Põua- ja veekaitsekavad

Euroopa seisab silmitsi üha suureneva veepuuduse ja põua ohuga, eriti Vahemere piirkonnas. Neid riske käsitletakse tavaliselt põuaohjekavades ja veekaitsekavades või kombineeritud kavades, mis hõlmavad põuaohjet ja veekaitset koos. Põuaohjekava eesmärk on ennetada ja leevendada põua mõju keskkonnale, ühiskonnale ja majandusele. Need on regulatiivsed vahendid, millega kehtestatakse eri veekasutusviiside prioriteedid ja määratakse kindlaks rangemad piirangud avaliku sektori pakutavale veele juurdepääsule põua ajal.

Põuaohjekavade eesmärk on tagada vee kättesaadavus piisavas koguses, et rahuldada inimeste põhivajadusi, tagada elanikkonna tervis ja heaolu, vältida või minimeerida põua negatiivset mõju veekogude seisundile ning minimeerida negatiivset mõju majandustegevusele. Need tuleks eelnevalt ette valmistada, enne kui neid vajatakse. Veekaitsekava on strateegia või strateegiate kombinatsioon (pinna- ja põhjavee) veevarude säilitamiseks ja kontrollimiseks. Veekaitsekava eesmärk on vähendada vee tarbimist, minimeerida veekadu ja -jäätmeid, parandada veekasutuse tõhusust ning parandada vee ringlussevõttu ja taaskasutust. Olemasolevate veevarude tõhusam kasutamine ei aita mitte ainult kaasa veevarude kaitsele ja veejaotuse tõhususe parandamisele, vaid vähendab ka keskkonnamõju (nt puhastatava reovee koguse vähenemise tõttu) ja uute veevarustusallikate arendamisega seotud kulusid. Põuamajandamis- ja veekaitsekavad võib ühendada ka põua- ja veekaitsekavadeks, mis sisaldavad suuniseid ja nõudeid veekaitse ja põuaolukorra kohta avalike veekäitlejate jaoks.

Põuamajandamis- ja veekaitsekavadest võivad saada kliimamuutustega kohanemise meetmed, kui need suudavad hõlmata tulevaste kliimamuutuste stsenaariumide ja prognoositava mõjuga seotud kaalutlusi. Kliimamuutuste võimalikud mõjud, mida tuleb arvesse võtta, on seotud muutustega veekogude looduslikus režiimis, nende ökoloogilises seisundis (mis mõjutab veevarude kvaliteeti) ja veenõudluses (nt niisutamine, linna- ja tööstusveevarustus). Olulised muudatused nõuavad kohanemismeetmeid, mida saab sellistesse kavadesse lisada. Kuna põua sotsiaalne mõju on tavaliselt veepuuduse probleemide esinemine, tuleks kohandatud kavades kaaluda ka seda, kuidas vee kättesaadavuse ja -varustuse võimalik vähenemine kliimamuutuste tõttu võib süvendada probleeme, mis on seotud demograafilisest ja majanduslikust arengust tuleneva suureneva veenõudlusega. Põuaohje- ja veekaitsekavade põhielemendid ja sisu on järgmised:

• vesikonna üldised omadused tava- ja põuatingimustes;
• põudade esinemine vesikonnas;
• vesikonna põudade omadused (intensiivsus, sagedus, kestus jne);
• põuahoiatussüsteemi rakendamine;
• veekaitse ning põudade ennetamise ja leevendamise programm ja meetmed;
• organisatsiooniline ja juhtimisstruktuur (pädev asutus, komitee või töörühm põua mõju kindlakstegemiseks ja ohjevõimaluste väljapakkumiseks, sidusrühmade laiendatud rühm);
• seiresüsteem;
• kavade ajakohastamise ja järelmeetmete mehhanism;
• ühisveevärgi erikavad.

Ideaaljuhul peaksid põuaohje- ja veekaitsekavad sisaldama kvantitatiivseid ja mõõdetavaid eesmärke ning meetmete kogumit nende eesmärkide saavutamiseks, mis on prioriseeritud vastavalt kokkulepitud ja ühistele kriteeriumidele (nt tulemuslikkus, rakendamiskulud, oodatav kasu jne).

Põuamajandamis- ja veekaitsekavasid saab välja töötada eri haldustasanditel (kohalik omavalitsus, niisutuspiirkond, provints, piirkondlik või isegi riiklik tasand) ja eri majandussektorite jaoks. Igal juhul peaksid need olema seotud veemajanduskavadega, mis on määratletud vastavalt ELi veepoliitika raamdirektiivile. Riiklikul tasandil kirjeldatakse põuaohje- ja veekaitsekavades tavaliselt normatiivset raamistikku, organisatsioonilist struktuuri ja poliitikavahendeid (nt veevõtu litsentsimine ja hinnakujundus), et tegeleda põua ja veepuuduse probleemidega, samuti põuast hädaolukorras teatamise menetlusi, kõrgetasemelisi poliitilisi eesmärke ja olemasolevaid ressursse. Piirkondlikul või vesikonna tasandil kipuvad põuaohje- ja veekaitsekavad olema üksikasjalikumad. Nad võivad anda teavet piirkondlike põua põhjustajate ja näitajate, põuaohu ja haavatavuse, põua suhtes haavatavuse vähendamiseks võetavate pikaajaliste meetmete, põuaohu leevendamise võimaluste kohta sektorite kaupa ja põua tõsiduse taseme kohta, ülesannete jaotuse kohta piirkondlike osalejate vahel, põuaohjekavade väljatöötamise kriteeriumide kohta veevarustussüsteemi tasandil, koostöökavade kohta kodanikukaitseametiga ning kavade läbivaatamise protsesside kohta.

Põuaohje- ja/või veekaitsekava jaoks on oluline teha kindlaks asjaomased sidusrühmad, kes on huvitatud veevarustusest, põuaplaneerimisest ja veekaitsest. Need sidusrühmad peavad olema kaasatud ja õiglaselt esindatud kava väljatöötamise varases etapis. Planeerimisprotsessis osalemine annab sidusrühmadele võimaluse arendada üksteise seisukohtade mõistmist ja luua koostööpõhiseid lahendusi. Kohalikel sidusrühmadel on parimad teadmised veekasutuse eri sektoritest ja hüdroloogilise tsükli komponentidest ning nad saavad tagada, et eesmärgid on sidusad ja neid rakendatakse seal, kus sotsiaal-majanduslikud kulud on kõige väiksemad. Aktiivne osalemine aitab kaasa veeallikate tasakaalustatud majandamisele, minimeerides konflikte eri kasutusviiside ja keskkonnamõju vahel.

Hea lähenemisviis on luua töörühmad või foorumid, mis koondavad kindlaksmääratud huvitatud isikuid, kogenud ja tunnustatud veevaldkonna eksperte, kes saavad nõustada ja konsulteerida kavade väljatöötamisel. Lisaks võib üldsuse osalemise edendamiseks kasulikeks vahenditeks pidada valdkondlikke tabeleid, kus arutelud võivad olla ladusamad, ja väikeseid sidusrühmade rühmi. Üldsuse teavitamisel ja konsulteerimisel võib järgida reguleeritud või õigusaktidega kehtestatud menetlusi (nt ametlikud bülletäänid) või ulatuslikke ja kergesti kättesaadavaid väljaandeid ja elektroonilisi teabevahendeid, mida ühiskond hiljem sagedamini kasutab.

Põuaohje- ja veekaitsekavade kavandamise ja rakendamise peamine edutegur on põhjalike teadmiste kättesaadavus järgmise kohta:

· veekasutuse struktuur ja selle panus heaolusse;

· veekogude hüdroloogilised tingimused ja nendega seotud kliimamuutuste prognoosid keskpikas ja pikas perspektiivis;

· veenõudlust mõjutavad tegurid veemahukates majandussektorites ja avalikus veetarbimises.

Eduka põuaohje- ja veekaitsekava jaoks on kogu planeerimisprotsessi vältel vaja sidusrühmade aktiivset kaasamist ning head dialoogi teadusringkondade ja poliitikakujundajate vahel. Lisaks tuleks põuaohje- ja veekaitsekava lisada ELi veepoliitika raamdirektiivis nõutud veemajanduskavadesse või nendega kooskõlastada. Tõhusate põuahoiatussüsteemide loomine aitab veelgi kaasa põuaohje- ja veekaitsekavade edukale rakendamisele.

Konfliktid sotsiaalsete, majanduslike ja keskkonnaalaste väärtuste ja huvide vahel võivad takistada vajalikku koostööd kava koostamise ja rakendamise ajal, eriti kui veevarud vähenevad. Õiguslikud piirangud planeerimisprotsessi ajal on muu hulgas seotud veeõiguste, kehtivate üldsuse usaldust käsitlevate õigusaktide, avalikele veekäitlejatele esitatavate nõuete ja vastutuse küsimustega.

Riigi tasandi põuaohje- ja veekaitsekava väljatöötamisega seotud kulud on hinnanguliselt 50 000 kuni 100 000 eurot. Rakendamiskulud on väga erinevad, sõltudes kaalutavast ulatusest, probleemi tõsidusest, veekogude ja veekasutuse kohalikest omadustest ning kavandatud meetmetest. Kulusid tuleb alati võrrelda kahjumiga, mis tekiks juhul, kui kava ei oleks koostatud.

Kasulik on see, et kõik majandussektorid saavad tegevust jätkata organiseeritult, kuid väiksema veetasemega, mis tähendab, et võrreldes majandamata põuaolukorraga on majandus- ja keskkonnahäired väiksemad.

Määrus, mis käsitleb põllumajandusmaa niisutamiseks vee taaskasutuse miinimumnõudeid

Veepuuduse ja põua probleemi lahendamiseks ELis avaldas Euroopa Komisjon 2007. aastal teatise „Veepuuduse ja põua probleemi lahendamine Euroopa Liidus”. Teatises loetletakse poliitikavariandid, mida saab rakendada ELi kooskõlastatud meetmena, et suurendada veekasutuse tõhusust ja veesäästu ning parandada põuaks valmisolekut ja riskijuhtimist. Veepoliitika raamdirektiivis, mis on ELi veepoliitika lipulaev, tunnistatakse põuda kui võimalikku ohtu, mis võib muuta olematuks jõupingutused ühenduse veekogude hea ökoloogilise seisundi saavutamiseks. 2012. aasta novembris valmis veepuudust ja põuda käsitlev poliitika läbivaatamine, mis lisati Euroopa veevarude kaitsmise kavasse. Läbivaatamise käigus jõuti järeldusele, et Euroopa Komisjoni 2007. aasta teatises soovitatud poliitikavahendite rakendamisel on tehtud edusamme, kuid veepuuduse ja põua suundumuste tagasipööramise üldeesmärki ei ole saavutatud. Tegevuskavas julgustati liikmesriike integreerima põuariski juhtimist paremini oma tulevastesse veemajanduskavadesse, et tagada veevarude majandamise järjepidevus. 2020. aastal avaldas Euroopa Komisjon uue määruse, mis käsitleb vee taaskasutamise miinimumnõudeid põllumajanduslikuks niisutamiseks, mis on oluline veekaitse seisukohast ja milles on sätestatud eeskirjad puhastatud asulareovee põllumajanduslikuks niisutamiseks ohutu taaskasutamise miinimumnõuete kohta.

Põudade süvenevat tõsidust Euroopa Liidus ja vajadust meetmete järele on tunnistatud 2021. aasta veebruaris vastu võetud uues ELi kliimamuutustega kohanemise strateegias. Strateegias tehakse ettepanek kasutada laialdasemalt põuaohjekavasid ja -meetmeid, et suurendada mulla veesäilitusvõimet ja vee ohutut taaskasutamist.

Põuaohje- ja/või veekaitsekavade rakendamise aeg sõltub mitmest tegurist, nagu mõjutatud piirkonna suurus, eri sidusrühmade huvid ning õiguslikud ja sotsiaalsed tagajärjed. Tüüpiline rakendusaeg on 1–5 aastat.

Kui põuaohje- ja veekaitsekavad on nõuetekohaselt välja töötatud ja rakendatud, on need tavaliselt keskmise tähtajaga meetmed (> 5 aastat). Selleks et tagada nende pikaajaline elujõulisus, tuleks neid korrapäraselt hinnata, võttes arvesse kliima- ja sotsiaalseid muutusi, uusi tehnoloogiaid ja uusi seadusi. Oluline roll on ka põuajärgsel hindamisel ja kohanemisel.