Suplusvee kvaliteedi kaitsmine reovee ülevoolu eest Riminis, Itaalias

Mikroobse vee halb kvaliteet puhkerandadel võib põhjustada mitmesuguseid haigusi, nagu seedetrakti-, silma-, kõrva-, naha- ja hingamisteede haigused (Haile, et al., 1999; Wade et al., 2003; Euroopa Keskkonnaamet, 2024). Rannikuvee bakteriaalse saastumise peamised allikad on reovee ärajuhtimine, sealhulgas reovee väljavool, kanalisatsiooni ülevool, sademevee ärajuhtimine, kanalisatsioonivõrgu rikked, reostunud jõgede ärajuhtimine ning põllumajanduslik ja asula äravool (Penna et al., 2021; Claessens jt, 2014).

Riminis põhjustasid tugevad sademed reovee ülevoolu, mis põhjustas suplusvee saastumise linna rannikul keskmiselt umbes 10 korda aastas (Venier, 2018). Supluskeeld kestis tavaliselt 1–4 päeva ja mõnel juhul kuni 7 päeva (ARPAE, 2023). Kombineeritud reovee kogumise süsteem ei suutnud sammu pidada rahvastiku kasvuga, turistide arvuga ning linnastumise ja pinnase katmise kasvava määraga.

Omavalitsuse põhjaosas pöörati järk-järgult mitu väikest äravoolukanalit, mida algselt kasutati ainult vihmavee kogumiseks, ja integreeriti need reovee kogumise süsteemi. Kanalite lõpus takistasid pumbajaamadega veekindlad üleujutusväravad vee voolamist merre ja suunasid selle reoveepuhastisse. Reoveesüsteemi ülekoormatud tugevate sademete korral avati need kanalid merele, et vältida kohalikku reovee ülevoolu. Lahjendatud reovee juhuslik merre juhtimine tõi kaasa ajutised supluskeelud, kuna randade lähedal asuvas vees esines reostust. Muutuvates kliimatingimustes peaks piirkonnas suurenema tugevate sademete sagedus (SNPA, 2021), mis suurendab reovee ülevoolu tõenäosust, millel on negatiivsed tagajärjed suplusvee kvaliteedile.

Eraldatud reoveekogumissüsteemi loomise (võimaluse korral), reoveepuhastussüsteemi parandamise ning ülevoolu- ja sademevee kogumise ja säilitamise mahutite paigaldamise (kombineeritud reoveekogumissüsteemiga piirkondades) eesmärk on vähendada või peatada asulareovee ülevoolust pärit merevee saastumine üha sagedasemate ja intensiivsemate sademete korral.

Pärast 2013. aastal vastu võetud optimeeritud merevee kaitse kava on linna kanalisatsioonisüsteemi ja reoveepuhastit uuendatud ja ajakohastatud, suurendades ja parandades kogu piirkonna kogumis- ja puhastusvõimsust. Kombineeritud kanalisatsioonisüsteem asendati enamikus linna osades eraldatud süsteemiga. Kõige tihedamalt asustatud piirkondades, kus duaalsüsteem ei olnud võimalik, loodi või laiendati pumpamissüsteemi, sealhulgas äravoolu- ja reovee kogumise hoidlat.

Süsteem hõlmab 2020. aastal valminud maa-alust tehast äravooluvee kogumiseks äärmuslike sademete korral. Kui surve linnasüsteemile on vähenenud, lastakse äravooluvesi järjestikku kanalisatsioonisüsteemi ja juhitakse puhastisse. Kui säilitamisvõimsus on saavutatud, lastakse lahjendatud reovesi merre. Tehas koosneb kahest mahutist, mis asuvad 40 meetri sügavusel maa all; esimene mahuti mahutavusega 14 000 kuupmeetrit kogub esialgse sademevee, samas kui teine mahuti mahutavusega 25 000 kuupmeetrit on ette nähtud merre juhitava segareovee ja sademevee hoiustamiseks ja koguse piiramiseks. See salvestatud vesi juhitakse merre 1000 meetri kaugusel rannajoonest, et veelgi vähendada rannakasutajate terviseriske.

Uute kanalisatsioonitorustike ja maa-aluste kollektorite paigaldamiseks vajalikke avalikke töid kasutati võimalusena uuendada linna veepiiri, asendades tänavad ja parklad pargiga. Pargi kõnniteed, haljasalad ja spordirajatised on veidi kõrgemad, et kaitsta linna tormipuhangute ja merepinna tõusu eest. Pumbajaamad ja veehoidlad asuvad atraktiivse hoone all, mida kasutatakse belvederina, millel on ligipääsetav kõrgendatud terrass, kust avaneb vaade randadele.

Reoveetaristu renoveerimist on ühiselt hallanud Rimini omavalitsus ja linna reoveekäitluse eest vastutav vee-ettevõtja. Need üksused tegid koostööd merevee kaitse kava alusel, mis töötati välja koos veevarustusettevõtetega ja mille kohalik omavalitsus (Rimini omavalitsusüksus) võttis vastu 2013. aastal. Piirkondlik keskkonnaamet (ARPAE) pakkus teaduslikku tuge hüdraulikasüsteemi ja äärmuslikest sademetest tulenevate tulevaste üleujutusriskide modelleerimiseks ning turvalisuse taseme kindlaksmääramiseks. Süsteemi dimensioonimiseks valitud turvatase viitab sündmustele, mille tegelik tagastusperiood on 1-50 aastat. Suplusvee ja linnapargi kaitsmise kava on osa Rimini laiemast strateegilisest kavast, milles on osalenud ka teised osalejad.

Enne linnapargi ala „parcodel mare“arendamist konsulteeris Rimini linn kodanike ja linnakasutajatega, ettevõtjatega kui rannaasutuste (stabilimenti balneari), baaride, restoranide ja teenuste pakkujatega piirkonnas ning keskkonnarühmadega. Nende sidusrühmade väljendatud konkreetseid vajadusi ja ootusi kasutati uue pargi vormi kujundamisel. Näiteks oli vaba aja veetmiseks, jalgrattasõiduks ja kõndimiseks ette nähtud algselt kavandatust rohkem ruumi. Konsultatsioon andis teavet ka piirkonna arhitektuurikonkursi spetsifikatsioonide kohta.

Suplusvee kvaliteedi seiret vastavalt suplusvee direktiivile (EÜ, 2006) teeb piirkondlik keskkonnaamet (ARPAE) ja see toimub rannajoone lähedal, vee sügavusel 80–120 sentimeetrit. Seirepunktid on eelnevalt kindlaks määratud ja vastavad punktidele, kus reovesi võib keskkonda sattuda. Enterococci ja E. coli bakterite igakuist kontrolli suplushooajal (mai algusest septembri lõpuni) täiendab kommunaalettevõtja edastatud erakorraline seire äärmuslike sademete või kanalisatsioonisüsteemist merreheitmise korral. Selliste sündmustega kaasnevad ennetavad suplemiskeelud ning saastejuhtumi lõppemise kindlakstegemiseks tehakse täiendavaid seiretoiminguid. Alates 2020. aastast, kui uue reoveepuhasti põhjaosa oli peaaegu valmis (väga põhjapoolsetes osades hakkasid mõned uue süsteemi osad hiljem toimima), on merre lastavate reoveeheitmete ja suplemiskeeldude arv vähenenud ning mõnes kohas langenud nullini.

Park, mis on loodud randade ja rannajoone vahel, tõstab promenaadi taset 80 sentimeetri võrra, pakkudes näidet sellest, kui tugevalt linnastunud rannikuosi saab kaitsta merepinna tõusu eest, ilma et see kahjustaks randade turismikasutust. Samal ajal ei ole kaitsetase tormipuhangute eest piisav merepinna kõrgema tõusu stsenaariumide korral ning linna kaitsmiseks võib olla vaja täiendavaid meetmeid.

Kanalisatsioonisüsteem on ülevoolu eest kaitstud 1-in-50 aasta sademete korral. Kliimamuutuste kontekstis prognoositakse Emilia Romagna piirkonnas harvemat, kuid intensiivsemat sademete hulka (Sabelli, 2023). Seetõttu toimuvad tänased iga 50 aasta tagant toimuvad sündmused tõenäoliselt sagedamini ja suplemiskeelde tulevikus ei välistata.

Kanalisatsioonisüsteemi täiustamise kogukulud (kuni 2023. aasta lõpuni) on ligikaudu 200 miljonit eurot. Reoveesüsteemi uuendamist on rahastanud kolm üksust: Rimini omavalitsus (33%), kasutades muu hulgas piirkondlikke ja ELi rahalisi vahendeid, veevarustusettevõtet (33%) ja veekasutajate makstavaid tariife (33%). Kuigi viimane tõi kaasa mõningase kriitika (Rimini 2.0, 2018), võib Itaalia veehinna kujundamise määruste kohaselt vee- ja kanalisatsiooniteenuste parandamist kaasrahastada veeteenuste eest tarbijatele tehtavate maksete suurendamisega.

Linnapargi rajamist rahastas omavalitsus, kes sai lisaks omavalitsuse eelarvele kasutada täiendavaid riiklikke ja piirkondlikke rahalisi vahendeid.

Merevee kaitse kava lõpuleviimine toob kasu turismitööstusele, parandades Rimini kui mereäärse kuurordi mainet ja võimaldades randu pidevalt kasutada. Merevee terviseriskidest ja sellest tulenevast supluskeelust tingitud välditud kahju majanduslik väärtus supluskohtades on hinnanguliselt ligikaudu 1,5 miljonit eurot aastas (Venier, 2018, lk 233).

Itaalias ei ole äravooluvee juhtimine looduslikesse veekogudesse veekaitset käsitlevate siseriiklike õigusaktide kohaselt lubatud, kuna seda vett peetakse saastunuks ja seda tuleb töödelda (D.Lgs. n. 152 del 2006). Sel põhjusel on eraldatud kanalisatsioonisüsteemi loomisel kasutusele võetud mehhanismid, et tagada äravooluvee puhastamine ja vältida kaldalähedaste vete saastumist äravooluveega juhul, kui säilitusvõimsus peaks olema saavutatud.

Sellised sekkumised nagu kanalisatsioonisüsteemi parandamine ei kuulu Itaalia õiguse kohaselt keskkonnamõju hindamise alla.

Projekti viiakse järk-järgult ellu linna rannajoone eri lõikudes, kusjuures rannajoone põhja- ja keskosa on juba valmis. Veehoidla on tegutsenud alates 2020. aastast. Edasised lõigud on realiseerimisel. Kogu rannajoon muudetakse 2026. aastaks.

Eluiga vastab avaliku taristu elueale.

Roberta Frisoni

Deputy Mayor for urban planning, transport and waterfront development

roberta.frisoni@comune.rimini.it

ARPAE, 2023, „Inconvenienti stagionali“, Arpae Emilia-Romagna (ARPAE) (https://www.arpae.it/it/temi-ambientali/balneazione/rapporti-balneazione/inconvenienti-stagionali), vaadatud 24. oktoobril 2023.

Claessens, J. jt, 2014, „The soil-water system as basis for a climate proof and healthy urban environment: opportunities identified in a Dutch case-study.“, The Science of the total environment 485-486, lk 776–784 (DOI: 10.1016/j.scitotenv.2014.02.120).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. veebruari 2006. aasta direktiiv 2006/7/EÜ, mis käsitleb suplusvee kvaliteedi juhtimist ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 76/160/EMÜ.

Euroopa Keskkonnaamet, 2024 (avaldatakse peatselt), „Reageerimine kliimamuutuste mõjule inimeste tervisele Euroopas: keskenduda üleujutustele, põudadele ja vee kvaliteedile, Euroopa Keskkonnaameti aruanne nr #/2024, Euroopa Keskkonnaamet.

Giovanardi, F., et al., 2006, „Coastal waters monitoring data: frequency distributions of the main water quality variables“, Journal of Limnology 66(2), lk 65–82.

Haile, R. W. jt, 1999, „The Health Effects of Swimming in Ocean Water Contaminated by Storm Drain Runoff”, Epidemiology 10(4):p 355–363, juuli 1999.      Vaba 10(4), lk 355-363.

Montini, A., 2021, „Rimini: Piano di Salvaguardia della Balneazione e Parco del Mare“, esitlus: Ecomondo, Rimini, 26. oktoober 2021.

Penna, P., et al., 2021, „Water quality integrated system: A strategic approach to improve bathing water management“, Journal of Environmental Management 295, lk 113099 (DOI: 10.1016/j.jenvman.2021.113099).

Rimini 2.0, 2018, „Scarichi a mare e PSBO, i costi per i cittadini aumentano di 6,5 milioni di euro“, Riminiduepuntozero (https://www.riminiduepuntozero.it/scarichi-a-mare-e-psbo-i-costi-per-i-cittadini-aumentano-di-65-milioni-di-euro/), vaadatud 24. jaanuaril 2024.

Sabelli, C., 2023, „Examining the role of climate change in the Emilia-Romagna floods“ (Kliimamuutuste rolli uurimine Emilia-Romagna üleujutustes), Nature Italy, lk d43978-023-00082-z (DOI: 10.1038/d43978-023-00082-z).

SNPA, 2021, Rapporto sugli indicatori di impatto dei cambiamenti climatei – Edizione 2021, aruanne SNPA nr 21/2021, Sistema Nazionale per la Protezione dell’Ambiente (SNPA), romad (https://www.snpambiente.it/temi/report-intertematici/cambiamenti-climatici/rapporto-sugli-indicatori-di-impatto-dei-cambiamenti-climatici-edizione-2021/).

Venier, S., 2018, „Waste Water Management in Seaside Tourism Areas: Rimini merevee kaitse kava“, A. Gilardoni (toim), The Italian Water Industry: Cases of Excellence,Springer, lk 225–235.

Wade, T. J. jt, 2003, „Do US Environmental Protection Agency water quality guidelines for recreational waters prevent gastrointestinal disease? A systematic review and meta-analysis.“, Environmental health perspectives 111(8), lk 1102–1109.