Lääne-Niiluse palavik

Lääne-Niiluse viirus (WNV) on sääskede levitatav viirus, mis põhjustab Lääne-Niiluse palavikku ja millel on lai geograafiline levik. Temperatuuri tõus suurendab tõenäoliselt viiruse ülekandumist ning pikendab Lääne-Niiluse viiruse levikut ja ülekandumishooaja pikkust, suurendades seega nakkusohtu nii olemasolevates tulipunktides kui ka varem puutumata Euroopa piirkondades.

Lääne-Niiluse palaviku juhtumite koguarv ja kohalikul tasandil võetud juhtumitest teatamise määr (kaart) ning teatatud juhtumite koguarv ja kohalikul tasandil võetud juhtumite arv (graafik) Euroopas
_{Allikas: ECDC, 2024, „Surveillance Atlas of Infectious Diseases“ (Nakkushaiguste seire atlas),}

_{Märkused: Kaardil ja graafikul on esitatud andmed EMP liikmesriikide ja koostööd tegevate riikide kohta, v.a Taani, Šveits ja Türgi andmete puudumise tõttu. Kaardil esitatud piirid ja nimed ei tähenda Euroopa Liidu ametlikku kinnitust ega heakskiitu. Haigusest tuleb teatada ELi tasandil, kuid aruandlusperiood on riigiti erinev. Kui riigid teatavad nulljuhtumitest, on teatatud juhtumite määr kaardil märgitud kui „0“. Kui riigid ei ole konkreetsel aastal haigusest teatanud, ei ole see määr kaardil nähtav ja on märgistatud kui „teatamata“ (viimati ajakohastatud 2024. aasta juulis).}

Allikas & amp; edastamine

Lääne-Niiluse viirus esineb märkimisväärselt paljudes eri (linnu)liikides, mis selgitab selle laia geograafilist levikut (Blitvich, 2008). Kuigi linnud toimivad viiruse peamise peremeesorganismina, võivad inimesed ja muud imetajad haigestuda, kui neid hammustab Lääne-Niiluse viirusega nakatunud sääsk. Siiski ei suuda imetajad ise sääski nakatada (Chancey et al., 2015). Sääskede ja lindude pidevad nakkused sääskede aktiivsetel aastaaegadel põhjustavad suurte viiruskoguste säilimist, mis toob kaasa inimeste nakatumise püsivalt kõrge riski. Kogu talvehooajal Euroopas võib Lääne-Niiluse viirus püsida sääskedes (Rudolf et al., 2017).

Lääne-Niiluse viirust levitavad peamiselt Culexi sääsedja vähemal määral Aedese sääsed. Culexi sääsed on Euroopas laialt levinud (ECDC, 2022a,b). Lääne-Niiluse viiruse edasikandumise tõenäosus Lõuna-Euroopas on siiski suurem kui Põhja-Euroopas, sest kõrgemad temperatuurid kiirendavad Culexi sääskede edasikandumise potentsiaali (Colpitts et al., 2012; Vogels et al., 2017). Sääsed võivad levitada Lääne-Niiluse viirust ka oma munadesse ja vastsetesse, säilitades seega viiruse ringluse (Colpitts et al., 2012).

Lisaks sääsevektoriga nakatumise teele võib Lääne-Niiluse viiruse edasi kanda ka vereülekannete, elundisiirdamise või emalt sündimata lapsele ema kaudu (Hayes et al., 2005).

Tervisemõjud

Ainult 20%-l Lääne-Niiluse viirusega nakatunud inimestest ilmnevad sümptomid. Umbes viiendikul neist patsientidest tekib palavik, millega kaasnevad sageli muud sümptomid, nagu peavalu, valu, oksendamine, kõhulahtisus või lööve. Enamik inimesi, kellel tekib palavik, taastub täielikult, kuid võib pikema aja jooksul kogeda nõrkust ja väsimust.

Väike osa nakatunud inimestest põeb rasket haigust, st Lääne-Niiluse neuroinvasiivset haigust (WNND). Elundidoonorluse puhul on WNND tekkerisk siiski suhteliselt suur: 40% inimestest, kes saavad WNV-ga nakatunud elundit, saavad WNND (Anesi et al., 2019). WNND võib hõlmata meningiiti (aju ja seljaaju ümbritsevate membraanide põletik), entsefaliiti (aju enda põletik) või harvadel juhtudel poliomüeliiti, mis võib põhjustada osalist halvatust ja südame- või kopsulihaste kahjustust. Sümptomiteks on kõrge palavik, peavalu, kaela jäikus, värinad, krambid, nägemise kaotus, tuimus või isegi halvatus ja kooma. Raskete sümptomitega patsiendid ei pruugi täielikult taastuda ja mõnikord lõpeb WNND surmaga.

Haigestumus ja suremus Euroopas

EMP liikmesriikides ja koostööd tegevates riikides (v.a Taani, Šveits ja Türgi andmete puudumise tõttu) ajavahemikul 2008–2022:

• 6537 juhtumit
• ELi/EMP teatatud juhtumite määr oli 2019. aastal 0,1 juhtumit 100 000 elaniku kohta (2018. aastal 0,3 juhtumit).
• Teadaoleva lõpptulemusega nakkuste surmajuhtum oli aastatel 2016–2019 keskmiselt 12 %.
• Aastatel 2016–2019 hospitaliseeriti üle 90 % teatatud hospitaliseerimisstaatusega juhtumitest
• Üha rohkem nakkusi tuvastati kohalikul tasandil, kusjuures aastatel 2016–2022 avastati > 90 % juhtumitest kohalikul tasandil.
• Ajavahemikul 2010–2019 ei täheldatud selget suundumust teatatud lokaalselt omandatud nakkuste arvus. Tipphetked olid aga 2010., 2012., 2013., 2016., 2018. ja 2022. aastal.

(ECDC, 2014–2022)

Jaotus elanikkonna vahel

• Nakkuste määr suureneb vanusega ja on kõrgeim vanuserühmas, kus haiguste määr on Euroopas suurim: > 65-aastased
• Nakatumise määr on meeste seas kõrgem kui naiste seas (ECDC, 2014–2021)
• Raske haiguse kulu riskirühmad: Eakad ja madala immuunsusega inimesed
• Kõrgema infektsiooniriskiga rühmad: võõrtöötajad ja reisijad

Kliimatundlikkus

Kliimasobivus

Lääne-Niiluse viirus võib nakatada Culexi sääski nii madalal temperatuuril kui 18 °C. Kõrgemad temperatuurid põhjustavad siiski lühemaid inkubatsiooniperioode (st viiruse arenguperioodi sääses), kiiremat viiruse mutatsiooni ja evolutsiooni ning võimendatud viiruskoormust (Leggewie et al., 2016). Culexi sääseliigid kasvavad jõudsalt ligikaudu 11–35 °C, kiirema arengu ja pikemate hooaegadega kõrgematel temperatuuridel (Mordecai et al., 2019; Rueda jt, 1990). Piisavalt kõrgel kuutemperatuuril võib olla oluline mõju Lääne-Niiluse viiruse leviku dünaamikale kogu hooaja jooksul (Angelou et al., 2021). Lisaks õhutemperatuurile on Culexi sääsed tundlikud ka muude kliimategurite suhtes, nagu mulla temperatuur, suhteline niiskus, mulla veesisaldus ja tuule kiirus, mis on olulised tegurid Lääne-Niiluse viiruse epidemioloogias (Stilianakis et al., 2016). Rohkem sademeid, suur õhuniiskus ja tuul vähendavad sääskede arvukust ja seega Lääne-Niiluse viiruse ohtu (Ferraccioli et al., 2023). Siiski on paljunemiseks vaja looduslikke või kunstlikke veega täidetud mahuteid.

Hooajalisus

Euroopas esineb enamik juhtumeid juulist oktoobrini, kusjuures nakatumiste tippaeg oli peamiselt augustis (ECDC, 2014–2021). Nakkuste hooajalisus langeb kokku soojema perioodiga, mil sääsevektorid on kõige aktiivsemad, lindude hammustamise määr on kõrge ja piisavalt kõrge õhutemperatuur võimaldab viiruste paljunemist vektorites kogu Euroopas (ECDC, 2014–2021; Kioutsioukis jt, 2019).

Kliimamuutuste mõju

Kliimategurid on Lääne-Niiluse viirust levitava sääsepopulatsiooni dünaamika peamised tegurid, kusjuures temperatuur ja pikad mõõduka kuni sooja kliima perioodid on kõige tugevamad tegurid, mis mõjutavad sääsepopulatsioonide suurenemist (Ferraccioli et al., 2023). Soojem kliima Euroopas toob üldiselt kaasa Lääne-Niiluse viiruse lühema inkubatsiooniperioodi ja kiirendab viiruse evolutsiooni kiirust, suurendades seega viiruskoormust peremeespopulatsioonides. Veelgi enam, kõrgematel temperatuuridel arenevad Culexi sääsed kiiremini, pikendavad nende paljunemisperioodi ja söövad sagedamini. Seega toob temperatuuri tõus tõenäoliselt kaasa Lääne-Niiluse viiruse kiirema ülekandumise ja laiema leviku, pikemad ülekandumishooajad ja suurema riski nakatuda kohalikul tasandil Lääne-Nii olemasolevates ülekandumispiirkondades kui ka varem mõjutamata Euroopa piirkondades (Leggewie et al., 2016).

Ennetamine & ravi

Ennetamine

• Isikukaitse: pikkade varrukatega riided, sääsetõrjevahendid, võrgud või sõelad, kliimaseadmed ja öise tegevuse piiramine vabas õhus
• Sääsetõrje: keskkonnajuhtimine, nt paljunemisvõimaluste minimeerimine avatud looduslikus ja tehisvees ning bioloogilised või keemilised meetmed, nt insektitsiidid ja veepuhastuskemikaalid (vt sääsetõrje tegevusrühma tegevus Saksamaal)
• Sääskede, haigusjuhtude ja keskkonna aktiivne seire ja seire nakkuse leviku vältimiseks (vt nt algatuse „Mückenatlas“juhtumiuuringud, EYWA projekt või Lääne-Niiluseviiruse seire Kreekas)
• Teadlikkuse suurendamine haiguse sümptomitest, haiguse edasikandumisest ja sääskede hammustamise ohust
• Vere- ja elundidoonorite läbivaatus
• Praegu ei ole ühtegi Lääne-Niiluse viiruse vaktsiini inimestele manustamiseks litsentsitud (DeBiasi ja Tyler, 2006)

Töötlemine

• Spetsiifiline ja efektiivne viirusevastane ravi puudub
• Sümptomite ravi valuvaigisti või rehüdratsioonraviga
• Enkefaliiti või ajupõletikku põdevate patsientide hoolikas jälgimine. Ventilaatori tugi või südamemassaaž hingamis- või südamepuudulikkuse vältimiseks (Chancey et al., 2015; DeBiasi ja Tyler, 2006).

Viited

• Anesi, J. A. jt, 2019, Arenaviruses and West Nile Virus in solid organ transplant recipients (Arenaviirused ja Lääne-Niiluse viirus tahkete elundite siirdamise retsipientidel): American Society of Transplantation Infectious Diseases Community of Practice suunised, kliiniline siirdamine 33(9), e13576. https://doi.org/10.1111/ctr.13576.
• Angelou, A. jt, 2021, „A climate-dependent spatial epidemiological model for the transmission risk of West Nile virus at local scale“ (Kliimast sõltuv ruumiline epidemioloogiline mudel Lääne-Niiluse viiruse levikuriski kohta kohalikul tasandil), One Health 13, 100330. https://doi.org/10.1016/j.onehlt.2021.100330.
• Blitvich, B. J., 2008, „Transmissioonidünaamika ja Lääne-Niiluse viiruse muutuv epidemioloogia“, Animal Health Research Reviews(9), 71–86. https://doi.org/10.1017/S1466252307001430.
• Chancey, C. jt, 2015, The Global Ecology and Epidemiology of West Nile Virus (Lääne-Niiluse viiruse ülemaailmne ökoloogia ja epidemioloogia), BioMed Research International e376230, 1–10 http://dx.doi.org/10.1155/2015/376230.
• Colpitts, T. M. jt, 2012, Lääne-Niiluse viirus: Bioloogia, transmissioon ja iniminfektsioon, kliinilise mikrobioloogia ülevaated 25(4), 635–648. https://doi.org/10.1128/CMR.00045-12
• DeBiasi, R. L. ja Tyler, K. L., 2006, West Nile virus meningoencephalitis, Nature Clinical Practice Neurology 2(5), 264–275. https://doi.org/10.1038/ncpneuro0176.
• ECDC, 2014–2021, iga-aastased epidemioloogilised aruanded 2012–2019 – Lääne-Niiluse viirusinfektsioon. Kättesaadav aadressil https://www.ecdc.europa.eu/en/west-nile-fever/surveillance-and-disease-data/annual-epidemiological-report. Viimati vaadatud aprillis 2023
• ECDC, 2022a, Culex modetus – praegune teadaolev jaotus: Märts 2022, veebipõhised sääsekaardid, ECDC, Stockholm. Kättesaadav aadressil https://www.ecdc.europa.eu/en/publications-data/culex-modestus-current-known-distribution-march-2022. Viimati vaadatud detsembris 2022
• ECDC, 2022b, Culex pipiens group – praegune teadaolev jaotus: Märts 2022, veebipõhised sääsekaardid, ECDC, Stockholm. Kättesaadav aadressil https://www.ecdc.europa.eu/en/publications-data/culex-pipiens-group-current-known-distribution-march-2022. Viimati vaadatud detsembris 2022.
• ECDC, 2023, „Surveillance Atlas of Infectious Diseases“ (Nakkushaiguste seire atlas). Kättesaadav aadressil https://atlas.ecdc.europa.eu/public/index.aspx. Viimati vaadatud 2023. aasta aprillis.
• Ferraccioli, F., et al., 2023, „Effects of climate and environmental factors on mosquito population derived from West Nile virus surveillance in Greece“ (Kliima- ja keskkonnategurite mõju sääsepopulatsioonile, mis tuleneb Lääne-Niiluse viiruse seirest Kreekas). Teadusaruanded 13, 18803. https://doi.org/10.1038/s41598-023-45666-3.
• Hayes, E. B. jt, 2005, Epidemiology and Transmission Dynamics of West Nile Virus Disease, Emerging Infectious Diseases 11(8), 1167–1173. https://doi.org/10.3201/eid1108.050289a.
• Kioutsioukis, I. ja Stilianakis, N.I., 2019, „Assessment of West nile virus transmission risk from a weather-dependent epidemiological model and a global sensitivity analysis framework“, Acta Tropica 193, 129–141. https://doi.org/10.1016/j.actatropica.2019.03.003
• Leggewie, M. jt, 2016, Culex pipiens ja Culex torrentium populatsioonid Kesk-Euroopast on vastuvõtlikud Lääne-Niiluse viiruse nakkusele, One Health 2, 88–94. https://doi.org/10.1016/j.onehlt.2016.04.001.
• Mordecai, E. A. jt, 2019, Thermal biology of mosquito-borne disease (Sääskedega levivate haiguste termiline bioloogia), Ecology Letters 22(10), 1690–1708. https://doi.org/10.1111/ele.13335.
• Rudolf, I., et al., 2017, Lääne-Niiluse viirus sääskede talvitumisel, Kesk-Euroopa, Parasiidid & Vectors 10(452), 1–4. https://doi.org/10.1186/s13071-017-2399-7
• Rueda, L. M. jt, 1990, Culex quinquefasciatus’e ja Aedes aegypti temperatuurist sõltuv areng ja elulemus (Diptera: Culicidae), Journal of Medical Entomology 27(5), 892–898. https://doi.org/10.1093/jmedent/27.5.892.
• Stilianakis, N.I., et al., 2016, Inimese Lääne-Niiluse viiruse nakkuste epidemioloogiat mõjutavate kliimategurite tuvastamine Põhja-Kreekas. PLoS ONE 11(9), e0161510. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0161510
• Vogels, C. B., et al., 2017, Vector competence of European mosquitoes for West Nile virus (Euroopa sääskede pädevus Lääne-Niiluse viiruse suhtes), Emerging Microbes & Infections 6(e96), 1–13. https://doi.org/10.1038/emi.2017.82.