Rohelised katused Baselis, Šveitsis: leevendus- ja kohanemismeetmete kombineerimine

Šveitsi 2018. aasta CH2018 kliimastsenaariumide kohaselt suureneb Baselis selliste päevade arv, mille maksimaalne temperatuur on vähemalt 30 °C, 1981.–2010. aasta võrdlusväärtuselt 10,5 kuni 24,7 päevani 2035. aastal, 28 päevani 2060. aastal ja 68,5 päevani 2085. aastal kliimastsenaariumi RCP8.5. kohaselt. Troopiliste ööde arv (minimaalne temperatuur 20 °C või üle selle) suureneb aastatel 2035, 2060 ja 2085 RCP8.5. kohaselt vastavalt 0,6-lt 5,9-le, 15,8-le ja 40,3-le. Šveitsi platoo piirkonnas võib aastane keskmine sademete hulk suureneda kuni 10 % 2035. aastal, 8,4 % 2060. aastal ja 10,5 % 2085. aastal RCP 8.5 alusel (kuigi sama RCP madalamate hinnangute korral võib sademete hulk väheneda vahemikus –2 % kuni –5,4 %).

Neid prognoositavaid kliimatingimuste muutusi silmas pidades on leitud, et haljaskatused pakuvad võimalusi kombineerida energiasäästu, kliimamuutuste leevendamist ja nendega kohanemist ning bioloogilise mitmekesisuse eesmärke.

Rohekatuste algatuse peamine eesmärk on suurendada Baseli linna rohekatuste katvust, kasutades kombineeritult rahalisi stiimuleid ja ehituseeskirju. Hoonete energiatarbimise vähendamine ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse on olnud esialgsed peamised motivaatorid. Algselt rahastas Baseli linn 1990. aastate keskel kahe aasta jooksul energia säästmise mõõdupuuna haljaskatuseid, et suurendada huvi ja teadlikkust. Projekti edust innustatuna eraldati vahendeid uuringule, milles dokumenteeriti haljaskatuste kasu bioloogilisele mitmekesisusele. Programmi rahastati uuesti aastatel 2005-2007. Uues programmis täpsustati suuniseid (peamiselt seoses katuste ökoloogiliste omaduste ja tuleohutusega), mida haljaskatuste projektid pidid toetuse saamiseks järgima. Nüüd tunnistatakse, et haljaskatused täidavad ka kliimamuutustega kohanemise funktsiooni, piirates pinnavee äravoolu ja alandades temperatuuri linnapiirkondades.

Paljudes Šveitsi linnades loodi 1980. aastatel arvukalt haljaskatuseid, peamiselt katseprojektidena, mis lõid aluse teadmistele ja kogemustele hilisemate algatuste jaoks. Lisaks oli 1995. aasta ELi looduskaitse aasta. See andis tõuke Baseli esimesele haljaskatuse kampaaniale, mis algas 1996. aastal. 1990. aastate alguses rakendas Baseli linn energiasäästumeetmeid toetava seaduse. Selle seaduse kohaselt, mis oli Šveitsis ainus seda tüüpi seadus, kantakse 5% kõigi tarbijate energiaarvetest energiasäästufondi, mida seejärel kasutatakse energiasäästukampaaniate ja -meetmete rahastamiseks. Riiklik keskkonna- ja energeetikaministeerium otsustas jätkata ja edendada haljaskatuseid, kasutades seda rahastamisallikat 1996.-1997. aasta programmi jaoks. Teine rahastamisprogramm viidi ellu aastatel 2005–2007.

Pärast seda ei peetud täiendavat rahastamisalgatust vajalikuks. Kampaaniat peeti piisavalt edukaks ning kohustust muuta kõik uute ja moderniseeritud hoonete lamekatused haljaskatusteks, mis jõustus 2010. aastal (tugevdades 2002. aasta katust), peeti piisavaks, et anda vajalik tõuge haljaskatuste laiendamiseks omavalitsuses.

Tihedalt asustatud piirkondades, kus ulatuslike parkide rajamine ja puude istutamine võib olla võimatu, on taimestikuga kaetud katused teostatav rohestamisvõimalus. Need katused mitte ainult ei leevenda linna soojussaare efekti, vaid toimivad ka isolaatoritena. Hoonete soojuskasu minimeerides võivad haljaskatused alandada sisetemperatuuri kuni 5 °C võrra ning seega vähendada jahutusvajadust ja sellega seotud energiakasutust, aidates seeläbi kaasa kliimamuutuste leevendamisele ja nendega kohanemisele. Ühendkuningriigis Manchesteris tehtud modelleerimisuuringud näitavad, et kõigi tihedalt asustatud piirkondades sobivate katuste keskkonnasäästlikumaks muutmine võib vähendada sademevee äravoolu 17–20 % (Speak et al., 2013). Rohelised katused võivad muutuvates kliimatingimustes olla ka rändliikidele hüppelauaks.

2006. aasta haljaskatuste koguarvu uurimine näitas, et Baseli linnas on 1711 ulatuslikku haljaskatust (madala pinnasega katused, kus on peamiselt sukulendid ja rohi) ja 218 intensiivset haljaskatust (sügavama pinnasega katused, kuhu mahuvad suuremad taimed ja puud). Nii oli 2006. aastal ligikaudu 23 % Baseli lamekatusealast roheline. Sellest ajast alates on igal aastal paigaldatud ligikaudu 100 haljaskatust, mille pindala on 80 000 m2. Kuigi uut ametlikku hinnangut ei ole, peaks see Baseli omavalitsuse sõnul moodustama umbes 40 % Baseli katusepinnast, mis on nüüd kaetud haljaskatustega.

Arendajate jaoks peetakse roheliste katuste paigaldamist nüüd rutiinseks ja arendajad ei esita nende paigaldamisele vastuväiteid. Baselis on haljaskatuse eeskirjades (st Baseli linna ehitusseaduse 2002. aasta muudatuses) sätestatud järgmine:

• Kasvusubstraat peaks olema kohalik piirkondlik muld – määruses soovitatakse konsulteerida aiandusspetsialistiga;
• kasvusubstraat peab olema vähemalt 10 cm sügav;
• Selgrootute elupaigaks tuleks ette näha 30 cm kõrgused ja 3 m laiused künkad;
• Taimestik peaks olema Baselile iseloomulik kohalike taimeliikide segu;
• Üle 1000 m2 lamekatuste haljaskatuste projekteerimisel ja ehitamisel tuleb konsulteerida linna haljaskatuste eksperdiga.

2015. aastal tehtud täiendava muudatusega kehtestati mulla minimaalseks paksuseks 12 cm.

Enne esimest stimuleerimisprogrammi (1996–1997) korraldas keskkonna- ja energeetikaministeerium Šveitsi üldsuse seas küsitluse, et määrata kindlaks energia säästmise meetmete eest makstava elektrimaksu toetuse tase. Rohelistele katustele keskendumist edendasid Wädenswilis (Šveits) asuva ZHAWi (Zürichi rakenduskõrgkool) teadlased, kelle eesmärk oli mõjutada Baseli otsustajaid muutma ehituseeskirju ja pakkuma rahalisi stiimuleid roheliste katuste katvuse suurendamiseks. Rohelise katuse kontseptsiooni väljatöötamisel ja esimese stimuleeriva programmi kehtestamisel konsulteeriti eri sidusrühmadega: kohalik ettevõtjate ühendus, aiandusühendus, haljaskatuste ühendus, Pro Natura Baseli keskkonnaorganisatsioon, Baseli linna parkide ja kalmistute osakond ning riiklik keskkonna-, metsa- ja maastikuamet.

Baseli rohekatuse määrused ei leidnud märkimisväärset vastuseisu, sest protsessi olid algusest peale kaasatud kõik sidusrühmad ja stimuleerimisprogrammid olid edukad. Arendajate jaoks peetakse haljaskatuste paigaldamist nüüd rutiinseks tavaks ja arendajad ei ole nende paigaldamise vastu. Stimuleerimisprogrammid olid suunatud nii ettevõtetele kui ka Baseli elanikele. Stimuleerimisprogrammi ajal aastatel 1996-1997 oli meediahuvi suur ning Baseli elanike teavitamiseks toetustest kasutati ajalehti ja plakateid. Sellel oli edus oluline roll, sest see suurendas mitmesuguste sidusrühmade teadlikkust haljaskatustest. Korrapäraselt korraldatakse parima väljanägemisega haljaskatuste konkursse.

Kõikehõlmav mehhanismide kogum alates stiimulitest kuni õigusnormideni on taganud haljaskatuste laialdase kasutuselevõtu Baselis. Algatuse edule aitasid kaasa projekti meistrivõistlused Zürichi rakenduskõrgkooli (Stefan Brenneisen) pühendunud teadlase poolt. Kõigi sidusrühmade kaasamine algatuse algusest peale aitas lahendada küsimusi ja probleeme ning tagas kõigi eesmärkide saavutamise.

Oluline õppetund on see, et linnakeskkonnas võib kliimamuutustega kohanemine olla kooskõlas kliimamuutuste leevendamisega; Baseli juhtum näitab, et kohanemine võib olla ajendatud meetmetest, mille eesmärk on energia säästmine ja kliimamuutuste leevendamine. Halva kohanemise vältimiseks tuleks otsida ja maksimeerida võimalusi kasutada olemasolevaid ja käimasolevaid linna- ja taristuarendusi, mis on ajendatud muudest eesmärkidest. Rohelised katused on selleks suurepärane näide.

Kahes käimasolevas projektis, mida rahastab Šveitsi föderaalne keskkonnabüroo, mõõdetakse haljaskatuste kasulikkust bioloogilise mitmekesisuse seisukohast (putukad, nagu liblikad ja mardikad, ning molluskid, nagu teod), kuid seni ei ole tulemusi avaldatud. Nende kahe projekti eesmärk on mõõta ka kliimamuutuste mõju haljaskatuse ökosüsteemide liigilisele koosseisule, näiteks kuivadel perioodidel, mis ei ole traditsiooniliselt kuivad (nt sügis ja kevad). Baseli roheliste katuste süsteemi tulemusi ja üldisi edusamme tutvustatakse 2023. aastal Roheliste Katuste Kongressil.

Kulud ja toetused on alates programmi käivitamisest märkimisväärselt muutunud. Katuse haljastamise esialgsed kulud olid hinnanguliselt 100 Šveitsi franki m2 kohta. Toetusesaajad said aastatel 1996-1997 20 Šveitsi franki haljaskatuse m2 kohta nii uute arenduste kui ka olemasoleva hoone haljaskatuste moderniseerimise eest. 2005.–2007. aasta programmi raames said abisaajad 30–40 Šveitsi franki ruutmeetri kohta^ainult olemasolevate hoonete moderniseerimiseks.

Kulud on nüüd vähenenud umbes 23 CHF-ni m2 kohta. Subsiidiume enam ei anta ja neid ei peeta enam vajalikuks. Tänapäeval on Baselis kasutatav rohelise katuse tehnoloogia lähenenud kõige lihtsamale konfiguratsioonile, millel on ühekihiline isolatsioonimembraan, kaitsekiht ja seejärel 12-15 cm paksune mullakiht. Selline konfiguratsioon tagab hoone veekindluse ja konstruktsiooni tugevuse ning see on lubatud ehituseeskirjade ja -eeskirjadega, mis on vähem ranged kui naaberriikides, näiteks Austrias.

Rohelistel katustel on mitmeid eeliseid, sealhulgas vihmavee neelamine ja äravoolu edasilükkamine (mis vähendab üleujutusriski tugevate sademete korral); hoonete soojustamine; aidata alandada linnaõhu temperatuuri ja leevendada linna soojussaare efekti; taimede ja eluslooduse elupaiga loomine; ning pakkuda esteetiliselt meeldivamat linnamaastikku.

Basel võttis vastu ehitus- ja ehitusseaduse, mis nõuab rohekatuseid kõigil uutel lamekatustega arendustel. Ehitus- ja ehitusseadus on sellest ajast alates andnud olulise tõuke rohkematele rohelistele katustele Baselis. 2002. aastal vastu võetud muudatusettepanekus on kirjas, et kõik uued ja renoveeritud lamekatused peavad olema haljastatud, ning on sätestatud nende kujundus, et maksimeerida bioloogilist mitmekesisust. Seda nõuet tugevdati 2010. aastal määrusega, millega nähti ette haljaskatused kõigile lamekatustele, kui neid kasutatakse hoone moderniseerimiseks, ja kõigile uutele lamekatustega hoonetele.

Praegune õiguslik küsimus on see, kuidas tegeleda haljaskatustega koos fotogalvaanilise (PV) paigaldamisega. Baseli linna roheosakond osaleb mitteametlikes aruteludes arhitektide ja arendajatega, et võimaldada 100 % roheliste pindade ja tõstetud päikesepaneelide kooseksisteerimist viisil, mis ei takista taimede kasvu ega elektritootmist. Kui täielik koospaigaldamine ei ole võimalik, nähakse alates 2018. aastast eri linnaosakondade vahel sõlmitud kokkuleppes ette kompromiss 60 % päikesepaneelidest ja 40 % rohekatustest, mille paneelide all on kruus. Kruusa kasutamist kompenseerib nõue, et ülejäänud 40 % haljaskatuse pind on suurendanud ökoloogilist väärtust (tagatud lagupuidu või eriti ökoloogiliselt väärtuslike muldade ja liivade kasutuselevõtuga). Viimasel ajal on nende kahe kombineerimine täiustatud fotoelektriliste seadmetega muutumas tehnoloogiliselt teostatavamaks ja seega praktikas üha enam rakendatavaks.

Rohelised katused on eraalgatused, mida valitsus saab stimuleerida. Baselis toimisid kaks rohekatuse toetusprogrammi kindlaksmääratud kaheaastaseks perioodiks (1996–1997 ja 2005–2007).

Roheliste katuste eeldatav eluiga on umbes 50 aastat.

Stephan Brenneisen and Nathalie Baumann
Zurich University of Applied Sciences Wädenswil
Grüental, Postfach 335, CH 8820 Wädenswil, Switzerland
E-mail: stephan.brenneisen@zhaw.ch; nathalie.baumann@zhaw.ch

Stadtgärtnerei Basel
Switzerland, Basel
http://www.stadtgaertnerei.bs.ch/ 

Zürichi rakenduskõrgkool Wädenswil (ZHAW) ning projekt „Rohelise ja sinise ruumi kohandamine linnapiirkondade ja ökolinnade jaoks“ (GRaBS)