega toidetud konksud ja mitmekiulised võrgud). Vaatamata ruumilisele laienemisele on dekreediga hõlmatud maa-ala endiselt väiksem kui Saimaa viigerhüljese levikuala, eriti järve põhja- ja lõunaosas. Lisaks dekreedile sõlmitakse vabatahtlikud püügipiirangute kokkulepped nii dekreediga hõlmatud piirkonnas kui ka sellega piirnevatel veealadel. Rahalist hüvitist makstakse veeala omanikele (kalapüügiõiguste omanikele), kes sõlmivad need lepingud. Need lepingud võimaldavad ka dekreediga reguleeritud piirkonna laiendamist dekreedi kehtivusaja jooksul. See kehtib näiteks juhul, kui uusi poegi täheldatakse piirkondades, mis asuvad praeguse dekreetala servas või sellest väljaspool.

ELi programmi LIFE Saimaa hülgeprojekti ja programmi Our Saimaa Seal LIFE jätkuprojekti eesmärk oli vähendada peamisi ohte Saimaa hülgele, mis tuvastati Saimaa hülgekaitsestrateegias ja tegevuskavas. Eelkõige püüti projektidega vähendada kliimamuutuste, kalapüügi ja inimtegevusest tingitud häiretega seotud riske. Projektide tulemusi kasutati kaitsestrateegia ja sellega seotud määruste ajakohastamisel.

Projektide üks peamisi eesmärke oli hõlbustada kliimamuutustega kohanemist, kuhjates kokku inimtekkelisi lumetirke ja ehitades tehispesasid, et parandada Saimaa hülge´se aretusedu pehmetel talvedel. Muud eesmärgid hõlmavad kaaspüügist tingitud suremuse vähendamist. Selleks töötati välja hülgesõbralikud püügimeetodid, vähendati inimtegevusest tingitud häiringuid, kaasati mitmesuguseid (kohalikke) sidusrühmi kaitsemeetmetesse ja teadlikkuse suurendamise algatustesse. Projektide eesmärk oli ka ajakohastada teadmisi, mis on tõhusa seire ja kaitse aluseks, näiteks ökoloogiliste suhete oluline toimimine ja võimalikud ohud hüljestele.

Inimtekkeline lumetriiv töötati välja Ida-Soome ülikoolis. Seda rakendati uue täiemahulise kaitsemeetodina, et parandada hülgepoegade ellujäämist pehmetel talvedel, kui lumekate ei ole lairite jaoks piisav. Seda rakendati ELi Saimaa hülgeprojekti LIFE raames ja jätkati meie Saimaa hülgeprojekti raames.

Halbade lumeoludega talvedel kuhjusid hülge pesitsuspaika inimtekkelised lumetriivid. Jaanuaris ja veebruari alguses kuhjusid triivimised igal aastal. Inimtekkeliste triivide kuju ja suurus jäljendavad looduslikke tuuli, mis triivivad lumemägesid. Saimaa rõngastatud hülgelaiurid asuvad kaldajoonel lumetriivides jääl. Inimtekkelised lumepuhurid olid kuhjatud, kasutades looduslikku lund, mis koguti triivimiskoha lähedal lumepuhurite ja tõukurite abil. Triivud asusid võimalike koopakohtade läheduses. Minimaalne lumekate jääl lumetriivide tegemiseks on umbes 5 sentimeetrit. Lumetriivi täpsed mõõtmed sõltuvad kasutatava lume asukohast ja kogusest. Lumetriivid peaksid siiski olema piisavalt suured suurte sünnimärkide jaoks, st umbes 1 m kõrgused, 3-6 m laiused ja 8-15 m pikkused.

Igal aastal osales koopaloendustel ja/või inimtekkeliste lumetriivide ehitamisel üle 300 vabatahtliku. Igal aastal läbi viidud lair-loenduse tulemuste põhjal oli inimtekkeliste lumetriivide loomine tõhus kaitsemeetod. Projekti „Meie Saimaa pitsat LIFE“ käigus ehitati 1130 lumetriivi, mida suures osas valmistasid vabatahtlikud. Ligikaudu pooled neist lumetirtsudest kasutati puhke- või sünnikohana ning neis sündis 171 kutsikat. Selle kaitsemeetme tõttu jäi perinataalne suremus varasemate kehvade lumeoludega talvedega võrreldes oluliselt väiksemaks. Kui lumeolud tegid inimtekkeliste lumetriivide tekkimise võimatuks, ehitati ja paigutati tehislikud ujuvad pesakonstruktsioonid. Tehispesad on ujuvkonstruktsioonid, mida saab paigaldada kas avatud vette või jääle. Kogu projekti vältel kasutati 120 tehispesa ja pooled neist olid kasutusel hüljestel.

Projektidega rakendati ka muid meetmeid, mis ei käsitle kliimamuutuste mõju, vaid vähendavad hüljeste suremust ja suurendavad seega ka nende vastupanuvõimet kliimamuutustele. Hülgekindlad vintpüünised (kalapüünis, mida kasutavad kutselised kalurid ahvenate ja haugide püüdmiseks) töötati välja koostöös kohalike kutseliste kaluritega. Esimeses Saimaa hülgeprojektis asendati ligi 300 harrastuskaluritele kuuluvat nakkevõrku hülgekindlate kalalõksudega (erinevat tüüpi püügivahend, väiksem kui peamiselt kutseliste kalurite kasutatav vintpüünis). Lisaks jagati kaluritele ligi 1500 „korki“. Korgid muudavad traditsioonilised kalapüünised plommikindlaks: need ei lase suurimal ava laiusel ületada 15 cm ja blokeerivad seega plommid püünisesse. Projekti „Meie Saimaa hülged LIFE“ käigus on 135 õpikojas üle 1700 osaleja ehitanud veel tuhat ohutut hülgepüünist. Need meetmed võimaldasid asendada ligikaudu 150 nakkevõrku 600 ohutu hülgepüünisega. Kahe Life'i projekti raames toimunud püügiüritustel kirjutasid umbes 1100 harrastuskalurit alla kokkuleppele hoiduda nakkevõrkudega püügist pesitsuspiirkonnas, saades vastutasuks hülgekindlad kalalõksud. Lisaks jõudis meie Saimaa Seal LIFE projekt keskkonnahariduse kaudu enam kui 23 000 inimeseni.

Lisaks peetakse geneetilise mitmekesisuse tagamist rõngashüljeste populatsioonis väga oluliseks, et tulla toime kliimamuutustest tulenevate muutuvate keskkonnatingimustega. Selle probleemi lahendamiseks paigutati Saimaa järves edukalt ümber ja jälgiti projekti käigus kolme hüljest. Tulevased uuringud võivad aidata kindlaks teha, kas see on aidanud suurendada geneetilist mitmekesisust.

Saimaa hülgele eluliselt tähtsate Natura 2000 alade kaitsekorralduskavad koostati Saimaa hülge LIFE projekti raames aastatel 2013-2018. Looduskaitseks soetati 34 ha maad (saared) ja 670 ha vett. Samuti tehti algatusi teadlikkuse suurendamiseks ja hariduslikel eesmärkidel.

Järgnevatel aastatel (2020–2025) rakendati täiendavaid kaitse- ja kaitsemeetmeid Läänemere viigerhüljese kahe kõige olulisema elupaiga suhtes, mis asuvad saarestiku meres ja Ahvenamaal. „Meie Saimaa hüljeste LIFE“ raames loodi Ahvenamaa saarestikus kolm uut kaitseala. Lisaks lisati kuue olemasoleva kaitseala kohustusliku kriteeriumina Läänemere viigerhüljeste kaitse (Meie Saimaa hülge LIFE 2025. aasta aruanne).

Seiretulemused näitavad, et inimtekkelised lumetriivid vähendasid rõngastatud hüljeste perinataalset suremust. Perinataalsuremus kõikus 2014.–2016. aasta talvedel, mil kuhjati inimtekkelisi lumetriipe, 8%-lt 16%-le. Seevastu enne meetodi rakendamist oli suremus ligikaudu 30 % (nt 2006 ja 2007). Viimase viie aasta jooksul (2020–2025) on hülged võtnud pesakohaks ligikaudu 50 % inimtekkelistest lumetriividest ja neis on sündinud 171 kutsikat. Samal ajavahemikul suurenes Saimaa rõngastatud hüljeste populatsioon rakendatud kaitsemeetmete tõttu 425 isendilt 530 isendini. Need tulemused pärinevad koobaste loendusest, mis algab igal aastal kevadel, kui lumekoobaste katused kokku varisevad ja muutuvad tuvastatavaks. Loendus hõlmab ligikaudu 70 % Saimaa järve kaldajoonest (ligikaudu 11500 km).

Metsähallitus, Parks & Wildlife Finland vastutab enamiku Saimaa hülge kaitse- ja seiremeetmete eest. Ida-Soome ülikoolil oli oluline roll mitte ainult inimtekkelise lumetriivmeetodi arendamisel ja iga-aastastel pesaloendustel osalemisel. Laiemalt arendas see ka Saimaa rõngastatud hüljeste kaitset, pakkudes uusi seire- ja kaitsemeetodeid ning teaduslikke teadmisi otsuste tegemise toetamiseks.

Vabatahtlike roll on äärmiselt oluline nii lumetriivide tegemisel kui ka rahvastiku dünaamika jälgimisel ja hindamisel. Aastate jooksul osalesid kogenud kohalikud vabatahtlikud Saimaa rõngastatud hülge iga-aastastes kasside loendustes. Need vabatahtlikud teavad nõudlikke välitöötingimusi jääl ja rõngastatud hüljeste traditsiooniliste paljunemispaikade asukohta. See vabatahtlike võrgustik kasvas meie Saimaa Seal LIFE projektis aastatel 2020-2025 märkimisväärselt. Selle peamiste vabatahtlike esialgse rühma põhjal alustati projektiga suurema vabatahtlike võrgustiku loomist, et katta kogu hülge levikuala, et olla valmis talvekliima soojenemise võimalikeks väljakutseteks. Lisaks looduskaitsjatele osalesid vabatahtlikena harrastuskalurid, poliitikud (kohalikud ja riiklikud), poliitikakujundajad, kohalikud elanikud, suveelanikud ja vabaühenduste liikmed. See on hea näide sellest, kuidas konkreetne kaitsemeede võib suurendada kohalike elanike avatust ja kaasatust kaitsesse ning tuua inimesed kokku.

Aastatel 2020–2025 tegutses igal aastal lumetriivide ja/või pesaloenduste tegemises üle 300 vabatahtliku. Nende jõupingutused moodustasid kokku peaaegu 3500 tööpäeva. Võttes arvesse kahe ELi LIFE-projekti kogu perioodi (2013–2018 ja 2020–2025), oli vabatahtlike tööaeg 5770 tööpäeva. Lisaks vabatahtlikele ja Metsähallitusele osalesid ka teised koostööpartnerid, nagu Ida-Soome Ülikool, WWF Finland ning kohalikud majandusarengu-, transpordi- ja keskkonnakeskused, märkimisväärse jõupingutusega inimtekkeliste lumetilkade realiseerimisel.

Sidusrühmade teavitamiseks ja harimiseks korraldati 135 seminari. Nende ürituste käigus ehitati kalurite, koolilaste ja veekogude haldajate abiga hülgekindlad kalalõksud.

Edutegurid

Selle kohanemisvõimaluse edu oluline element on üldiselt positiivne kohalik ja riiklik suhtumine Saimaa hülgesse (IUCN SSC, 2025). Sellega seoses olid vabatahtlikud projekti edukuse ja purjepopulatsiooni dünaamika jälgimise seisukohast väga olulised. Inimtekkelised lumetriivid on osutunud tõhusaks meetodiks kutsikate suremuse vähendamiseks halbade lumeoludega talvedel. Peamine edutegur on see, et tänu oma kindlusele naasevad tihendid igal aastal samasse kohta, et oma koopaid ehitada. See aitab hõlbustada inimtekkeliste lumetriivide edukat paigutamist (IUCN SSC, 2025).

Esimese projektiga (LIFE Saimaa hülgeprojekt) saavutatud edu ajendas seda jätkama projekti Our Saimaa Seal LIFE kaudu. Projektile on omistatud Soome Rahvuskomitee poolt Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) bioloogilise mitmekesisuse auhind 2013-2014. Rahvusvahelistes ajakirjades avaldatud publikatsioonide ja meediakajastuse tõttu äratasid tulemused huvi ka väljaspool Soomet.  Seda edendati kui uut, lihtsat ja uuenduslikku lahendust, et leevendada kliimamuutuste kahjulikku mõju väga ohustatud elanikkonnale, mida katsetati edukalt tegelikes tingimustes.

Piiravad tegurid

Kuid inimtekkeline lumetriivmeetod on efektiivne ainult siis, kui on olemas mõni lumi ja järvel on külgnev jääkate. Alates esimesest LIFE-projektist on mõnes piirkonnas lume ja/või jää hulk olnud inimtekkeliste lumetriivide teket piirav tegur. Seetõttu jätkati esimeses LIFE-projektis alustatud pikaajaliste kunstlike koopakonstruktsioonide arendamist ja katsetamist teises projektis ning seda peeti eriti oluliseks.

Kulud

Projekti LIFE Saimaa Seal kogueelarve oli 5 261 612 eurot. 75% kogueelarvest rahastati Euroopa Liidu programmist LIFE+ (looduse ja bioloogilise mitmekesisuse programm). Meede „Saimaa rõngastatud hülge paljunemistingimuste parandamine inimtekkeliste lumetriividega“ on üks projekti 63 meetmest. Selle erimeetme kulud moodustavad umbes 4 % projekti kogueelarvest. Projekti „Meie Saimaa pitser LIFE“ kogueelarve oli 7,1 miljonit eurot, millest EL panustas 5,3 miljonit eurot.

Kasutegurid

Ligikaudu 50% kutsikatest sündisid inimtekkelistes lumetormides loodud laipades. Perinataalsuremus oli oluliselt väiksem kui varasematel kehvade lumeoludega talvedel, mil meetodit ei kasutatud. See rõhutab meetodi kasulikkust ja edukust (üksikasjalikum teave on jaotises „Lahendused“).

Lisaks otsestele kaitsetulemustele on sadade kohalike vabatahtlike kaasamine toonud olulist sotsiaalset kasu. Kaitsetöödes osalemine parandas avalikkuse suhtumist Saimaa rõngastatud hülgesse ja selle kaitsesse. Samuti suurendas see usaldust kohalike kogukondade ja looduskaitseasutuste vahel. Kalurid, üliõpilased ja järvekülastajad said hülgekaitsealase hariduse. Seepärast eeldatakse, et teadlikum käitumine ja lugupidavad kalapüügitavad parandavad kahe ELi LIFE-projekti raames rakendatud kohanemismeetmete tulemusi. Arendati ka hülgesõbralikku turismi. Hülgeekskursioonidel osalejad said teavet Saimaa rõngastatud hüljeste ja selle liigi kaitseks rakendatud kaitsemeetmete kohta.

LIFE Saimaa Seal projekt kestis 2013-2018. Sellele järgnes meie Saimaa pitseri LIFE, mis kestis 2020-2025. Inimtekkelisi lumetorme ehitatakse jätkuvalt igal aastal. Nende rakendamine võtab aega lühikest aega (paar nädalat talvel ja enne paljunemishooaega).

Inimtekkelised lumetriivid kestavad vaid ühe pesitsushooaja ja seetõttu tuleb need igal aastal uuesti üles ehitada. Inimtekkeline lumetriiv lisati Saimaa rõngastatud hülge väljakujunenud kaitsetavade kogumisse.

Metsähallitus Parks & Wildlife Finland
E-mail: saimaannorppa@metsa.fi

I ucn-ssc-konserveerimine-edulugusid-2021-2025

Kunnasranta, M., Niemi, M., Auttila, M., Valtonen, M., Kammonen, J., & Nyman, T. (2021). Pitseeritud järve-bioloogia ja ohustatud Saimaa rõngastatud hüljes: läbivaatamine. Bioloogiline kaitse, 253, 108908.

Kliimamuutuste mõjude modelleerimine järvejääle ja lumele näitab ohustatud Saimaa rõngastatud hülge pesitsemispaikade vähenemist | Climatic Change | Springer Nature Link

Kunnasranta, M., Niemi, M. & Auttila, M. (2022). Kunstlike pesakastide väljatöötamine suurele veeimetajale. Veekaitse: Mere- ja magevee ökosüsteemid, 32(8), 1365–1371. https://doi.org/10.1002/aqc.3851

Meie Saimaa Seal LIFE Laymani aruanne 2025