Majanduslikud stiimulid käitumise muutmiseks

Majanduspoliitika vahendid on stiimulid, mis on välja töötatud ja mida rakendatakse eesmärgiga kohandada üksikotsuseid ühiselt kokku lepitud eesmärkidega. EPId liigitatakse traditsiooniliselt järgmiselt: hinnakujundus (nt veetariifid), keskkonnamaksud ja -tasud, toetused (toodetele ja tavadele), kauplemine (nt kaubeldavad saaste- või veevõtuload, hüvitusmehhanismid, maksed keskkonnateenuste eest) ning lõpuks vabatahtlikud kokkulepped ja riskijuhtimiskavad (nt kindlustus või kohustused). Euroopa elutähtsad infrastruktuurid võivad olemasolevat poliitikaraamistikku märkimisväärselt parandada, stimuleerides, mitte ei suuna käitumismuutusi, mis võivad viia kohanemiseni.

EPId võivad stimuleerida või pärssida käitumise muutumist, muuta majandustehinguid võimaldavaid tingimusi või vähendada riske. Viimastel aastakümnetel on keskkonnajuhtimises üha enam tähelepanu pööratud majandushoobadele, kuna need võimaldavad viia üksikotsused kooskõlla ühiselt kokku lepitud eesmärkidega ja edendada kestlikku majanduskasvu. Nende vahendite peamine eelis on nende majanduslik tõhusus, st võime jaotada moonutusest ja vähendamisest tulenev koormus seal, kus see on odavam. Puudused on õigluse poolel, kuna need mõjutavad erinevalt erinevaid mõjureid või sotsiaalseid rühmi, mis ei pruugi olla progressiivsed, ning on sellega rangelt seotud, olulised puudused on poliitilise teostatavuse poolel.

Majanduspoliitika vahendeid on rakendatud mitmesugustes keskkonnapoliitika valdkondades. Heitkogustega kauplemise süsteemid on välja töötatud näiteks kliimamuutuste leevendamise poliitika jaoks ning EPIsid on kasutatud ka õhukvaliteedi, kliimamuutustega kohanemise ja energiapoliitika kontekstis. Viimasel juhul on energiatõhususe parandamiseks kasutatud poliitikavahendeid, sealhulgas energiamakse, energiatõhususe miinimumtaset kehtestavaid määrusi ja energia säästmiseks kasutatavaid kaubeldavaid valgeid sertifikaate. Projekti EuroPACE eesmärk on töötada välja uuenduslik rahastamismehhanism, et suurendada investeeringuid olemasolevate elamute energiatõhususse. Seitsmendast raamprogrammist rahastatavas teadusprojektis WEATHER „Weather extremes: impacts on transport systems and hazards for European regions“ antakse ülevaade võimalikest stiimulitest transpordi kohandamiseks ja nende võimalikust mõjust.

Euroopa elutähtsate infrastruktuuride rakendamine veepoliitikas tekitab eriomadusi ja probleeme. Veesektori kõige sagedasemad Euroopa elutähtsad infrastruktuurid on tariifid, maksud ja tasud, kuid laialdaselt kohaldatakse ka subsiidiume ja koostööskeeme. Euroopas on Austraalias ja USAs populaarsed veekogustega kauplemise süsteemid piirdunud üksikute juhtumitega Hispaanias, Inglismaal ja Walesis. Hea ülevaade veesektori suhtes kohaldatavatest majanduslikest vahenditest ja viited juhtumiuuringutele on esitatud ELi rahastatud projektis EPI-Water. Projekti käigus saadi palju tõendeid olemasolevate veealaste majanduspoliitika vahendite eri liikide, ülesehituse ja tulemuste kohta ning nende valimise ja rakendamise tavade kohta. Hindamine on üks vähestest põhjalikest ja järjepidevatest (nt samu hindamispõhimõtteid kasutades) Euroopa veevarude valdkonna Euroopa elutähtsate infrastruktuuride järelhindamistest ning paljudel juhtudel esimene, mis on heitnud valgust majandushoobade kasutamisele ELi liikmesriikides.

Ei ole üllatav, et üldsuse osalemine on oluline element Euroopa kodanikualgatuste üldise heakskiidu suurendamisel ja sidusrühmade osalemise motiveerimisel. See ei tähenda, et üldsuse osalemine on alati vajalik, et muuta EPI vastuvõetavaks. Näiteks võib üldsuse osalemise tähtsust vähendada juhtudel, kui EPI kui selline või konkreetne lahendus, mida EPI kavatseb edendada, on juba saavutanud üldsuse (sotsiaalse) heakskiidu.

Euroopa kodanikualgatuste kohaldamisega tegelemisel on iga riigi vajadused, võimalused ja piirangud väga erinevad. Isegi riikide sees on majandushoobade rakendamise suutlikkus eri piirkondades või sektorites väga erinev. Mõnda soovitud muudatust on lihtsam rakendada majandushoobade abil, samas kui teisi on lihtsam rakendada juhtimis- ja kontrollieeskirjade abil. Euroopa kodanikualgatused ei asenda mingil juhul muid valitsuse tegevusviise, vaid vahendeid, mis võivad juhtimist täiendada ja tugevdada osana mitmesugustest poliitikavahenditest. Laias laastus on võimalik eristada i) Euroopa elutähtsate infrastruktuuride kombinatsioone, mis on osa paketistiimulite strateegiast, ja ii) kombineerimist muud liiki poliitikavahenditega, sealhulgas regulatiivsete, teadlikkuse suurendamise, teabe jms vahenditega. Potentsiaalsete Euroopa elutähtsate infrastruktuuride sõelumisel tuleks olla teadlik olemasolevast poliitikameetmete kombinatsioonist, kuid see ei tohiks valikut dikteerida.

Euroopa elutähtsate infrastruktuuride kulusid ja tulusid on vaevalt uuritud ning vähe on teavet selle kohta, kuidas neid võrrelda klassikaliste juhtimis- ja kontrollimeetoditega.

EPI kulusid saab eristada otsestest kuludest (nt maksu tasumise kulud) ja tehingukuludest (nt turule jõudmise, ostja või müüja leidmise, ostuläbirääkimiste, tehingu lõpuleviimise ja turult naasmise aja- ja rahakulu). Tehingukulud võivad olla seotud ka vajaliku täiendava seirega. Näiteks võivad põhjavee või pinnavee seire tehingukulud takistada maksu kehtestamist (nt reostunud kuivendusvee kõrvaldamise maks mahupõhiselt), kuid tasuv võib olla ka maksu tõhususe tagamine. Samuti võib uus veejaotusmehhanism suurendada majanduslikku tõhusust, kuid sellega kaasnevad suured läbirääkimis- ja jõustamiskulud, mistõttu võiks eelistada lihtsamaid jaotusmehhanisme.

Euroopa tööstusalgatustest saadav kasu hõlmab paremat keskkonnakvaliteeti ja majanduslikku tõhusust ning koormuse paremat sotsiaalset jaotust, et saavutada soovitud eesmärk. Samal ajal suurendavad Euroopa tööstustaristud tulu (tasude puhul), et rahastada näiteks saaste seiret ja kontrolli või eraldamist, ning võivad seetõttu olla asjakohased kohanemismeetmete rahastamisel.

Euroopa kodanikualgatusi tunnustatakse poliitilisel tasandil mitmes olulises Euroopa õigusaktis ja poliitikadokumendis:

• ELi veepoliitika raamdirektiiviga kehtestatakse põhimõtted ja meetmed, millega ratsionaliseeritakse veekasutust kõigis liikmesriikides. Selle artiklis 9 nõutakse veevarustusteenuste kulude täielikku katmist hinnakujunduse kaudu.
• Euroopa veevarude kaitsmise 2012. aasta ELi tegevuskavas rõhutatakse veehinna stimuleerimise ja muude üleeuroopalist huvi pakkuvate tähtsate projektide, näiteks veega kauplemise ja ökosüsteemi teenuste eest maksmise tähtsust Euroopa veemajanduse parandamise poliitikameetmete kombinatsioonis.
• ELi veepuudust ja põudasid käsitlevas meetmes (alates 2007. aastast) rõhutatakse stimuleeriva hinnakujunduse rolli veenõudluse kohandamisel ja säästva veemajanduse tagamisel.
• ELi üleujutuste direktiiviga (2007) soodustatakse roheliste infrastruktuuride kasutuselevõttu ja looduslike üleujutuste ohjamist, premeerides rahaliselt maahaldajaid ja veekasutajaid.
• Ühine põllumajanduspoliitika hõlmab rahalist tasu (subsiidiumide kujul) veekeskkonna kaitsmise eest.
• Nitraadidirektiiviga (1991) edendatakse koostöökokkulepete vastuvõtmist heade põllumajandustavade koodeksite kaudu.
• Kliimamuutustega kohanemise strateegias (2013) julgustatakse kindlustust rohkem kasutama, et suurendada vastupanuvõimet kliimamuutuste mõjudele, eelkõige veepuudusele, põudadele ja üleujutusriskile.
• ELi bioloogilise mitmekesisuse poliitika (sealhulgas elupaikade direktiiv ja linnudirektiiv ning rahastamismehhanism LIFE) soodustab rahaliste ja mitterahaliste hüvede kasutamist veeökosüsteemide kaitseks.

Euroopa elutähtsate infrastruktuuride kavandamine ja rakendamine võib kesta 1–5 aastat.

EPId on tavaliselt pikaajalised meetmed. Kuid eluiga sõltub sageli poliitilisest raamistikust, konkreetsetest kehtivatest õigusaktidest ja ühiskondlikust heakskiidust.