Dengue

Dengue on sääskedega edasikanduv viirushaigus, mis põhjustab aastas vähemalt 390 miljonit nakkust ja suurendab nakatumise ohtu tuhat korda (WHO, 2012). Hinnanguline ülemaailmne dengue esinemissagedus on viimase 50 aasta jooksul kasvanud 30 korda (Li ja Wu, 2015) mitmesuguste tegurite tõttu, sealhulgas globaliseerumine, reisimine, kaubandus, sotsiaalmajanduslikud tegurid, inimeste asustus, viiruse evolutsioon ja võimalik kliimamuutus (Murray et al., 2013). Reisijad transpordivad dengue viiruse (DENV) sageli ühest riigist teise (WHO, 2022) ja Euroopas on enamik juhtumeid (>99 %) seotud reisimisega. Kliimatingimused denguepalaviku edasikandumiseks Euroopas juba suurenevad ning eeldatavad kõrgemad temperatuurid tulevikus loovad veelgi soodsamad tingimused denguepalavikule, mis kannab sääski mitmes Kesk-Euroopa osas.

Dengue’i juhtumitest teatamise määr (kaart) ning teatatud ja reisimisega seotud juhtumite koguarv (graafik) Euroopas
_{Allikas: ECDC, 2023, Nakkushaiguste seire atlas}

_{Märkused: Kaardil ja graafikul on esitatud andmed EMP liikmesriikide kohta. Kaardil esitatud piirid ja nimed ei tähenda Euroopa Liidu ametlikku kinnitust ega heakskiitu.
Haigusest tuleb teatada ELi tasandil, kuid aruandlusperiood on riigiti erinev. Kui riigid teatavad nulljuhtumitest, on teatatud juhtumite määr kaardil märgitud kui „0“. Kui riigid ei ole konkreetsel aastal haigusest teatanud, ei ole see määr kaardil nähtav ja on märgistatud kui „teatamata“ (viimati ajakohastatud 2024. aasta juulis).}

Allikas & amp; edastamine

Dengue levib inimestele peamiselt nakatunud emaste Aedes sääskede kaudu. Need sääsed hammustavad päevavalguses, kuigi varahommikul ja hilisel pärastlõunal võib esineda aktiivsuse tippe. Sääsk muutub nakkusohtlikuks, kui see toidab DENV-ga inimest. Nakatunud sääsk on kogu ülejäänud elu nakkusohtlik ja ohtlik teistele inimestele (WHO, 2022). Dengue võib kanduda ka rasedalt emalt imikule (Sinhabahu et al., 2014). Ülekandumine vere kaudu elundidoonorluse või vereülekannete ajal on haruldane (Pozzetto et al., 2015).

Aedes aegypti sääsk on dengue peamine vektor maailmas. See on hästi kohanenud (sub)troopika sooja ja niiske kliimaga. E.aegypti oli Euroopas ja eriti Vahemere piirkonnas levinud kuni 20.^sajandi keskpaigani, pärast mida muutus liik hügieenitingimuste muutumise tõttu haruldaseks. Hiljuti täheldati teatavates Euroopa osades siiski sagedamini Ae. aegypti esinemist (Trájer, 2021). See on asutatud Madeiral (Portugal), Lõuna-Venemaal ja Gruusias ning see on kasutusele võetud Türgis, Kanaari saartel (Hispaania) ja Küprosel (ECDC, 2021a; Miranda jt, 2022).

Aedes albopictus on sekundaarne, vähem pädev dengue vektor. Kuid see sääseliik on oma madalamate temperatuuride taluvuse tõttu asjakohasem Euroopas, kus seda esineb 28 Euroopa riigis ja kuni 1200 m kõrgusel merepinnast (ECDC, 2021b). Ae. albopictus põhjustas 2010. aastal Euroopas (Prantsusmaal ja Horvaatias) esimesed kohalikud dengue viiruse levikud ning seejärel mitu haiguspuhangut Euroopas, eriti Itaalias ja Prantsusmaal. Haiguspuhanguid jälgitakse tavaliselt troopilistest riikidest pärit nakatunud reisijateni (Mercier et al., 2022).

Teada on neli erinevat DENV serotüüpi (st alatüüpi). Ühe tüübi nakkusest taastuvad patsiendid on selle tüübi suhtes ülejäänud elu jooksul enamasti immuunsed, kuid ei ole teiste tüüpide suhtes immuunsed (Murugesan ja Manoharan, 2020).

Tervisemõjud

Dengue põhjustab mitmesuguseid sümptomeid. Kuigi enamik juhtumeid on asümptomaatilised või kerged, võib dengue ilmneda ka raske, gripilaadse haigusena, mis võib harvadel juhtudel isegi surmaga lõppeda. Üldiselt võib dengue ära tunda, kui kõrge palavikuga (umbes 40 ° C) kaasneb veel vähemalt kaks sümptomit, nagu tugev peavalu, valu silmade taga, lihaste ja liigeste valud, iiveldus, oksendamine, näärmete paistetus või lööve. Sümptomid kestavad tavaliselt 2-7 päeva pärast inkubatsiooniperioodi 4-10 päeva. Kuigi vähem levinud, mõned inimesed arendada raske dengue, mis avaldub tugev kõhuvalu, püsiv oksendamine, kiire hingamine, veritsevad igemed või nina, väsimus, rahutus, maksa suurenemine, veri okses või väljaheites. See raske dengue vorm võib põhjustada tüsistusi, sealhulgas tõsist verejooksu, elundikahjustust või isegi plasmaleket (Umakanth ja Suganthan, 2020; WHO, 2022). Dengue palavik raseduse ajal võib põhjustada väiksemat sünnikaalu, suuremat loote distressi riski ja enneaegset sünnitust (Sinhabahu et al., 2014).

Haigestumus Euroopas

EMP liikmesriikides (v.a Bulgaaria, Küpros, Taani, Liechtenstein, Šveits ja Türgi andmete puudumise tõttu) ajavahemikul 2008–2021:

• Teatati 22 164 dengue viiruse nakkusest, millest ligikaudu 90 % oli seotud reisimisega (ECDC, 2023)
• 2020. aastal oli ELi/EMP teatatud juhtumite määr 0,5 juhtumit 100 000 elaniku kohta
• Kohtuasjade arv ei ole alates 2016. aastast selgelt muutunud, samas kui kohtuasjade arv on aastatel 2011–2016 pidevalt kasvanud.
• Kohalikul tasandil saadud juhtumite arv on alates 2013. aastast suurenenud 24 juhtumini 2020. aastal, kusjuures enamik juhtumeid avastati Prantsusmaal, Hispaanias ja Itaalias.

(ECDC, 2014–2022)

Jaotus elanikkonna vahel

• Vanuserühm, kus haiguste esinemissagedus on Euroopa suurim: 25–44aastased, nii mehed kui naised (ECDC, 2014–2022)
• Raske haiguse kulu riskirühmad: imikud, eakad, nõrga immuunsusega inimesed
• Kõrgema infektsiooniriskiga rühmad: võõrtöötajad ja reisijad
  
  

Kliimatundlikkus

Kliimasobivus

DENV ülekandumise tõenäosus sõltub temperatuurist, kusjuures suurim nakatumise määr esineb siis, kui keskkonnatemperatuur on 31 °C (Xiao et al., 2014).

DENV-vektorid, sääsed Aedes, vajavad paljunemiseks looduslikke või kunstlikke veega täidetud mahuteid, kuigi munad võivad kuivades tingimustes mitu kuud elujõuliseks jääda ja kooruvad kohe, kui nad veega kokku puutuvad (WHO, 2022). Paljud hiljutised kohalikud ülekanded toimuvad äärelinna elamupiirkondades, kus on (pool)looduslikud alad, mis pakuvad sääskedele elupaika, ja samal ajal on nende asustustihedus suhteliselt suur (Cochet et al., 2022). Kuigi Ae. albopictus on sekundaarne, vähem kompetentne dengue vektor, võib sellel olla oluline roll haiguse geograafilises levikus Euroopas. Ae. albopictus võib ellu jääda paljudes kliimatingimustes ja seda leiti kuni 1200 m kõrgusel merepinnast. Selle munad on väga vastupidavad nii kõrgetele kui ka madalatele temperatuuridele ja pikematele põuaperioodidele. Kerged talved minimaalse temperatuuriga –5 °C võimaldavad luua stabiilse sääsepopulatsiooni (Waldock et al., 2013). Ae. aegypti temperatuuritaluvus on kitsam kui Ae. albopictus’el, kusjuures sääsele on surmav temperatuur alla 4 °C (Brady et al., 2013).

Hooajalisus

Euroopas on dengue’i juhtumite arvu tipptase igal aastal erinev. Suurimad numbrid on sageli registreeritud augustis ja novembris, kuid mõnel aastal ka jaanuaris ja märtsis-aprillis. Täheldatud tippväärtused kajastavad hooajalisi ülekandumismustreid tõenäolistes nakkusriikides, mis on seotud soodsate kliimatingimustega, samuti saabuvate reiside hooajalisust (ECDC, 2014–2022).

Kliimamuutuste mõju

Lisaks reisimisega seotud dengue’i juhtumite arvu suurenemisele on kliimamuutustega seotud temperatuuri, niiskuse ja sademete intensiivsuse tõus seotud dengue’i juhtumite suurema arvuga Euroopas (Stephenson et al., 2022). Kliima sobivus denguepalaviku edasikandumiseks Euroopas on viimastel aastakümnetel juba suurenenud. Soojem kliima (temperatuuriga kuni 31 °C) kiirendab viiruse paljunemist ja suurendab sääskede viiruskoormust, mistõttu on inimestel suurem nakkusoht (Xiao et al., 2014). Kõrgemad temperatuurid loovad ka soodsamad tingimused sääskede paljunemiseks ja vastsete kiiremaks arenguks, mille tulemuseks on suuremad sääsepopulatsioonid. Suurem niiskus võib pikendada sääskede eluiga (Marini jt, 2020). Muutunud sademete hulk võib sõltuvalt ajastusest soodustada või piirata sääskede paljunemist ja aktiivsust. Mõnes Euroopa osas, eriti Prantsusmaal ja Itaalias, on oodata Ae. albopictus sääsepopulatsioonide teket pärast põhjasuunalist rännet. Prognooside kohaselt suureneb tulevikus mitmes Euroopa piirkonnas tiigrisääskede kliimasobivuse indeks ja sobiv hooaja pikkus. Mõnes riigis, kus praegu on sääsepopulatsioonide jaoks sobivad tingimused, näiteks Põhja-Itaalias, vähendab suviste põudade eeldatav kasv siiski elupaiga sobivust tiigrisääskedele (Tjaden et al., 2017). Euroopas on oodata sääseliigi Ae. aegypti populatsiooni suurenemist. Sellel liigil on kitsam eelistatud temperatuurivahemik ja ta saab peamiselt kasu temperatuuri tõusust, mis muudab Euroopa kliima tema ellujäämiseks sobivamaks (Medlock ja Leach, 2015; Yadav jt, 2004).

Ennetamine & ravi

Ennetamine

• Isikukaitse: pikkade varrukatega riided, sääsetõrjevahendid, võrgud või sõelad ning sääseelupaikade vältimine
• Sääsetõrje: keskkonnajuhtimine, nt paljunemisvõimaluste minimeerimine avatud looduslikus ja tehisvees, bioloogilised või keemilised meetmed (vt sääsetõrje tegevusrühma tegevus Saksamaal)
• Teadlikkuse suurendamine haiguse sümptomitest, haiguse edasikandumisest ja sääskede hammustamise ohust
• Sääskede, haigusjuhtude ja keskkonna aktiivne seire ja järelevalve nakkuse leviku vältimiseks (vt nt algatuse „Mückenatlas“juhtumiuuringud, denguepalaviku seire Prantsusmaal või EYWA projekt)
• Praegu kehtiv dengue vaktsiin on ette nähtud ainult 9–45-aastastele inimestele endeemilistes piirkondades, kus on varem esinenud nakkusi. Teised denguepaktsiini kandidaadid on hindamisel, kuid ei ole veel kasutusvalmis (Chawla et al., 2014; WHO, 2022).

Töötlemine

• Spetsiifiline ja efektiivne viirusevastane ravi puudub
• Rehüdratsioon ja voodipesu
• Meditsiinilised nõuanded komplikatsioonide vältimiseks
• Rasketel juhtudel: valuvaigistid, palavikku vähendavad ravimid või artriidi ravi

Viited

Brady, O. J. jt, 2013, Modelling adult Aedes aegypti and Aedes albopictus survival at different temperatures in laboratory and field settings (Täiskasvanute Aedes aegypti ja Aedes albopictus’e ellujäämise modelleerimine eri temperatuuridel labori- ja välitingimustes), Parasites & Vectors 6(351), 1–12. https://doi.org/10.1186/1756-3305-6-351

Chawla, P. jt, 2014, Clinical implications and treatment of dengue, Asian Pacific Journal of Tropical Medicine 7(3), 169–178. https://doi.org/10.1016/S1995-7645(14)60016-X.

Cochet, A., et al., 2022, Autochthonous dengue Mandri-Prantsusmaal, 2022: geograafiline ulatus ja esinemissageduse suurenemine, Eurosurveillance 27(44), 2200818. https://doi.org/10.2807/1560-7917.ES.2022.27.44.2200818

ECDC, 2021a, Aedes aegypti – praegune teadaolev levik: märts 2021. Kättesaadav aadressil https://www.ecdc.europa.eu/en/publications-data/aedes-aegypti-current-known-distribution-march-2021. Viimati vaadatud detsembris 2022.

ECDC, 2021b, Aedes albopictus – praegune teadaolev levik: märts 2021. Kättesaadav aadressil https://www.ecdc.europa.eu/en/publications-data/aedes-albopictus-current-known-distribution-march-2021. Viimati vaadatud detsembris 2022.

Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus, 2014–2022, epidemioloogilised aastaaruanded 2012–2020 – Dengue’i palavik. Kättesaadav aadressil https://www.ecdc.europa.eu/en/dengue-fever/surveillance-and-disease-data/annual-epidemiological-reports. Viimati vaadatud 2023. aasta aprillis.

ECDC, 2023, „Surveillance Atlas of Infectious Diseases“ (Nakkushaiguste seire atlas). Kättesaadav aadressil https://atlas.ecdc.europa.eu/public/index.aspx. Viimati vaadatud 2023. aasta aprillis.

Li, Y. ja Wu, S., 2015, Dengue: Mis see on ja miks seda on rohkem, Science Bulletin 60(7), 661–664. https://doi.org/10.1007/s11434-015-0756-5

Marini, G. jt, 2020, „Influence of Temperature on the Life-Cycle Dynamics of Aedes albopictus Population established at Temperate Latitudes: Laborikatse, putukad 11(11), 808. https://doi.org/10.3390/insects11110808

Medlock, J. M. jt, 2015, „Fact of climate change on vector-borne disease risk in the UK“ (Kliimamuutuste mõju vektorlevivate haiguste riskile Ühendkuningriigis), The Lancet Infectious Diseases 15(6), 721–730. https://doi.org/10.1016/S1473-3099(15)70091-5.

Mercier, A. jt, 2022, „Impact of temperature on dengue and chikungunya transmission by the mosquito Aedes albopictus“, teaduslikud aruanded 12(6973), 1–13. https://doi.org/10.1038/s41598-022-10977-4.

Miranda, M. Á., et al., 2022, AIMSurv: Esimene üleeuroopaline ühtlustatud seire Aedese invasiivsete sääseliikide üle, mis on olulised inimeste vektorlevivate haiguste puhul, Gigabyte 2022, 1–13. https://doi.org/10.46471/gigabyte.57

Murray, N. E. jt, 2013, „Epidemiology of dengue: minevik, olevik ja tulevikuväljavaated, kliiniline epidemioloogia 20(5), 299–309. https://doi.org/10.2147/CLEP.S34440

Murugesan, A. ja Manoharan, M., 2020, Dengue Virus. Järgmises keeles: Ennaji, M.M. (toim), Emerging and Reemerging Viral Pathogens 1, 281–359. Elsevier. https://doi.org/10.1016/B978-0-12-819400-3.00016-8

Pozzetto, B. jt, 2015, „Is transfusion-transmitted dengue fever a potential public health threat?“ (Kas vereülekandega leviv dengue palavik on potentsiaalne oht rahvatervisele?), World Journal of Virology(4), 113–123. https://doi.org/10.5501/wjv.v4.i2.113

Sinhabahu, V. P. jt, 2014, „Perinatal transmission of dengue: Juhtumiaruanne, BMC uuringu märkused 7(795), 1–3. https://doi.org/10.1186/1756-0500-7-795

Stephenson, C. jt, 2022, Imported Dengue Case Numbers and Local Climatic Patterns Are Associated with Dengue Virus Transmission in Florida, USA, Putukad 13(2), 163. https://doi.org/10.3390/insects13020163.

Tjaden, N. B. jt, 2017, Modelling the effects of global climate change on Chikungunya transmission in the 21st century, Scientific Reports 7(3813), 1–11. https://doi.org/10.1038/s41598-017-03566-3.

Trájer, A. J., 2021, Aedes aegypti Vahemere konteinersadamates kliimamuutuste ajal: A time bomb on the mosquito vector map of Europe (Ajapomm Euroopa sääsevektori kaardil), Heliyon 7(9), e07981. https://doi.org/10.1016/j.heliyon.2021.e07981

Umakanth, M. ja Suganthan, N., 2020, Dengue palaviku ebatavalised ilmingud: „A Review on Expanded Dengue Syndrome“, Cureus 12(9), e10678. https://doi.org/10.7759/cureus.10678

Waldock, J. jt, 2013, The role of environmental variables on Aedes albopictus biology and chikungunya epidemiology, Pathogens and Global Health 107(5) (Keskkonnamuutujate roll Aedes albopictus bioloogias ja chikungunya epidemioloogias, patogeenid ja ülemaailmne tervis 107(5)), 224–241. https://doi.org/10.1179/2047773213Y.0000000100

WHO, 2012, „Global strategy for dengue prevention and control 2012–2020“ (Denguepalaviku ennetamise ja tõrje üldine strateegia aastateks 2012–2020). Maailma Terviseorganisatsioon, Genf. Kättesaadav aadressil https://apps.who.int/iris/handle/10665/75303.

WHO, 2022, Maailma Terviseorganisatsioon. https://www.who.int/, viimati vaadatud 2022. aasta augustis.

Xiao, F.-Z. jt, 2014, „The effect of temperature on the extrinsic incubation period and infection rate of dengue virus serotype 2 infection in Aedes albopictus“ (Terve temperatuuri mõju välisele inkubatsiooniperioodile ja dengue viiruse serotüübi 2 nakkuse määrale Aedes albopictus’es). Virologi arhiivy 159(11), 3053–3057. https://doi.org/10.1007/s00705-014-2051-1

Yadav, P. jt, 2004, „Effect of Temperature Stress on Immature Stages and Susceptibility of Aedes Aegypti Mosquitos to Chikungunya Virus“, The American Journal of Tropical Medicine and Hygiene 70(4), 346–350. https://doi.org/10.4269/ajtmh.2004.70.346.