Metsastamine ja taasmetsastamine

Kliimamuutused ja metsa ökosüsteemid on omavahel tihedalt seotud ning kliima mõjutab peamiselt õhutemperatuuri, päikesekiirguse ja sademete kiirust, sagedust, intensiivsust ja ajastust. Kliimamuutused võivad kujutada endast ohtu metsa ökosüsteemidele ja -teenustele, eriti Vahemere piirkonnas, kus kõrgemate temperatuuride ja põuatingimuste tõttu on oodata puude suremuse ja metsatulekahjude kasvu (EEA, 2016a; 2016b). Muutunud kliimatingimused on juba kaasa toonud negatiivse mõju, näiteks muutused järgmistes valdkondades: metsaliikide koosseis ja elurikkus, kasvukiirus, vastupanuvõime kahjuritele ja haigustele, invasiivsete liikide levik, metsatulekahjude kord ja metsa tuletundlikkus.

Metsad võivad toimida süsiniku sidujana; nad võivad taimestikus ja pinnases süsinikuna atmosfääri CO2 koguneda. Maakasutuse ja metsanduse omadusi mõjutav inimtegevus võib siiski muuta atmosfääri ja maismaaökosüsteemide vahelist süsinikuringet, mis toob kaasa suurema CO2 heite. Kuna metsad võivad toimida CO2 sidujana, on need kaasatud rahvusvahelisse poliitikasse (ELi LULUCFi määrus 2018/841), et tegeleda kliimamuutustega nii leevendus- kui ka kohanemisprotsesside kaudu; tuleks eelistada nende kahe aspekti ühendamist.

Metsastamise ja taasmetsastamise projektidel võib olla metsaökosüsteemide jaoks topeltroll. Metsastamine (st pikaajalise metsastamata maa muutmine metsaks) tähendab selliste metsade rajamist, mida varem ei ole olnud või kus metsad on pikka aega (ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni kohaselt 50 aastat) kadunud. Taasmetsastamine tähendab puude taasistutamist hiljuti raadatud maale (st hiljuti metsastamata maa muutmine metsaks). Kui neid kahte lähenemisviisi käsitatakse teineteist täiendavatena, võivad need võimaldada kõigile kasulikke poliitikavalikuid. Jätkusuutmatu majandamise korral võivad mõlemad tavad siiski olla vastuolulised, kuna need võivad põhjustada algsete metsaväliste ökosüsteemide (nt loodusliku rohumaa) hävimist.

Rahvusvahelisel tasandil on metsastamist ja taasmetsastamist algselt tunnustatud leevendusmeetmetena ning neid on edendatud CO2 sidumise eesmärkide saavutamiseks. Samas võivad need aidata metsadel kliimamuutustega kohaneda, vähendades inimtegevusest tulenevat survet (näiteks vähendades elupaikade hävimist või halvenemist) ning parandades maastiku ühendatust ja vähendades killustatust ( hõlbustades seega liikide rännet kliimamuutuste tingimustes). Metsastamine ja taasmetsastamine võivad samuti aidata säilitada elurikkuse tulipunkte, vältida mulla degradeerumist ja kaitsta muid loodusvarasid (nt vett).

Metsastatud või taasmetsastatud maa kestlik majandamine aitab reageerida kliimamuutustega kohanemisele, kuna see säilitab metsade seisundi ja tagab ökosüsteemiteenused, eelkõige kohalikul tasandil, vähendades haavatavust kliimamuutuste ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemise suhtes. Kliimamuutustest tingitud saagi hävimise korral võivad metsad pakkuda kohalikele kogukondadele turvavõrke oma toodetega (nt nii puidu kui ka muude toodetega, nagu jahiloomad, pähklid, seemned, marjad, seened, ravimtaimed). Metsad aitavad veevoolu ja veevarusid reguleerida ka oma hüdroloogiliste ökosüsteemi teenuste kaudu (nt baasvoolu kaitse, tormivoolu reguleerimine ja erosioonitõrje). Lisaks võib puude istutamine luua uusi elupaiku sallivamate liikide jaoks ja suurendada elurikkust, eriti kui eelistatakse mitmeliigilisi istandusi (kus valitakse kohalikke liike ja välditakse invasiivseid liike, mis on elupaigaga vähem kohanenud). Metsastamine ja taasmetsastamine võivad kontrollida ka mulla degradeerumist, hüdraulilisi ja maalihkeriske ning julgustada kohalikke kogukondi kasutama agrometsandust või metsakarjamaade süsteeme, luues seega uusi sissetulekuvõimalusi. Metsamajandamistavad, näiteks sanitaarraie, võivad aidata vähendada kahjurite ja haiguste rünnakuid.

Metsad ei ole olulised mitte ainult bioloogilise mitmekesisuse, vaid ka majandustegevuse jaoks, nagu puidu ja muude toodetega kauplemine ning ökoturism. 2021. aastal töötas Euroopas metsanduses ja raietegevuses ligikaudu 473 100 inimest. Metsandus- ja raietööstuse loodud kogulisandväärtus ELis oli 2021. aastal 25 miljardit eurot (Eurostat). Metsasid peetakse turismisektori jaoks sageli esteetiliselt meeldivaks: Nad pakuvad erinevaid võimalusi matkamiseks ja jalgrattasõiduks. Uued või taastatud metsad võivad luua uimastamise maastikke, mis meelitavad turiste, kes otsivad välistingimustes kogemusi. Turistid on eriti huvitatud bioloogilise mitmekesisuse aspektidest, näiteks linnuvaatluse võimalusest. Seetõttu võib metsastamist ja taasmetsastamist pidada kohanemisvõimalusteks ka turismisektori jaoks. See viitab juhtumitele, kus need on osa piirkondlikest või riiklikest mitmekesistamisstrateegiatest ja edendavad säästvaid turismivorme, mis austavad metsade säilitamist ja isegi aitavad sellele kaasa. Programmi Agenda 2000 kaudu oli metsastamine kavandatud ELi ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) kaasneva meetmena. ELi metsastamispoliitika raames on aastatel 1994–2015 toetatud ligikaudu 2 miljoni hektari puude istutamist põllumajandusmaale. Kuigi metsastamist peetakse praegu CO2 sidumise abil leevendusstrateegiaks, on metsastamise tase viimastel aastakümnetel vähenenud. ELi maaelu arengu programmide (2014–2020) eraldistega nähti ette veel 510 000 hektari istutamine.

Okaspuude ja laialehiste liikide osakaalu hindamiseks metsastamis- ja taasmetsastamisprogrammides ei ole piisavalt teavet. Sellegipoolest on laialehiste ja segametsade osakaal Euroopas viimastel aastakümnetel suurenenud, kuigi mõnes riigis on endiselt valdav okaspuudega metsastamine.

Metsastamis- ja taasmetsastamistavadesse võib kaasata erinevaid sidusrühmi, sõltuvalt asjaomase maa suurusest ja omandiõigusest. Suuremas ruumilises ja ajalises mastaabis kohanemise tagamiseks eelistatakse kaasata valitsusi, valitsusväliseid organisatsioone ja kodanikuühiskonna organisatsioone, erasektorit ja teadusasutusi. Sidusrühmad tuleks kaasata metsastamis- ja taasmetsastamistavade rakendamise etapis (nt metsastatud või taasmetsastatud ala valimisel ja puude istandike omaduste kindlakstegemisel). Sidusrühmadel on metsastatud ja taasmetsastatud alade majandamisetapis siiski oluline roll, kuna nad saavad anda oma panuse meetmetesse, millega tagatakse nende kasv, hooldamine ja kaitse.

Enamik Euroopa metsi on eraomandis (ligikaudu 60 % metsamaast), mitte avaliku sektori metsad (40 %) (ELi teabeleht). Seetõttu hõlmavad metsastamise ja taasmetsastamise tavad sageli eramaaomanikke ning edu saavutamiseks peavad need sidusrühmad neid aktsepteerima, kõrvaldades institutsioonilised tegurid, nagu õigused ja juurdepääs metsadele. Metsastamine toimub peamiselt puude istutamisega eramaadele, kuna maaomanikud võivad oodata suuremat sissetulekut kui põllumajandustavadest. Lisaks on metsastamine edukas, kui eraõiguslikud maavaldajad nõustuvad osalema metsastamisprojektides pika aja jooksul.

Ühismetsa suuremate alade omandiõiguse üleandmine kohalikele kogukondadele ja sellega seotud tulu, mis põhineb CO2 paremal säilitamisel, võib suuresti olla edukas tegur kliimamuutuste leevendamisele kaasaaitamisel (esmane), kuid võib hõlbustada ka kohalikul tasandil kohanemise seisukohast oluliste ökosüsteemi teenuste säilitamist (nt veereguleerimisteenused, mullakaitse, metsasaadused jne).

Selliste tavade kasutuselevõtmisel võivad edutegurid/piiravad tegurid olla maaomanike sotsiaal-demograafilised omadused (st põllumajandusettevõtte suurus ja valdus), metsastamise sotsiaalne vastuvõetavus kogukonna poolt (nt ei ole vastuolus põllumajanduslike eesmärkidega), samuti maaomanike oskused, teadmised ja kogemused, mis on metsastamise ja taasmetsastamise seisukohast olulised.

Teabe jagamine kohanemis- ja leevendamismeetodite vahelise koostoime kohta võib samuti aidata kaasa metsastamise ja taasmetsastamise tavade edule. Põllumajandustootjad peaksid teadma võimalusi (sealhulgas turustusvõimalusi) ja riski alustada oma maal metsastamist ja/või taasmetsastamist nii leevendamise kui ka kohanemise eesmärgil.

Metsastamine ja taasmetsastamine võivad muuta maastikku ja sellega seotud ökosüsteemi teenuseid. Hästi hallatud ökosüsteemid võivad siiski aidata ühiskondadel kliimamuutustega kohaneda, tuues mitmesugust sotsiaal-ökoloogilist kasu ja edendades pikaajalisi lähenemisviise kliimamuutustega kohanemisele.

Metsastamise ja taasmetsastamise kasutuselevõtt kohanemistavadena, integreerides leevendamiseesmärgid, võib aidata ületada kohanemise rahalisi tõkkeid, kuna see võib saada kasu CO2 rahastamisest (puhta arengu mehhanism, REDD+, vabatahtlikud CO2 turud). Kohanemistavadena võivad need aidata suurendada ka kliimamuutuste leevendamisega kaasnevaid kohalikke hüvesid ja kohalikku suutlikkust kliimamuutustega toime tulla.

Metsastamine ja taasmetsastamine võivad tagada sotsiaalse, majandusliku ja keskkonnaalase paranemise, aidata kaasa kestlikule arengule (nt suurendada maa tootlikkust ja vastupanuvõimet) ning pakkuda täiendavat sissetulekut. Need tavad aitavad tagada ka ökosüsteemiteenuseid, vähendades haavatavust kliimamuutuste suhtes (st metsad aitavad reguleerida loodusvarasid, kontrollida hüdroloogilisi protsesse ja mulla degradeerumist, säilitada liikide bioloogilist mitmekesisust ning vähendada kahjurite ja haiguste rünnakuid).

Kulusid tuleks kanda maa ettevalmistamisel, puuliikide omandamisel ja istutamisel, maa väetamisel ja tarastamisel, taimestiku kontrolli all hoidmisel ning kõigi hooldus- ja majandamistavade puhul, eriti esimese kolme/viie aasta jooksul. Hoolduskulud varieeruvad keskmiselt 300 eurost hektari kohta esimesel aastal kuni umbes 100 euroni hektari kohta kolmandal aastal (Euroopa Metsainstituut, 2000). Abifonde antakse siiski selleks, et toetada kohalikke maaomanikke taasmetsastamise ja metsastamise tavade sisseseadmisel. Metsastamisabi sõltub puuliikidest, ulatudes maksimaalselt umbes 2400 eurost hektari kohta ^{eukalüpti puhul} kuni 4800 euroni hektari ^{kohta laialeheliste segaistandike puhul.} Lisaks nähakse maaomanikele ette hüvitised, et katta põllumajandusmaa metsastamise tõttu saamata jäänud tulu. Põllumajandustootjate puhul, kes saavad tulu peamiselt põllumajanduslikust tegevusest, on maksimaalne summa 725 eurot ha^{–1 aasta–1, samas kui teiste eraõiguslike isikute puhul on hinnanguline summa 180 eurot ha –1 aasta –1.} Need kulud kehtestati komisjoni määrusega (EÜ) nr 1054/94, et reguleerida 5. mail 1994. aastal vastu võetud rahastamisprogrammi.

Ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) on ELi metsade rahastamise peamine allikas.  Umbes 90 % ELi metsade rahastamisest tuleb Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD). See hõlmab metsastamise ja taasmetsastamise tavasid. Ajavahemikuks 2015–2020 kehtestatud 8,2 miljardist eurost on 27 % eraldatud taasmetsastamisele, 18 % on ette nähtud metsade vastupanuvõime suurendamiseks ja 18 % kahjude ennetamiseks. ÜPP raames antakse rahalist toetust maapiirkondadele, kuid ELi liikmesriigid võivad otsustada rahastada metsandusmeetmeid oma riiklike maaelu arengu programmide kaudu. Nagu on sätestatud maaelu arengu määruse 1257/1999 VIII peatükis, antakse sellist rahalist toetust üksnes metsadele ja aladele, mis kuuluvad eraomanikele, nende ühendustele, omavalitsustele või nende ühendustele.

Selle kohanemisvõimaluse rahastamisallikaks võivad olla ka ärihuvid (logimine) või turismitulud. Taasmetsastamine ja metsastamine võivad lõpuks luua uusi ökoturismi võimalusi. Samuti võivad need kompenseerida talveturismi negatiivseid tagajärgi, nagu mägimaastiku muutumine näiteks suusanõlvade ja nendega seotud taristu tõttu.

Metsastamine ja taasmetsastamine on rahastamiskõlblikud puhta arengu mehhanismi raames, mis on ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni peamine rahvusvaheline poliitikavahend, mis ühendab kliimamuutuste leevendamist ja nendega kohanemist. 2 % puhta arengu mehhanismi süsinikdioksiidi kompensatsioonist on ette nähtud kohanemisfondi rahastamiseks (Kyoto protokolli artikli 12 lõige 8), isegi kui puhta arengu mehhanismi projektide puhul ei nõuta ametlikult kohanemismeetmete lisamist.

Algatus REDD (Reducing Emissions from Deforestation and Forest Degradation – raadamisest ja metsade seisundi halvenemisest tulenevate heitkoguste vähendamine) on kasulik ka metsade säilitamise rahastamiseks, metsa ökosüsteemide süsinikuvarude suurendamiseks ja hiljuti metsa säästva majandamise edendamiseks, mis on seotud kohanemise ulatusega.

Rahvusvahelisel tasandil on rahvusvahelistes lepingutes, nagu Kyoto protokoll ja Pariisi kokkulepe, tehtud jõupingutusi, et edendada kliimamuutustega kohanemise ja nende leevendamise integreerimist metsa ökosüsteemidesse, kuid seda potentsiaali ei ole seni veel täielikult ära kasutatud.

Euroopa tasandil hõlmab Euroopa rohelise kokkuleppe raames vastu võetud ELi elurikkuse strateegia aastani 2030 kahjustatud ökosüsteemide taastamist kogu Euroopas, istutades 2030. aastaks vähemalt 3 miljardit lisapuud. Samuti on selle eesmärk töötada välja suunised elurikkust soodustava metsastamise ja taasmetsastamise kohta, rakendades looduslähedasemaid metsandustavasid.

ELi metsastrateegia aastani 2030 on üks Euroopa rohelise kokkuleppe juhtalgatusi ja tugineb ELi elurikkuse strateegiale aastani 2030 . Strateegia aitab saavutada erinevaid eesmärke: ELi elurikkuse eesmärgid, samuti kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgid 2030. aastaks, kliimamuutustega kohanemise eesmärgid ja kliimaneutraalsus 2050. aastaks. Strateegias pööratakse erilist tähelepanu ka turismile: Selles märgitakse, et komisjon edendab koostööd turismisektori, metsaomanike ja looduskaitseteenistuste vahel ning kehtestab ökoturismile standardid ja normid. Turismitööstus peaks tegema tihedat koostööd metsamajandajatega, et töötada välja säästva turismi tooted, millel on positiivne mõju inimeste tervisele, ilma et see mõjutaks negatiivselt kavandatud sihtkohtade looduslikke väärtusi, eelkõige kaitsealadel.

FOREST EUROPE (Euroopa metsade kaitset käsitlev ministrite konverents) on üleeuroopaline vabatahtlik kõrgetasemeline metsanduspoliitika protsess. Alates 1990. aastast on selle eesmärk olnud töötada 46 allakirjutanu jaoks (45 Euroopa riiki ja EL) välja ühised strateegiad selle kohta, kuidas metsi kaitsta ja säästvalt majandada.

Metsastamise peamine rahastamismehhanism on ühine põllumajanduspoliitika. ELi liikmesriigid koostavad ühise põllumajanduspoliitika raames strateegiakavade toetamise eeskirjad (määrus (EL) 2021/2115)(delegeeritud määrus (EL) 2022/126). Ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire eeskirjad on sätestatud määruses (EL) 2021/2116 (rakendusmäärus (EL) 2022/128). Sellest rahastatakse peaaegu 623 000 hektarit metsastamist või agrometsanduse taastamist (ÜPP 2023–2027 – lühidalt 28 ÜPP strateegiakava).

Lisaks tagatakse maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse (LULUCF) määrusega (EL) 2018/841 LULUCFi heite ja sidumise lisamine kliima- ja energiaraamistikku ning liikmesriigid peavad tagama, et maakasutusest, maakasutuse muutusest või metsandusest tulenev heide kompenseeritakse vähemalt samaväärse CO2 sidumisega sektoris (mitte võlareegliga).

Lisaks võib riiklik poliitika pakkuda stiimuleid või kehtestada eeskirju, et edendada tavasid, mis loovad koostoimet kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise vahel; leevendamisprojektide kohandamise lisamine riiklikesse suunistesse ja heakskiitmismenetlustesse võiks stimuleerida metsastamis- ja taasmetsastamistegevuse kohandamist.

Metsastamine ja taasmetsastamine nõuab pikka rakendamisaega, kuna need hõlmavad paljusid osalejaid ja võivad nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil muutuda institutsiooniliselt keerukaks.

Metsastamine ja taasmetsastamine kui kohanemistavad on osa säästva metsamajandamise põhimõtetest. Samuti peaksid need olema osa kohalikest või riiklikest maakasutuskavadest ja seetõttu on neil üldiselt pikk eluiga (kümnendid). Lisaks peavad omanikud selleks, et saada rahalist abi ja hüvitisi põllumajandusmaa metsastamisest tulenevate kahjude katmiseks, tagama metsastatud maa hooldamise vähemalt viieks aastaks.