Linna roheline ja sinine taristu

Linna rohe- ja sinise taristu planeerimine on strateegiline lähenemisviis, mille eesmärk on arendada sinise ja rohelise ruumi omavahel ühendatud ja multifunktsionaalseid võrgustikke, mis võivad tuua mitmesugust keskkonnaalast, sotsiaalset ja majanduslikku kasu ning samal ajal suurendada linnade vastupanuvõimet kliimamuutustele. Euroopa Komisjon (Euroopa Komisjoni roheline taristu) rõhutab rohealade strateegilist planeerimist erinevatel ruumilistel tasanditel (naabrusest linnani) ning julgustab linnu edendama ökosüsteemi teenuste osutamist ja bioloogilise mitmekesisuse kaitsmist. Neil on oluline roll kliimamuutustega kohanemise ja nende leevendamise suutlikkuse suurendamisel. Samuti vähendavad need kliimamuutustega seotud ohtude, näiteks kuumalainete, üleujutuste ja põua negatiivset mõju linnades.  Looduspõhised lahendused on tihedalt seotud mõiste, mida kasutatakse sageli vaheldumisi rohelise ja sinise taristuga või laiema raamistikuna sellise taristu edendamiseks ja rakendamiseks. ELi elurikkuse strateegias aastani 2030 on sätestatud konkreetsed meetmed looduspõhiste lahenduste edendamiseks, mis tuleks süstemaatiliselt integreerida linnaplaneerimisse. Euroopa Komisjoni määratluse kohaselt on riiklikud elurikkuse strateegiad „loodusest inspireeritud ja looduse toetatud lahendused, mis on kulutõhusad, toovad samal ajal keskkonnaalast, sotsiaalset ja majanduslikku kasu ning aitavad suurendada vastupanuvõimet“. IUCN kutsub üles võtma NbSi rakendamisel kasutusele tervikliku ökosüsteemipõhise lähenemisviisi ning märgib järgmist: „Loodusel põhinevad lahendused kasutavad toimivate ökosüsteemide jõudu taristuna, et pakkuda ühiskonnale ja keskkonnale kasulikke loodusteenuseid“. EEA (2021) viitab NbSile kui katuskontseptsioonile mitmesuguste poliitikameetmete ja lähenemisviiside jaoks (nt ökosüsteemipõhine majandamine), mille eesmärk on suurendada vastupanuvõimet kliimamuutustele ja pakkuda samal ajal ühiskonnale kaasnevaid hüvesid. 

Linnade kontekstis viitab NbS rohelise ja sinise taristu erinevatele tüpoloogiatele. Need lahendused ühendavad keskkonna-, ühiskonna- ja kliimaprobleeme tõhusamalt kui nn tavapärased hallid taristud. NbSi ruumiline ulatus linnades võib varieeruda suurtest metsaaladest väikesemahuliste sademeveesüsteemideni. Lisaks võib inimeste roll NbS-is olla väga erinev. Näiteks isereguleeruvad looduslikud ökosüsteemid (näiteks linnade märgalad, mis pakuvad üleujutustõrjealasid) ei vaja inimsekkumist või vajavad seda piiratud ulatuses. Teisest küljest võib kasutada nn hall-rohelisi hübriidlahendusi (nt sademevee ja asula äravooluvee haldamise süsteemid, nt biofiltrid), mille puhul on oluline roll tehnoloogial ja inimsekkumisel. 

NbSi kasutatakse üha enam kõigis Euroopa linnades, kusjuures 91 % kohalikest kliimaalastest tegevuskavadest sisaldab selliseid meetmeid. 2018. aastal oli keskmine linnapuude kaetus EMP liikmes- ja koostööd tegevates riikides (EEA‑39) 28,5 % linnakeskusest ja 34,7 % suurematest funktsionaalsetest linnapiirkondadest, millele lisandub sinise taristu täiendav osakaal, mis aitab veelgi kaasa linnade jahutamisele (EEA aruanne 14/2023).

NbS parandab kõigi elutingimusi, pakkudes võimalusi nii elanikele kui ka külastajatele turismist sõltuva majandusega linnades. Eriti siis, kui UGI asub oluliste pärandipaikade lähedal, võib see sisalduda linnaturismi pakkumises, olla osa külastajate marsruutidest või integreeritud linna brändingusse, andes lõppkokkuvõttes linnaturismile lisaväärtust (Terkenly et al., 2020).

Linna rohelise taristu planeerimisel ning NbSi kavandamisel, rakendamisel ja hindamisel on vaja kaasavaid lähenemisviise. Eri sidusrühmade kaasamine suurendab teadmussiiret osalejate vahel, samal ajal kui võimalike sotsiaalsete või institutsiooniliste tõkete kõrvaldamine on väga oluline, et suurendada nende lahenduste ühiskondlikku aktsepteerimist ja leida parim võimalus, milles võetakse arvesse kohalikku sotsiaal-poliitilist konteksti. Eriti kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on suur roll ning seetõttu on vaja tugevat horisontaalset ja vertikaalset koostööd, kuid oluline on ka seos erasektoriga.  

Edutegurid

Selgesõnaline multifunktsionaalsus on peamine edutegur, mis muudab NbS-i linnades atraktiivseks ja pakub suurepäraseid võimalusi inspireerida ja kaasata mitmeid sektoreid.

Nõudlus NbSi järele kasvab jõudsalt tänu üha enam toetavale poliitikamaastikule nii ELi kui ka riiklikul ja piirkondlikul tasandil. Seepärast töötati linnade jaoks välja tõenditel põhinevad standardid ja suunised, et tagada eri riiklike elurikkuse strateegiate tõhus ja kaasav kavandamine ja juhtimine (vt ka õiguslikud aspektid). Või siis. Projekti Naturvation raames koostati Euroopa hindamiskaardid, et näidata NbSi potentsiaali selliste ühiskondlike probleemide lahendamisel nagu kliimamuutused, rahvatervise küsimused ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemine rohkem kui 700 Euroopa linnas. Lisaks on integreerivad ja kaasavad juhtimisviisid, nagu mosaiikjuhtimine (mis ühendab kodanikuaktiivsuse mikrotasandi strateegilise linnaplaneerimise makrotasandiga, Buijs jt, 2019), head viisid sotsiaalselt sidusa ja koostööl põhineva UGI kavandamise, rakendamise ja hooldamise edendamiseks.

Piiravad tegurid

Linnamaastiku haldamine on keeruline protsess, mis on seotud vastuoluliste tegevuskavadega, nagu eluase, transport, kaubanduslik taristu ja majandus. Linnade roheline taristu vajab põhjalikku planeerimist ja hooldust. Ühendatud koridoridega kogu linna hõlmava rohealade võrgustiku loomist tuleb kaaluda ja hinnata ühe peamise maakasutusviisina koos teiste peamiste maakasutussektoritega. Tugevateks piiravateks teguriteks võivad olla konkureerivad ja vastuolulised maakasutusega seotud huvid, nõrk koostöö peamiste sidusrühmadega (nt maaomanikud, ehitussektor, investorid) või kapseldunud mõtlemine linnavalitsuses. Teadmiste puudumine NbSi kasulikkuse kohta või kogemused selle rakendamisel või kavandamisel võivad tekitada praktikutes, poliitikakujundajates või kodanikes negatiivseid hoiakuid.  

Põhjalik ülevaade piirangutest on esitatud Euroopa Keskkonnaameti aruandes linnade kohanemise kohta (Euroopa Keskkonnaameti aruanne 14/2023). Nende hulka kuuluvad süstemaatiliste tõendite puudumine tõhususe kohta, mis võib ilmneda ainult pikaajalise seire korral, probleemid kulude-tulude analüüsiga, piiratud tehniline suutlikkus, kontekstipõhised olukorrad, mis takistavad ühte kõigile sobivat lahendust, võimalikud terviseprobleemid, mis tulenevad näiteks sääskedest või õietolmust. Lisaks on konkurents ruumi pärast peamine rohelise ja sinise ruumi arengut piirav tegur, eriti tiheda asustusega linnapiirkondades.

Lisaks sõltuvad muud piiravad tegurid võimalikust sotsiaalsest ebaõiglusest. Uute rohe- ja siniste ruumide loomine võib aidata kaasa gentrifikatsioonile ja kinnisvarahindade tõusule, mille tulemuseks võib olla kogukonna liikmete ümberasumine. Kui rohe- ja sinise ruumi kujundamisel ei lähtuta sotsiaalsetest kaalutlustest, võivad ebavõrdsed võimalused nendele aladele juurdepääsuks tekitada sotsiaalset ebaõiglust. Tegelikult võib sellest ruumist ilmajäämine ja sellele juurdepääsu puudumine seada mõned elanikud tervise, sotsiaalsest ja psühholoogilisest seisukohast halvemasse elukvaliteeti (Euroopa Keskkonnaameti aruanne 04/2025).

Kulude kokkuhoid

Haljasalade kadumine, loodusliku ökosüsteemi seisundi halvenemine, linnastruktuuri tihenemine ja sillutatud pinnase osakaalu suurenemine avaldavad negatiivset mõju veeringele, õhukvaliteedile ja kohalikule temperatuurile ning vähendavad linnade vastupanuvõimet kliimamuutustele. Neil on ühiskonnale suured majanduslikud kulud. Linnade keskkonnasäästlikumaks muutmine (nt puude istutamine või uue haljasala rajamine), kahjustatud ökosüsteemide taastamine, väheintensiivsete majandamistavade valimine parkides või kohalike looduspõhiste lahenduste ehitamine äravooluvee või üleujutuste ohjamiseks võib tuua märkimisväärset otsest kokkuhoidu võrreldes traditsiooniliste insenerilahendustega. Lisaks on neil keskkonnahoidlikel meetmetel ka palju kaudset majanduslikku kasu, näiteks meelitades ligi investoreid ja luues uusi töökohti mitmesugustes sektorites.  Samuti on hakatud üha enam majanduslikult põhjendama halli lisamist rohelistesse meetmetesse. Hallid lahendused hõlmavad tavaliselt suuri esialgseid kapitaliinvesteeringuid ja pikemaajalisi iga-aastaseid hoolduskulusid projekti eluea jooksul võrreldes keskkonnahoidlike komponentidega lahendustega (poliitikaülevaade rohelisema Euroopa poliitika õppeplatvormilt, 2024). Teadusuuringud näitavad, et NbSi taristu on hinnanguliselt keskmiselt 42 % odavam ja loob 36 % rohkem väärtust kui täielikult hallid taristulahendused. See juhtub siis, kui võetakse arvesse NbSi laia kaasnevat kasu (Bechauf et al., 2022). Siiski tuleks alati teha konkreetne kulude-tulude analüüs, mis toetaks parima lahenduse valimist iga juhtumi puhul eraldi, võttes arvesse kohalikku konteksti.

Hoolduskulud

UGI planeerimise ja NbS-i rakendamise kulud võivad olla väga erinevad. Need sõltuvad paljudest sisemistest teguritest, nagu ruumiline skaala, tehnoloogia kasutamine lahendustes, hoolduse sagedus ja remondivajadus. Tavaliselt on hoolduskulud kõige väiksemad looduslikes ökosüsteemides, nagu jääkelupaigad (nt linnametsad või märgalad), või poollooduslikes ökosüsteemides (nt muru asendamine niitudega). Teatavat liiki NbSi loomise ja hooldamise kulud katavad osaliselt või täielikult kodanikud (nt linnapõllumajandus), valitsusvälised organisatsioonid (nt kahjustatud elupaikade taastamise meetmed) või eraettevõtjad (tormveehoidlad äravooluvee haldamiseks). Euroopa Liit on teinud suuri jõupingutusi NbSi mobiliseerimiseks Euroopas. EL hõlbustab edukate juhtumitega seotud teadmussiirde tugevdamist (nt linnalooduse atlas) ja pakub avalikke digiplatvorme, et soodustada koostööd era- ja avaliku sektoriga (Arukate linnade turg), ning pakub rahalist toetust Euroopa rohelise kokkuleppe kaudu.  Rahalisi vahendeid rohelise ja sinise taristu kaasamiseks linnaplaneerimisse saab algatusest „Uus Euroopa Bauhaus“, mis on poliitika- ja rahastamisalgatus, mille eesmärk on „muuta rohepööre hoonestatud keskkonnas nauditavamaks, atraktiivsemaks ja kõigile mugavamaks“. Kättesaadavad on mitmesugused vahendid, sealhulgas investoritele mõeldud suunised, et kontrollida, kuidas ja miks saab investeeringuid tehiskeskkonna projektidesse viia kooskõlla uue Euroopa Bauhausiga.

Kasutegurid

Linnade haljasalad ja looduspõhised hooned võivad aidata vähendada katastroofiohtu, parandada veemajandust ja tekitada kohalikku jahutusefekti, et tulla paremini toime kõrgete temperatuuride ja kuumalainetega. Lisaks konkreetsete keskkonnaprobleemide lahendamisele pakuvad roheline ja sinine taristu kaasnevaid hüvesid, mis ulatuvad kaugemale nende peamisest eesmärgist. Näiteks võivad pargid ja veekogud suurendada linna ilu, olles samal ajal ka vaba aja veetmise kohad, edendades vaimset ja füüsilist heaolu (Nilsson ja Johansson, 2021).

Muud kaasnevad hüved on järgmised: linnade elurikkuse toetamine, CO2 säilitamine (leevendamine), õhusaaste leevendamine, vaba aja veetmise võimaluste ja looduskogemuste pakkumine ning suurema sotsiaalse, füüsilise ja vaimse heaolu tagamine. Linnapiirkondade riiklikud kestliku arengu strateegiad võivad aidata kaasa mitme kestliku arengu eesmärgi saavutamisele ja eelkõige kestlike linnade eesmärkide saavutamisele (11). 

Majanduslik kasu võib lõpuks olla seotud turismimajanduse kasvuga. Rohealade kättesaadavusel võib olla oluline roll, mis iseloomustab seda, mida linnad võivad pakkuda (Terkenli, et a. 2020). See võib tuua kaasa turistide valiku nihkumise nende poole, eriti kuumastressialdistes sihtkohtades (nt Vahemere kuumal suvel).

Paljudes ELi liikmesriikides on linnade rohelist taristut ja looduspõhiseid lahendusi juba toetatud riiklike õigusaktidega, mis on seotud maakasutuse planeerimise, sademevee majandamise, pinnavee või elurikkuse kaitsega. Stiimulid ja maksed soodustavad traditsioonilise halli taristu asemel NbSi ja UGI rakendamist.

Paljudes linnades on olemas strateegiad rohelise taristu parandamiseks ja laiendamiseks linnakeskkonnas. , Näiteks näeb Hamburgi strateegia ette haljaskatuste laiendamist. Barcelona Superblock programmi eesmärk on linnakeskkonna, sealhulgas õigluse aspektide ümberkujundamine. Lisaks saab kohalikul tsoneerimisel kasutada konkreetseid planeerimisvahendeid, nagu biotoopide piirkonna tegur, et osa piirkonnast jäetaks haljasalaks (vt Berliini juhtumiuuring) . Samamoodi hõlbustavad riikliku tasandi suunised rohelise ja sinise taristu integreerimist linnaplaneerimisse. Näiteks Rootsis andis riiklik elamu-, ehitus- ja planeerimisamet välja juhendi ökosüsteemi teenuste integreerimise kohta tehiskeskkonna planeerimisse, ehitamisse ja hooldamisse, mis sisaldab ka teavet looduse väärtuse kohta kliimamuutustega kohanemisel. Rootsi keskkonnakaitseamet avaldas riiklikud suunised looduspõhiste lahenduste kohta, mis on vahend kliimamuutustega kohanemiseks ja muude ühiskondlike probleemide lahendamiseks.

Euroopa Liit toetab kindlalt rohelise taristu ja looduspõhiste lahenduste kontseptsiooni, et suurendada Euroopa linnade vastupanuvõimet kliimamuutustele, kestlikku veemajandust ning inimeste ja elurikkuse heaolu. Näiteks ELi elurikkuse strateegias aastani 2030 (2020), ELi looduse taastamise määruses , ELi rohelise taristu strateegias (2013) ja ELi veepoliitika raamdirektiivis peetakse UGId ja NbSi põhikontseptsioonideks. ELi 2021. aasta kliimamuutustega kohanemise strateegias rõhutatakse, kui oluline on edendada kliimamuutustega kohanemiseks looduspõhiseid lahendusi, muu hulgas nende laiendamise kaudu linnade tasandil. 

Rakendamise aeg varieerub sõltuvalt ruumilisest ulatusest, ulatudes mõnest kuust mitme aastani. Näiteks väikesemahulise NbS-i, näiteks rohelise seina või kohalike biofiltrite rakendamine on üsna kiire protsess ja tegelik ehitusaeg võtab vähem kui aasta. Kuid planeerimine ja projekteerimine, ametlike lubade saamine, integreerimine muudesse planeerimis- ja arendusprotsessidesse võib rakendamisaega pikendada. Rohealade ulatuslik kavandamine ja rakendamine (nt multifunktsionaalse pargi arendamine) võib võtta mitu aastat. Uudsete rohealade tehniline rakendamine on samuti lühem kui täielik ökoloogiline rakendamine. Võib kuluda mitu aastat, enne kui haljasaladele või üksikule NbSile, näiteks haljaskatustele istutatud taimestik täidab täielikult ökosüsteemi funktsioone (nt kliimamuutuste leevendamine või vee ja toitainete omamise võime). 

Linnadevahelise rohelise taristu eeldatav kasutusiga peaks olema väga pikk, palju pikem kui üksikutel hoonetel või taristul. Ühe haljasala vanus võib varieeruda mitmesajast aastast (nt ajaloolised pargid) mõne aastani (nt haljaskatused). Üksiku N b S eluiga võib samuti varieeruda, kuid eesmärk on pikaajaline hooldus.