Linnade rohelise ja sinise taristu kavandamine

Linnade rohelise taristu kavandamisel ninglooduspõhiste lahendustekavandamisel, rakendamisel ja hindamisel on vaja kaasavaid lähenemisviise. Erinevate sidusrühmadegasuhtlemine parandab teadmussiiret osalejate vahel,samal ajal kui võimalike sotsiaalsete või institutsiooniliste tõkete kõrvaldamine on äärmiselt oluline, et suurendada nende lahenduste ühiskondlikku heakskiitu ja leida parim lahendus, milles võetakse arvesse kohalikku sotsiaal-poliitilist konteksti. Eritisuur rollon kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel ning seetõttu on vajatugevat horisontaalsetja vertikaalset koostööd, kuidoluline on kaseos erasektoriga.  

Linnamaastikuhaldamine on keeruline protsess, mille päevakorrad on vastuolulised, nagu eluase, transport, kaubanduslik infrastruktuur ja majandus. Linnade roheline taristu vajab põhjalikku planeerimist ja hooldust. Kogu linna hõlmava rohealade võrgustiku loomist ühendatud koridoridega tuleb kaaluda ja hinnata ühe peamise maakasutuse liigina koos teiste peamiste maakasutuse sektoritega. Tugevateks piiravateks teguriteks võivad olla konkureerivad ja vastuolulised maakasutusega seotud huvid, nõrk koostöö peamiste sidusrühmadega (nt maaomanikud, ehitussektor, investorid) või kapseldunud mõtlemine linnavalitsuses. Teadmiste puudumine eeliste kohta või kogemus selle kohta, kuidas rakendada või kujundada mitteblokeerivat strateegiat, võib põhjustada negatiivset suhtumist praktikute, poliitikakujundajate või kodanike seas. 

Kohalik keskkonnaalane, sotsiaalne, kultuuriline ja institutsiooniline kontekst mõjutab oluliselt UGI planeerimise ja konkreetse NbS-i rakendamise edukust. Seepärast on linnade jaoks välja töötatud tõenduspõhised standardid ja suunised, et tagada eri riiklike digiteenuste tõhus ja kaasav kavandamine ja juhtimine, näiteks mitmes ELi rahastatud projektis (nt GREEN SURGE,ThinkNature, Naturvation). Lisaks on integreerivad ja kaasavad juhtimisviisid, nagu mosaiikne valitsemine (ühendades kodanikuaktiivsuse mikrotasandi strateegilise linnaplaneerimise makrotasandiga, Buijs et al., 2019),head viisid sotsiaalselt sidusa ja koostööl põhineva üldhuviteenuste kavandamise, rakendamise ja hooldamise edendamiseks.

Rohealade kadumine, loodusliku ökosüsteemi seisundi halvenemine, linnastruktuuri tihenemine ja sillutatud pinnase osakaalu suurenemine avaldavad negatiivset mõju veeringlusele, õhukvaliteedile ja kohalikule temperatuurile ning vähendavad linnade vastupanuvõimet kliimamuutustele. Neil on ühiskonnale suured majanduslikud kulud ja linnade keskkonnasäästlikumaks muutmine (nt puude istutamine või uue haljasala rajamine), kahjustatud ökosüsteemide taastamine, väheintensiivsete majandamistavade valimine parkides või kohalike looduspõhiste lahenduste ehitamine võib võrreldes traditsiooniliste insenertehniliste lahendustega tuua kaasa märkimisväärse otsese kokkuhoiu äravooluvee või üleujutuste ohjamiseks. Lisaks on neil keskkonnahoidlikel meetmetel ka palju kaudseid majanduslikke eeliseid, näiteks meelitades ligi investoreid ja luues uusi töökohti mitmesugustes sektorites.  Muud eelised võivad olla seotud turismimajanduse kasvuga. Rohealade olemasolul võib olla oluline roll linnade pakutavate võimaluste iseloomustamisel (Terkenli, et a. 2020), suunates valiku neile, eriti kuumastressirohketes sihtkohtades (nt kuumal Vahemere suvel).

UGI planeerimise ja NbSi rakendamise kulud võivad suuresti varieeruda sõltuvalt paljudest sisemistest teguritest, nagu ruumiline ulatus, tehnoloogia kasutamine lahendustes, hooldussagedus ja remondivajadus. Tavaliselt on hoolduskulud kõige väiksemad looduslikes ökosüsteemides, näiteks jääkelupaikades (nt linnametsad või märgalad) või poollooduslikes ökosüsteemides (nt muru asendamine niitudega). Teatavat liiki looduslike elupaikade rajamise ja hooldamise kulud katavad osaliselt või täielikult kodanikud (nt linnapõllumajandus), valitsusvälised organisatsioonid (nt kahjustatud elupaikade taastamise meetmed) või eraettevõtjad (tormiveetiigid äravooluvee haldamiseks). Euroopa Liit on teinud suuri jõupingutusi looduspõhiste lahenduste kasutuselevõtuks Euroopas, pakkudes rahalist toetust Euroopa rohelise kokkuleppe kaudu, tugevdades teadmussiiret edukate juhtumite kohta (nt linnalooduse atlas)ning pakkudes avalikke digiplatvorme, et soodustada koostööd era- ja avaliku sektoriga (arukatelinnade turg). 

Rohealad ja looduspõhised lahendused linnades võivad aidata vähendada katastroofiohtu, parandada veemajandust ja avaldada kohalikku jahutavat mõju, et tulla paremini toime kõrgete temperatuuride ja kuumalainetega. Lisaks konkreetsete keskkonnaprobleemide lahendamisele pakuvad roheline ja sinine taristu kaasnevaid hüvesid, mis ulatuvad kaugemale nende peamisest eesmärgist. Näiteks võivad pargid ja veekogud suurendada linna ilu, olles samal ajal ka vabaajaruumid, edendades vaimset ja füüsilist heaolu (Nilssonja Johansson, 2021).

Muud kaasnevad hüved on järgmised: linnade elurikkuse toetamine, CO2 säilitamine (leevendamine), õhusaaste leevendamine, vaba aja veetmise võimaluste ja looduskogemuste pakkumine ning suurema sotsiaalse, füüsilise ja vaimse heaolu tagamine. NbS linnapiirkondades võib aidata kaasa mitme kestliku arengu eesmärgi saavutamisele, eelkõige kestlike linnadega seotud eesmärkide saavutamisele (11). 

Paljudes ELi liikmesriikides on linnade rohelist taristut ja looduspõhiseid lahendusi juba toetatud riiklike õigusaktidega, mis on seotud maakasutuse planeerimise, sademevee majandamise, pinnavee või elurikkuse kaitsega. Välja on töötatud stiimulid ja maksed, mis soodustavad NbSi ja UGI rakendamist traditsioonilise halli taristu asemel. Lisaks võib kohalikus tsoneerimises kasutada konkreetseid planeerimisvahendeid, nagu biotoopide piirkonna tegur (vt näiteks Berliini juhtumiuuring),et nõuda osa ala jätmist haljasalaks. Euroopa Liit toetab kindlalt rohelise taristu ja looduspõhiste lahenduste kontseptsiooni, et suurendada Euroopa linnade vastupanuvõimet kliimamuutustele, kestlikku veemajandust ning inimeste heaolu ja elurikkust. Näiteks peetakse UGI-d ja NbS-i võtmemõisteks järgmistes dokumentides: ELi elurikkuse strateegia aastani 2030 (2020), ELi rohelise taristu strateegia (2013) ja ELi veepoliitika raamdirektiiv. Lõpetuseks rõhutatakse 2021. aasta kliimamuutustega kohanemist käsitlevas ELi strateegias, kui oluline on edendada looduspõhiseid kohanemislahendusi, muu hulgas nende laiendamise kaudu linna tasandil. 

Rakendusaeg varieerub sõltuvalt ruumilisest ulatusestmõnest kuust mitme aastani. NäiteksväikesemahuliseNbS-i, näiteks roheseinte või kohalike biofiltriterakendamine on üsna kiire protsess ja tegelik ehitusaeg võtab vähem kui aasta. Kuid planeerimine ja projekteerimine,ametlike lubade saamine, integreerimine muude planeerimis- ja arendusprotsessidega võib rakendusaega pikendada. Rohealade ulatuslik kavandamine ja rakendamine (ntmultifunktsionaalse pargi arendamine) võib kesta mitu aastat. Uudsete haljasalade tehniline rakendamine on samuti lühem kui täielik ökoloogiline rakendamine. Võib kuluda mitu aastat, enne kuihaljasaladele istutatud taimestik või üksikud looduslikud elupaigad, nagu haljaskatused,saavutavad oma ökosüsteemi täielikud funktsioonid (nt kliimamuutuste leevendamine või vee ja toitainete hoidmisvõime).  

Linnadevahelise rohelise taristu eeldatav eluigapeaks olema väga pikk,palju pikem kui üksikud hooned või taristu. Ühe haljasala vanus võib varieeruda sadadest aastatest(nt ajaloolised pargid) mõne aastani (nt haljaskatused). Ühe N bSeluiga võib samuti varieeruda, kuid eesmärk on pikaajalinehooldus.