European Union flag

Kirjeldus

Majanduspoliitika vahendid on stiimulid, mis on välja töötatud ja mida rakendatakse eesmärgiga kohandada individuaalseid otsuseid ühiselt kokku lepitud eesmärkidega. EPId liigitatakse traditsiooniliselt järgmiselt: hinnakujundus (nt veetariifid), keskkonnamaksud ja -tasud, toetused (toodetele ja tavadele), kauplemine (nt kaubeldav saaste- või veevõtuluba, hüvitusmehhanismid, maksed keskkonnateenuste eest) ning lõpuks vabatahtlikud kokkulepped ja riskijuhtimissüsteemid (nt kindlustused või kohustused). Euroopa elutähtsad infrastruktuurid võivad olemasolevat poliitikaraamistikku märkimisväärselt parandada, soodustades, mitte juhtides käitumismuutusi, mis võivad viia kohanemiseni.

Euroopa elutähtsad infrastruktuurid võivad stimuleerida käitumisharjumuste muutumist stiimulite või pärssivate tegurite kaudu, muuta tingimusi, et võimaldada majandustehinguid või vähendada riske. Viimastel aastakümnetel on majandushoobadele pööratud keskkonnajuhtimises üha enam tähelepanu, kuna need on suutelised viima üksikotsused kooskõlla ühiselt kokku lepitud eesmärkidega ja edendama jätkusuutlikku majanduskasvu. Nende vahendite peamine eelis on nende majanduslik tõhusus, st suutlikkus jagada moonutusest ja vähendamisest tulenevat koormust seal, kus see on odavam. Puudused on võrdsuse poolel, kuna need mõjutavad erinevaid osalejaid või sotsiaalseid rühmi erinevalt, mitte tingimata progressiivselt, ning on sellega rangelt seotud, olulised puudused on poliitilise teostatavuse poolel.

Majanduspoliitika vahendeid on rakendatud mitmesugustes keskkonnapoliitika valdkondades. Heitkogustega kauplemise süsteemid on välja töötatud näiteks kliimamuutuste leevendamise poliitika jaoks ning Euroopa elutähtsaid infrastruktuure on kasutatud ka õhukvaliteedi, kliimamuutustega kohanemise ja energiapoliitika kontekstis. Viimasel juhul on energiatõhususe parandamiseks kohaldatud poliitikavahendeid, sealhulgas energiamakse, energiatõhususe miinimumtaset kehtestavaid määrusi ja kaubeldavaid valgeid sertifikaate (TWC) energia säästmiseks. Projekti EuroPACE eesmärk on töötada välja uuenduslik rahastamismehhanism, et suurendada investeeringuid olemasolevate eluhoonete energiatõhususse. NÄGU „Ilmaäärmuslused: mõju transpordisüsteemidele ja ohud Euroopa piirkondadele“ annab seitsmendast raamprogrammist rahastatav uurimisprojekt ülevaate võimalikest stiimulitest transpordi kohandamiseks ja nende võimalikust mõjust.

Euroopa elutähtsate infrastruktuuride kohaldamisel veepoliitika suhtes on eriomadusi ja probleeme. Kõige sagedasemad Euroopa elutähtsad infrastruktuurid veesektoris on tariifid, maksud ja lõivud, kuid laialdaselt kohaldatakse ka subsiidiume ja koostööskeeme. Euroopas on veekogusega kauplemise skeemid, mis on populaarsed Austraalias ja USAs, piirdunud väheste juhtumitega Hispaanias, Inglismaal ja Walesis. Hea ülevaate veesektoris rakendatavatest majandushoobadest ja viited juhtumiuuringutele annab ELi rahastatud projekt EPI-Water. Projekti käigus saadi hulgaliselt tõendeid olemasolevate veemajanduspoliitika vahendite eri tüüpide, ülesehituse ja tulemuste kohta ning nende valikut ja rakendamist suunavate tavade kohta. Hindamine on üks vähestest Euroopa veevarude valdkonna Euroopa elutähtsate infrastruktuuride põhjalikest ja järjepidevatest (nt samade hindamispõhimõtete alusel) järelhindamistest ning paljudel juhtudel esimene, mis on heitnud valgust majandushoobade kasutamisele ELi liikmesriikides.

Kohanemise üksikasjad

IPCC kategooriad
Institutsionaalne: majanduslikud võimalused, Sotsiaalne: käitumuslik
Sidusrühmade osalemine

Ei ole üllatav, et üldsuse osalemine on oluline element Euroopa kodanikualgatuste üldise heakskiidu suurendamisel ja sidusrühmade osalemise motiveerimisel. See ei tähenda, et EPI vastuvõetavaks muutmiseks on alati vaja üldsuse osalemist. Näiteks võib üldsuse osalemise tähtsust vähendada juhtudel, kui Euroopa innovatsioonipartnerlus kui selline või konkreetne lahendus, mida Euroopa innovatsioonipartnerlus kavatseb edendada, on juba saavutanud üldsuse (sotsiaalse) heakskiidu.

Edu ja piiravad tegurid

Euroopa elutähtsate infrastruktuuride rakendamisega tegelemisel on iga riigi vajadused, võimalused ja piirangud väga erinevad. Isegi riikide sees on suutlikkus rakendada majandushoobasid eri piirkondades või sektorites väga erinev. Mõnda soovitud muudatust on lihtsam rakendada majandushoobade abil, samas kui teisi on lihtsam rakendada juhtimis- ja kontrollieeskirjade abil. Euroopa kodanikualgatused ei asenda mingil juhul valitsuse muid tegevusviise, vaid vahendeid, mis võivad täiendada ja tugevdada juhtimist osana mitmesugustest poliitikavahenditest. Laias laastus on võimalik eristada: i) Euroopa elutähtsate infrastruktuuride kombineerimine stiimulite paketi strateegia osana ja ii) kombineerimine muud liiki poliitikavahenditega, sealhulgas regulatiivsete, teadlikkuse suurendamise, teabevahenditega jne. Potentsiaalsete Euroopa elutähtsate infrastruktuuride sõelumisel tuleks olla teadlik olemasolevast poliitikameetmete kombinatsioonist, kuid valik ei tohiks sõltuda sellest.

Kulud ja tulud

Euroopa elutähtsate infrastruktuuride kulusid ja tulusid ei ole peaaegu üldse uuritud ning on vähe teavet selle kohta, kuidas need on võrreldavad klassikaliste juhtimis- ja kontrollimeetoditega.

EPI kulusid saab eristada otseste kulude (nt maksu tasumise kulu) ja tehingukulude (nt turule jõudmise, ostja või müüja leidmise, ostuläbirääkimiste, kaubanduse lõpuleviimise ja turult naasmise aja- ja rahakulu) vahel. Tehingukulud võivad olla seotud ka vajaliku täiendava järelevalvega. Näiteks võivad põhja- või pinnavee seire tehingukulud takistada maksu kehtestamist (nt saastunud äravooluvee ärajuhtimise mahupõhine maks), kuid tasuv võib olla ka maksu tõhususe tagamine. Samuti võib uus veejaotusmehhanism suurendada majanduslikku tõhusust, kuid sellega kaasnevad suured läbirääkimis- ja jõustamiskulud, mistõttu võib eelistada lihtsamaid jaotusmehhanisme.

Euroopa elutähtsatest infrastruktuuridest saadav kasu hõlmab paremat keskkonnakvaliteeti ja majanduslikku tõhusust ning koormuse paremat sotsiaalset jaotust, et saavutada soovitud eesmärk. Samal ajal koguvad Euroopa kodanikualgatused tulu (tasude puhul), et rahastada näiteks saaste seiret ja kontrolli või jaotamist, ning võivad seetõttu olla asjakohased kohanemismeetmete rahastamisel.

Rakendamise aeg

Euroopa elutähtsate infrastruktuuride kavandamine ja rakendamine võib kesta 1–5 aastat.

Eluaeg

Euroopa elutähtsad infrastruktuurid on tavaliselt pikaajalised meetmed. Eluiga sõltub aga sageli poliitilisest raamistikust, konkreetsetest kehtivatest õigusaktidest ja ühiskondlikust heakskiidust.

Viiteteave

Veebisaidid:
Viited:

OECD, „Reforming economic instruments for water management in EECCA countries – Policy Perspectives“ (Euroopa, Kaukaasia ja Kesk-Aasia riikide veemajanduse majanduslike vahendite reformimine – poliitikaperspektiivid), 2016.

OECD, (2009) „Strateegiline finantsplaneerimine veevarustuse ja kanalisatsiooni valdkonnas”. OECD töörühma aruanne jätkusuutliku rahastamise kohta, et tagada taskukohane juurdepääs veevarustusele ja kanalisatsioonile.

Rey, D., Pérez-Blanco, C.D., Escriva-Bou, A., Girard C., Veldkamp, T., (2019). Majanduslike vahenditeroll veejaotuse reformis: Euroopa õppetunnid. International Journal of Water Resources Development, 35. köide, 2. väljaanne, lk 206–239.

(PDF) Kliimamuutustega kohanemise majandushoobade rakendamine. Lõpparuanne (researchgate.net)

Avaldatud ajakirjas Climate-ADAPT: Apr 17, 2025

Language preference detected

Do you want to see the page translated into ?

Exclusion of liability
This translation is generated by eTranslation, a machine translation tool provided by the European Commission.