All official European Union website addresses are in the europa.eu domain.
See all EU institutions and bodies
An official website of the European Union | How do you know?
Environmental information systems
ET
This page is currently under construction, so it may look a bit different than you're used to. We're in the process of preparing a new layout to improve your experience. A fresh new look for the adaptation options pages is coming soon.
Käitumisharjumuste muutmise stimuleerimine toetab kohanemist ja julgustab tegema individuaalseid otsuseid, mis on kooskõlas ühiselt kokku lepitud eesmärkidega.
Economic Policy Instruments (EPIs) are incentives designed to align individual decisions with collectively agreed goals. They can be used for all public policies, including for adaptation purposes. These instruments promote behavioural changes by incentivizing rather than commanding them. EPIs are categorized into various classes, including pricing mechanisms (e.g., water tariffs), environmental taxes and charges, subsidies for products and practices, and trading schemes (e.g., tradable permits for pollution or water abstraction, compensation mechanisms, payments for environmental services). They also encompass voluntary agreements and risk management schemes such as insurances or liabilities.
EPIs foster sustainable economic growth and align individual choices with collective objectives. Their primary advantage lies in their economic efficiency, meaning they can distribute the burden of distortion and reduction to where it is most cost-effective. EPIs can induce behavioural change through incentives or disincentives, or by facilitating economic transactions (transfer of an economic value) between parties.
Eelised
- Economically efficient, often achieving the goal while saving money compared to other ways of solving problems.
- Ensure a more equitable distribution of the burden required to meet desired objectives.
- Generate revenue that can be used for environmental or other public policy purposes.
- Complements governance: EPIs do not substitute governance but can complement and strengthen it when integrated into a mix of policy instruments.
- Creates increased acceptance of changes by the public.
Puudused
- Can affect different agents or social groups unequally, not necessarily in a progressive manner.
- Some instruments (additional taxes, tariffs) are not readily accepted by taxpayers.
- Varying capacity to implement the measure across countries, regions, or sectors, due to substantial variation in the needs, opportunities, and constraints.
- Some desired behavioural changes may be easier to achieve through ‘command and control’ regulations than through economic instruments.
- Transaction costs. May hinder the effective adoption and implementation of EPIs. For instance, a new water allocation mechanism may increase economic efficiency. However, it may impose high negotiation and enforcement costs, making simpler allocation mechanisms potentially preferable).
- Some EPIs, subsidies in particular, are seen favorably by the public. Others, like taxes are not. Public participation is a crucial element that can increase the general acceptance of EPIs and motivate stakeholders to participate.
Asjakohased sünergiad leevendusmeetmetega
No relevant synergies with mitigation
Loe kohandamisvõimaluse täisteksti
Kirjeldus
Majanduspoliitika vahendid on stiimulid, mis on välja töötatud ja mida rakendatakse eesmärgiga kohandada üksikotsuseid ühiselt kokku lepitud eesmärkidega. Euroopa elutähtsad infrastruktuurid on traditsiooniliselt liigitatud järgmistesse kategooriatesse: hinnakujundus (nt veetariifid), keskkonnamaksud ja -tasud, toetused (toodetele ja tavadele), kauplemine (nt kaubeldav saasteluba või veevõtuluba, hüvitusmehhanismid, maksed keskkonnateenuste eest) ning lõpuks vabatahtlikud kokkulepped ja riskijuhtimiskavad (nt kindlustus või kohustused). Euroopa elutähtsad infrastruktuurid võivad olemasolevat poliitikaraamistikku märkimisväärselt parandada, stimuleerides, mitte ei suuna käitumismuutusi, mis võivad viia kohanemiseni.
EPId võivad stimuleerida või pärssida käitumise muutumist, muuta majandustehinguid võimaldavaid tingimusi või vähendada riske. Viimastel aastakümnetel on keskkonnajuhtimises üha enam tähelepanu pööratud majandushoobadele, kuna need võimaldavad viia üksikotsused kooskõlla ühiselt kokku lepitud eesmärkidega ja edendada kestlikku majanduskasvu. Nende vahendite peamine eelis on nende majanduslik tõhusus, st võime jaotada moonutusest ja vähendamisest tulenev koormus seal, kus see on odavam. Puudused on õigluse poolel, kuna need mõjutavad erinevalt erinevaid mõjureid või sotsiaalseid rühmi, mis ei pruugi olla progressiivsed, ning on sellega rangelt seotud, olulised puudused on poliitilise teostatavuse poolel.
Majanduspoliitika vahendeid on rakendatud mitmesugustes keskkonnapoliitika valdkondades. Heitkogustega kauplemise süsteemid on välja töötatud näiteks kliimamuutuste leevendamise poliitika jaoks ning EPIsid on kasutatud ka õhukvaliteedi, kliimamuutustega kohanemise ja energiapoliitika kontekstis. Viimasel juhul on energiatõhususe parandamiseks kasutatud poliitikavahendeid, sealhulgas energiamakse, energiatõhususe miinimumtaset kehtestavaid määrusi ja energia säästmiseks kasutatavaid kaubeldavaid valgeid sertifikaate. Projekti EuroPACE eesmärk on töötada välja uuenduslik rahastamismehhanism, et suurendada investeeringuid olemasolevate elamute energiatõhususse. NÄDALA „Ilma äärmused: mõju transpordisüsteemidele ja ohud Euroopa piirkondadele“ antakse ülevaade võimalikest stiimulitest transpordi kohandamiseks ja nende võimalikust mõjust.
Euroopa elutähtsate infrastruktuuride rakendamine veepoliitikas tekitab eriomadusi ja probleeme. Veesektori kõige sagedasemad Euroopa elutähtsad infrastruktuurid on tariifid, maksud ja tasud, kuid laialdaselt kohaldatakse ka subsiidiume ja koostööskeeme. Euroopas on Austraalias ja USAs populaarsed veekogustega kauplemise süsteemid piirdunud üksikute juhtumitega Hispaanias, Inglismaal ja Walesis. Hea ülevaade veesektori suhtes kohaldatavatest majanduslikest vahenditest ja viited juhtumiuuringutele on esitatud ELi rahastatud projektis EPI-Water. Projekti käigus saadi palju tõendeid olemasolevate veealaste majanduspoliitika vahendite eri liikide, ülesehituse ja tulemuste kohta ning nende valimise ja rakendamise tavade kohta. Hindamine on üks vähestest põhjalikest ja järjepidevatest (nt samu hindamispõhimõtteid kasutades) Euroopa veevarude valdkonna Euroopa elutähtsate infrastruktuuride järelhindamistest ning paljudel juhtudel esimene, mis on heitnud valgust majandushoobade kasutamisele ELi liikmesriikides.
Sidusrühmade osalemine
Ei ole üllatav, et üldsuse osalemine on oluline element Euroopa kodanikualgatuste üldise heakskiidu suurendamisel ja sidusrühmade osalemise motiveerimisel. See ei tähenda, et üldsuse osalemine on alati vajalik, et muuta EPI vastuvõetavaks. Näiteks võib üldsuse osalemise tähtsust vähendada juhtudel, kui EPI kui selline või konkreetne lahendus, mida EPI kavatseb edendada, on juba saavutanud üldsuse (sotsiaalse) heakskiidu.
Edu ja piiravad tegurid
Euroopa kodanikualgatuste kohaldamisega tegelemisel on iga riigi vajadused, võimalused ja piirangud väga erinevad. Isegi riikide sees on majandushoobade rakendamise suutlikkus eri piirkondades või sektorites väga erinev. Mõnda soovitud muudatust on lihtsam rakendada majandushoobade abil, samas kui teisi on lihtsam rakendada juhtimis- ja kontrollieeskirjade abil. Euroopa kodanikualgatused ei asenda mingil juhul muid valitsuse tegevusviise, vaid vahendeid, mis võivad juhtimist täiendada ja tugevdada osana mitmesugustest poliitikavahenditest. Üldiselt on võimalik eristada: i) Euroopa elutähtsate infrastruktuuride kombinatsioonid osana paketistiimulite strateegiast ja ii) kombineerimine muud liiki poliitikavahenditega, sealhulgas regulatiivsete, teadlikkuse suurendamise, teabe jms vahenditega. Võimalike Euroopa elutähtsate infrastruktuuride sõelumisel tuleks olla teadlik olemasolevast poliitikameetmete kombinatsioonist, kuid see ei tohiks valikut dikteerida.
Kulud ja tulud
Euroopa elutähtsate infrastruktuuride kulusid ja tulusid on vaevalt uuritud ning vähe on teavet selle kohta, kuidas neid võrrelda klassikaliste juhtimis- ja kontrollimeetoditega.
EPI kulusid saab eristada otsestest kuludest (nt maksu tasumise kulud) ja tehingukuludest (nt turule jõudmise, ostja või müüja leidmise, ostuläbirääkimiste, tehingu lõpuleviimise ja turult naasmise aja- ja rahakulu). Tehingukulud võivad olla seotud ka vajaliku täiendava seirega. Näiteks võivad põhjavee või pinnavee seire tehingukulud takistada maksu kehtestamist (nt reostunud kuivendusvee kõrvaldamise maks mahupõhiselt), kuid tasuv võib olla ka maksu tõhususe tagamine. Samuti võib uus veejaotusmehhanism suurendada majanduslikku tõhusust, kuid sellega kaasnevad suured läbirääkimis- ja jõustamiskulud, mistõttu võiks eelistada lihtsamaid jaotusmehhanisme.
Euroopa tööstusalgatustest saadav kasu hõlmab paremat keskkonnakvaliteeti ja majanduslikku tõhusust ning koormuse paremat sotsiaalset jaotust, et saavutada soovitud eesmärk. Samal ajal suurendavad Euroopa tööstustaristud tulu (tasude puhul), et rahastada näiteks saaste seiret ja kontrolli või eraldamist, ning võivad seetõttu olla asjakohased kohanemismeetmete rahastamisel.
Õiguslikud aspektid
Euroopa kodanikualgatusi tunnustatakse poliitilisel tasandil mitmes olulises Euroopa õigusaktis ja poliitikadokumendis:
- ELi veepoliitika raamdirektiiviga kehtestatakse põhimõtted ja meetmed, millega ratsionaliseeritakse veekasutust kõigis liikmesriikides. Selle artiklis 9 nõutakse veevarustusteenuste kulude täielikku katmist hinnakujunduse kaudu.
- Euroopa veevarude kaitsmise 2012. aasta ELi tegevuskavas rõhutatakse veehinna stimuleerimise ja muude üleeuroopalist huvi pakkuvate tähtsate projektide, näiteks veega kauplemise ja ökosüsteemi teenuste eest maksmise tähtsust Euroopa veemajanduse parandamise poliitikameetmete kombinatsioonis.
- ELi veepuudust ja põudasid käsitlevas meetmes (alates 2007. aastast) rõhutatakse stimuleeriva hinnakujunduse rolli veenõudluse kohandamisel ja säästva veemajanduse tagamisel.
- ELi üleujutuste direktiiviga (2007) soodustatakse roheliste infrastruktuuride kasutuselevõttu ja looduslike üleujutuste ohjamist, premeerides rahaliselt maahaldajaid ja veekasutajaid.
- Ühine põllumajanduspoliitika hõlmab rahalist tasu (subsiidiumide kujul) veekeskkonna kaitsmise eest.
- Nitraadidirektiiviga (1991) edendatakse koostöökokkulepete vastuvõtmist heade põllumajandustavade koodeksite kaudu.
- Kliimamuutustega kohanemise strateegias (2013) julgustatakse kindlustust rohkem kasutama, et suurendada vastupanuvõimet kliimamuutuste mõjudele, eelkõige veepuudusele, põudadele ja üleujutusriskile.
- ELi bioloogilise mitmekesisuse poliitika (sealhulgas elupaikade direktiiv ja linnudirektiiv ning rahastamismehhanism LIFE) soodustab rahaliste ja mitterahaliste hüvede kasutamist veeökosüsteemide kaitseks.
Rakendamise aeg
Euroopa elutähtsate infrastruktuuride kavandamine ja rakendamine võib kesta 1–5 aastat.
Eluaeg
EPId on tavaliselt pikaajalised meetmed. Kuid eluiga sõltub sageli poliitilisest raamistikust, konkreetsetest kehtivatest õigusaktidest ja ühiskondlikust heakskiidust.
Viited
OECD, (2024), Policy instruments for the environment
OECD, (2016) Reforming economic instruments for water management in EECCA countries - Policy Perspectives.
OECD, (2009) Strategic financial planning for water supply and sanitation. A report from the OECD task team on sustainable financing to ensure affordable access to water supply and sanitation.
Rey, D., Pérez-Blanco, C.D., Escriva-Bou, A., Girard C., Veldkamp, T., (2019). Role of economic instruments in water allocation reform: lessons from Europe. International Journal of Water Resources Development, vol. 35, issue 2, pp. 206-239.
Veebisaidid:
Avaldatud ajakirjas Climate-ADAPT: Apr 17, 2025
Seotud ressursid
Language preference detected
Do you want to see the page translated into ?
Exclusion of liability
This translation is generated by eTranslation, a machine translation tool provided by the European Commission.
Vastutuse välistamine
Selle tõlke on loonud Euroopa Komisjoni pakutav masintõlke tööriist eTranslation.