Linna roheline ja sinine taristu

Linna rohe- ja sinise taristu planeerimine on strateegiline lähenemisviis, mille eesmärk on arendada sinise ja rohelise ruumi omavahel ühendatud ja multifunktsionaalseid võrgustikke, mis võivad tuua mitmesugust keskkonnaalast, sotsiaalset ja majanduslikku kasu ning samal ajal suurendada linnade vastupanuvõimet kliimamuutustele. Euroopa Komisjon rõhutab rohealade strateegilist planeerimist erinevatel ruumilistel tasanditel (naabrusest linnani) ning julgustab linnu edendama ökosüsteemi teenuste osutamist ja bioloogilise mitmekesisuse kaitset. Linna rohe- ja sinine taristu hõlmab eri liiki siniseid rohealasid, nagu metsad, märgalad, põllumajandusmaa, avalikud pargid, eraaiad, üksikud rohelised elemendid (tänavapuud, haljaskatused jne) või tiigid ja ojad. Neil on oluline roll kliimamuutustega kohanemise ja nende leevendamise suutlikkuse suurendamisel ning kliimamuutustega seotud ohtude, näiteks kuumalainete, üleujutuste ja põua negatiivse mõju vähendamisel linnades.  

ELi elurikkuse strateegias aastani 2030 on sätestatud konkreetsed meetmed looduspõhiste lahenduste edendamiseks, mis tuleks süstemaatiliselt integreerida linnaplaneerimisse. Euroopa Komisjon määratleb looduspõhiseid lahendusi kui „loodusest inspireeritud ja looduse toetatud lahendusi, mis on kulutõhusad, toovad samal ajal keskkonnaalast, sotsiaalset ja majanduslikku kasu ning aitavad suurendada vastupanuvõimet“. IUCN kutsub üles võtma NbSi rakendamisel kasutusele tervikliku ökosüsteemipõhise lähenemisviisi ning märgib järgmist: „Loodusel põhinevad lahendused kasutavad toimivate ökosüsteemide jõudu taristuna, et pakkuda ühiskonnale ja keskkonnale kasulikke loodusteenuseid“. EEA (2021) viitab NbSile kui katuskontseptsioonile mitmesuguste poliitikameetmete ja lähenemisviiside jaoks (nt ökosüsteemipõhine majandamine), mille eesmärk on suurendada vastupanuvõimet kliimamuutustele ja pakkuda samal ajal ühiskonnale kaasnevaid hüvesid. 

Linnalises kontekstis viitab NbS konkreetselt rohelise ja sinise taristu eri tüpoloogiatele, mis kasutavad looduse enda kohalikke ressursse, nagu taimestik, vesi ja pinnas. Need lahendused käsitlevad keskkonna-, ühiskondlikke ja kliimaprobleeme tõhusamalt kui nn tavapärased hallid taristud. NbSi ruumiline ulatus linnades võib varieeruda suurtest metsaaladest väikesemahuliste sademeveesüsteemideni. Lisaks võib inimkontrolli või tehnoloogiliste lahenduste roll NbSis olla väga erinev, alates isereguleerivatest looduslikest ökosüsteemidest (nt linna märgalade üleujutustõrje), mis ei nõua inimsekkumist või nõuavad seda piiratud ulatuses, kuni hübriidsete hall-roheliste lahendusteni (nt sademevee ja asula äravooluvee juhtimise süsteemid, nt biofiltrid), mille puhul on oluline roll tehnoloogial ja inimsekkumisel. 

NbS parandab kõigi elutingimusi, pakkudes võimalusi nii elanikele kui ka külastajatele turismist sõltuva majandusega linnades. Eriti siis, kui UGI asub oluliste pärandipaikade lähedal, võib see sisalduda linnaturismi pakkumises, olla osa külastajate marsruutidest või integreeritud linna brändingusse, andes lõppkokkuvõttes linnaturismile lisaväärtust (Terkenly et al., 2020).

Linna rohelise taristu planeerimisel ning NbSi kavandamisel, rakendamisel ja hindamisel on vaja kaasavaid lähenemisviise. Eri sidusrühmade kaasamine suurendab teadmussiiret osalejate vahel, samal ajal kui võimalike sotsiaalsete või institutsiooniliste tõkete kõrvaldamine on väga oluline, et suurendada nende lahenduste ühiskondlikku aktsepteerimist ja leida parim võimalus, milles võetakse arvesse kohalikku sotsiaal-poliitilist konteksti. Eriti kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on suur roll ning seetõttu on vaja tugevat horisontaalset ja vertikaalset koostööd, kuid oluline on ka seos erasektoriga.  

Linnamaastiku haldamine on keeruline protsess, mis on seotud vastuoluliste tegevuskavadega, nagu eluase, transport, kaubanduslik taristu ja majandus. Linnade roheline taristu vajab põhjalikku planeerimist ja hooldust. Ühendatud koridoridega kogu linna hõlmava rohealade võrgustiku loomist tuleb kaaluda ja hinnata ühe peamise maakasutusviisina koos teiste peamiste maakasutussektoritega. Tugevateks piiravateks teguriteks võivad olla konkureerivad ja vastuolulised maakasutusega seotud huvid, nõrk koostöö peamiste sidusrühmadega (nt maaomanikud, ehitussektor, investorid) või kapseldunud mõtlemine linnavalitsuses. Teadmiste puudumine NbSi kasulikkuse kohta või kogemused selle rakendamisel või kavandamisel võivad tekitada praktikutes, poliitikakujundajates või kodanikes negatiivseid hoiakuid.  

Kohalik keskkonna-, sotsiaalne, kultuuriline ja institutsiooniline kontekst mõjutab oluliselt UGI planeerimise ja konkreetse NbSi rakendamise edukust. Seepärast on linnade jaoks välja töötatud tõenduspõhised standardid ja suunised, et tagada erinevate riiklike elurikkuse strateegiate tõhus ja kaasav kavandamine ja juhtimine, näiteks mitmes ELi rahastatud projektis (nt Naturvation). Lisaks on integreerivad ja kaasavad juhtimisviisid, nagu mosaiikjuhtimine (mis ühendab kodanikuaktiivsuse mikrotasandi strateegilise linnaplaneerimise makrotasandiga, Buijs jt, 2019), head viisid sotsiaalselt sidusa ja koostööl põhineva UGI kavandamise, rakendamise ja hooldamise edendamiseks.

Haljasalade kadumine, loodusliku ökosüsteemi seisundi halvenemine, linnastruktuuri tihenemine ja sillutatud pinnase osakaalu suurenemine avaldavad negatiivset mõju veeringele, õhukvaliteedile ja kohalikule temperatuurile ning vähendavad linnade vastupanuvõimet kliimamuutustele. Neil on ühiskonnale suured majanduslikud kulud ja linnade keskkonnasäästlikumaks muutmine (nt puude istutamine või uue haljasala rajamine), kahjustatud ökosüsteemide taastamine, parkides väheintensiivsete majandamistavade valimine või kohalike looduspõhiste lahenduste ehitamine võib tuua kaasa märkimisväärse otsese kokkuhoiu äravooluvee või üleujutuste ohjamiseks võrreldes traditsiooniliste insenerilahendustega. Lisaks on neil keskkonnahoidlikel meetmetel ka palju kaudset majanduslikku kasu, näiteks meelitades ligi investoreid ja luues uusi töökohti mitmesugustes sektorites.  Muud eelised võivad olla seotud turismimajanduse kasvuga. Rohealade kättesaadavusel võib olla oluline roll, mis iseloomustab seda, mida linnad võivad pakkuda ( Terkenli, et a. 2020), suunates valiku nende poole, eriti kuumastressist ohustatud sihtkohtades (nt Vahemere kuumal suvel).

UGI planeerimise ja NbS-i rakendamise kulud võivad suuresti erineda sõltuvalt paljudest sisemistest teguritest, nagu ruumiline skaala, tehnoloogia kasutamine lahendustes, hoolduse sagedus ja remondivajadus. Tavaliselt on hoolduskulud kõige väiksemad looduslikes ökosüsteemides, nagu jääkelupaigad (nt linnametsad või märgalad), või poollooduslikes ökosüsteemides (nt muru asendamine niitudega). Teatavat liiki NbSi loomise ja hooldamise kulud katavad osaliselt või täielikult kodanikud (nt linnapõllumajandus), valitsusvälised organisatsioonid (nt kahjustatud elupaikade taastamise meetmed) või eraettevõtjad (tormveehoidlad äravooluvee haldamiseks). Euroopa Liit on teinud suuri jõupingutusi NbSi mobiliseerimiseks Euroopas, pakkudes rahalist toetust Euroopa rohelise kokkuleppe kaudu, tugevdades teadmussiiret edukate juhtumite kohta (nt linnalooduse atlas) ning pakkudes avalikke digiplatvorme, et ergutada koostööd era- ja avaliku sektoriga (Arukate linnade turg ). 

Linnade haljasalad ja looduspõhised hooned võivad aidata vähendada katastroofiohtu, parandada veemajandust ja tekitada kohalikku jahutusefekti, et tulla paremini toime kõrgete temperatuuride ja kuumalainetega. Lisaks konkreetsete keskkonnaprobleemide lahendamisele pakuvad roheline ja sinine taristu kaasnevaid hüvesid, mis ulatuvad kaugemale nende peamisest eesmärgist. Näiteks võivad pargid ja veekogud suurendada linna ilu, olles samal ajal ka vaba aja veetmise kohad, edendades vaimset ja füüsilist heaolu (Nilsson ja Johansson, 2021).

Muud kaasnevad hüved on järgmised: linnade elurikkuse toetamine, CO2 säilitamine (leevendamine), õhusaaste leevendamine, vaba aja veetmise võimaluste ja looduskogemuste pakkumine ning suurema sotsiaalse, füüsilise ja vaimse heaolu tagamine. Linnapiirkondade riiklikud kestliku arengu strateegiad võivad aidata kaasa mitme kestliku arengu eesmärgi saavutamisele ja eelkõige kestlike linnade eesmärkide saavutamisele (11). 

Paljudes ELi liikmesriikides on linnade rohelist taristut ja looduspõhiseid lahendusi juba toetatud riiklike õigusaktidega, mis on seotud maakasutuse planeerimise, sademevee majandamise, pinnavee või elurikkuse kaitsega. Välja on töötatud stiimulid ja maksed, mis soodustavad traditsioonilise halli taristu asemel NbSi ja UGI rakendamist. Lisaks võib kohaliku tsoneerimise puhul kasutada konkreetseid planeerimisvahendeid, nagu biotoopide piirkonna tegur (vt näiteks Berliini juhtumiuuring), et osa alast jäetaks rohealaks. Euroopa Liit toetab kindlalt rohelise taristu ja looduspõhiste lahenduste kontseptsiooni, et suurendada Euroopa linnade vastupanuvõimet kliimamuutustele, kestlikku veemajandust ning inimeste ja elurikkuse heaolu. Näiteks UGI-d ja NbS-i peetakse võtmekontseptsiooniks järgmistes dokumentides: ELi elurikkuse strateegia aastani 2030 (2020), ELi rohelise taristu strateegia (2013) ja ELi veepoliitika raamdirektiiv. ELi 2021. aasta kliimamuutustega kohanemise strateegias rõhutatakse, kui oluline on edendada kliimamuutustega kohanemiseks looduspõhiseid lahendusi, muu hulgas nende laiendamise kaudu linnade tasandil. 

Rakendamise aeg varieerub sõltuvalt ruumilisest ulatusest, ulatudes mõnest kuust mitme aastani. Näiteks väikesemahulise NbS-i, näiteks rohelise seina või kohalike biofiltrite rakendamine on üsna kiire protsess ja tegelik ehitusaeg võtab vähem kui aasta. Kuid planeerimine ja projekteerimine, ametlike lubade saamine, integreerimine muudesse planeerimis- ja arendusprotsessidesse võib rakendamisaega pikendada. Rohealade ulatuslik kavandamine ja rakendamine (nt multifunktsionaalse pargi arendamine) võib võtta mitu aastat. Uudsete rohealade tehniline rakendamine on samuti lühem kui täielik ökoloogiline rakendamine. Võib kuluda mitu aastat, enne kui haljasaladele või üksikule NbSile, näiteks haljaskatustele istutatud taimestik täidab täielikult ökosüsteemi funktsioone (nt kliimamuutuste leevendamine või vee ja toitainete omamise võime). 

Linnadevahelise rohelise taristu eeldatav kasutusiga peaks olema väga pikk, palju pikem kui üksikutel hoonetel või taristul. Ühe haljasala vanus võib varieeruda mitmesajast aastast (nt ajaloolised pargid) mõne aastani (nt haljaskatused). Üksiku N b S eluiga võib samuti varieeruda, kuid eesmärk on pikaajaline hooldus.