Avamerel ja maismaal tegutsemise ohutuse suurendamine

See variant hõlmab süsteemide ja strateegiate vastuvõtmist, et suurendada ohutust nii avamerel toimuva tegevuse (navigatsioon, püügitoimingud) kui ka maismaal toimuva tegevuse (sadamad, töötlemistoimingud) puhul, reageerides kliimamuutustest tulenevatele probleemidele. See võimalus on eriti asjakohane kalandussektori puhul, mida FAO peab eriti ohtlikuks tegevuseks merel, kuid see on asjakohane ka muude merendustegevuste puhul, nagu navigeerimine, sadamatoimingud, vesiviljelus ja avamereplatvormidega seotud tegevus, kuna ebasoodsad ilmastikunähtused ja tormid põhjustavad palju mereõnnetusi.

Merevee taseme tõus ja tormide sagenemine eelkõige Põhja-Euroopas (IPCC kuues hindamisaruanne, WGI, 12. peatükk; ELi merevee taseme tõusu teadmuskeskus) on põhjustanud kahju mitmele sadamataristule ja maismaarajatistele, sealhulgas üleujutustele, energiavarustuse häiretele, tööseisakutele ja sadamate sulgemisele. Samad sündmused on ohustanud meeskonna ja reisijate ohutust merel navigeerimise ajal ning võivad põhjustada püügitegevuse vähenemist. Lisaks on teatatud, et karmid ja tormised talved sunnivad kalalaevu pikaks ajaks sadamasse kinni jääma, et vältida riske kaluritele, millega kaasneb selge majanduslik kahju. Paljusid neist mõjudest peetakse asjakohaseks ülemaailmsel ja Euroopa tasandil (vt muu hulgas ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni 2018. aasta väljaanne kliimamuutuste mõju kohta kalandusele ja vesiviljelusele, ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) sadamatööstuse uuring kliimamuutuste mõju ja nendega kohanemise kohta, Teadusuuringute Ühiskeskuse aruanne kliimamuutuste mõju kohta transpordile).

Kalatööstus juba reageerib mitmele kliimamuutuste mõjule, et suurendada tööohutust, investeerides katastroofiohu suhtes haavatavuse vähendamisse. Näited on esitatud Ühendkuningriigi mereandide tööstuse kliimamuutustega kohanemise esimeses ülevaates ja selle järjestikustes ülevaadetes, milles ajakohastatakse järk-järgult teavet ja kogutakse tööstusharu sidusrühmadelt uut tagasisidet. Mereohutust käsitlevaid kohanemisstrateegiaid on käsitletud ka IFADi suunistes kliimamuutustega kohanemise ja nende leevendamise kohta (2015) ning programmist „Horisont 2020“ rahastatavas projektis ClimeFish, mille eesmärk on tagada, et mereandide tootmine suureneks piirkondades ja liikide puhul, kus on võimalik kestlik majanduskasv, võttes arvesse eeldatavaid kliimamuutusi.

Võimalikud meetmed mereohutuse suurendamiseks avameretegevuse ajal on järgmised: i) täiustatud isiklike ujuvvahendite vastuvõtmine, ii) investeerimine laeva püstuvusse ja iv) käitajatele mereohutusalase erikoolituse pakkumine. Kalanduse puhul võib kohandamine hõlmata ka tekkide ja liikuvate püügivahendite tõstmist, pumba ja meeskonna käitamist paadi ahtrisse. Maismaavedude puhul hõlmavad käitajate ohutust suurendavad kohanemismeetmed i) taristuid kaitsvaid tamme ja tamme, ii) spetsiaalsete ja koolitatud töötajatega sadama hädaolukorra menetluste kehtestamist, ii) mitmesuguseid meetmeid, mille eesmärk on suurendada sadama vastupanuvõimet ja kaitsta strateegilisi komponente (nt taristu ülesehituse ja kasutatud materjali muutmine) ning iii) töötlemiskohtade ümberpaigutamist sisemaal.

Vastavalt Teadusuuringute Ühiskeskuse aruandele kliimamuutuste mõju kohta transpordile hõlmavad Euroopa meresadamate peamised kohanemisviisid taristu tõstmist, et kompenseerida prognoositavat merevee taset, tormikaitse ehitamist ja meresadamate ümberpaigutamist. Need lähenemisviisid võivad aidata suurendada merel või maismaarajatistes ebasoodsates tingimustes töötavate käitajate ohutust. Meresadamate ümberpaigutamist tuleks kaaluda ainult siis, kui meresadam on märkimisväärses üleujutamise ohus, mis on väga kallis lahendus. Hoolikalt tuleks kaaluda tugevaid rannikukaitsemeetmeid, et kaitsta meresadamaid üleujutuste eest (sealhulgas tammid, mereseinad ja lainemurdjad), hinnates võimalikke seonduvaid keskkonnamõjusid, nagu rannikuerosioon ja elupaikade halvenemine.

Lisaks eespool kirjeldatutele võivad avamerel ja maismaal tegutsemise ohutust toetada muud kohanemisvõimalused, sealhulgas seire-, modelleerimis- ja prognoosisüsteemide ning varajase hoiatamise süsteemide loomine, mille abil saab käitajaid õigeaegselt teavitada halbadest ilmastikutingimustest tulenevatest riskidest. Riskipõhine tsoneerimine ja asukoha kindlaksmääramine, võttes arvesse praegusi ja tulevasi kliimariske, võib samuti suurendada ohutust merel, eelkõige vesiviljelussektoris. Finantsteenustele ja kindlustusmehhanismidele juurdepääsu parandamine (vt variant „Kindlustus kui riskijuhtimisvahend“) võib aidata suurendada ettevõtete vastupanuvõimet, eelkõige vaeste kogukondade jaoks.

Meretranspordi kohandamine on osa lahendustest, millega tagatakse äri- ja tööstussektori tarneahelate järjepidevus. Eespool nimetatud kliimamuutustega seotud riskid põhjustavad häireid, mis võivad lõpuks suurendada kulusid ja mõjutada ostjat, tarnijat või kogu tarneahelat.

Avamerel ja maismaal toimuva tegevuse ohutuse suurendamisega seotud sidusrühmade hulka kuuluvad kalandus- ja vesiviljelusametid, sadamavaldajad ja avaliku sektori asutused, kelle pädevuses on meresõiduohutus (rannikuvalve) ning eeskirjade ja standardite kehtestamine. Laevade ja muude mererajatiste, näiteks kalakasvanduste või sadamarajatiste ohutuse tagamisel on oma osa ka projekteerijatel ja paadiehitajatel. Ohutusalase teadlikkuse suurendamiseks soovitatakse laiaulatuslikku osaluspõhist lähenemisviisi, millesse on kaasatud kohalikud kogukonnad. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO) soovitab eelkõige terviklikku lähenemisviisi, rõhutades, et kalurite ohutust ei tuleks käsitleda üksnes valitsuse tegevuse kaudu, vaid ka alt üles suunatud tegevuse kaudu koordineeritud viisil.

Peamiste tegurite hulgas, mis aitavad valida kõige sobivama kohanemismeetme, et parandada tööohutust, on peamiste kliimariskide selge ja kohaspetsiifiline kindlakstegemine ning ohutusalaste tagajärgede mõistmine. Selle kohanemisvõimaluse puhul on ühised takistused seotud vajadusega paremate tõendite ja usalduse järele kliimamuutuste prognooside ja mõju suhtes. Usaldus kliimamuutuste prognooside vastu on eriti vajalik selleks, et võtta nõuetekohaselt arvesse kliimamuutustega seotud riske paljude muude sektorit mõjutavate riskide hulgas ning panna ettevõtjaid investeerima kliimamuutustega kohanemisse. Lisaks võib kliimamuutuste pikaajaline prognoosimine olla halvasti kooskõlas merendussektori lühemate investeerimistähtaegadega.

See variant hõlmab meetmeid, mida saab rakendada vähese ressursimõjuga (nt põhiliste ohutusseadmete kasutuselevõtt, taristu väikesed kohandused maismaal toimuva tegevuse vastupidavuse suurendamiseks) või suurte ressurssidega, näiteks töötlemiskohtade või meresadamate kõrguse tõstmise või ümberpaigutamise korral, mis võib olla väga kulukas.

Kasu hõlmab kalurite ja ettevõtjate ohutust inimeste jaoks ning võimaliku majandusliku kahju vältimist, mis tuleneb sadamate sulgemisest, taristu kahjustamisest, tegevuse peatamisest ja sadamatesse kinni jäänud kalalaevadest. Merekaubavedu on väga oluline suurte kaubakoguste pikkade vahemaade taha transportimiseks ja see on palju vähem CO2-mahukas kui maanteetransport. Seega on selle ohutuse suurendamisele suunatud meetmed pikamaa logistikaettevõtete elujõulisuse ja jätkusuutlikkuse seisukohast väga olulised. Samuti on otsustava tähtsusega, et tööstustootjad, kes sellele toetuvad, saaksid oma tarned ja tarniksid oma tooted sihtturgudele.

Kuna mereohutus on kogu merendustegevuse jaoks ülemaailmne küsimus, on rahvusvahelised eeskirjad välja töötanud peamiselt Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (IMO), kehtestades rahvusvahelise laevanduse ohutuse, turvalisuse ja keskkonnatoime ülemaailmsed standardid. Selge näide on SOLAS, mis on üks olulisemaid meresõiduohutust käsitlevaid lepinguid.

EL arendab ja tõhustab pidevalt oma meresõiduohutuse poliitikat, et „kõrvaldada nõuetele mittevastav laevandus, suurendada reisijate ja meeskondade kaitset, vähendada keskkonnareostuse ohtu ning tagada, et häid tavasid järgivad ettevõtjad ei satuks kaubanduslikult ebasoodsasse olukorda võrreldes ettevõtjatega, kes on valmis tegema laevade ohutusega seotud lühiajalisi kärpeid“.

Ohutus merel on ka Euroopa meretranspordipoliitika põhielement, mille eesmärk on kaitsta reisijaid, meeskonnaliikmeid, merekeskkonda ja rannikualasid. Euroopa õigusaktidega inkorporeeritakse IMO standardid ja nähakse ette lisameetmed paljude direktiivide ja määruste kaudu, mis käsitlevad koolitust ja kvalifikatsioone, laevavarustust, laevade ja sadamarajatiste turvalisust ning reisilaevade ohutust. Lisaks nimetati Euroopa Liidu merendusjulgeoleku strateegias ja selle tegevuskavas (2021) kliimamuutusi ja äärmuslikke sündmusi meretranspordisüsteemi ja meretaristut ähvardavate peamiste ohtude ja riskide hulgas, rõhutades vajadust hinnata sektori vastupanuvõimet nendele riskidele ja võtta asjakohaseid kohanemismeetmeid nende leevendamiseks.

Ühise kalanduspoliitika raames soodustab Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfond (EMKVF) liidu prioriteedi 1 (säästva kalanduse edendamine ning vee bioloogiliste ressursside taastamine ja kaitse) raames tööohutust ja töötingimuste parandamist.

Lühikese aja jooksul (1–2 aastat) on võimalik rakendada lihtsaid kohanemismeetmeid, et suurendada ohutust püügitegevuse ja navigatsiooni ajal, samal ajal kui keerukamad lahendused, nagu sadamataristute ülendamine/ümberpaigutamine, nõuavad nende rakendamiseks rohkem aega. Muud meetmed on osa pidevast ja autonoomsest kohanemisprotsessist, mis järgneb süsteemide ja seadmete üldisele tehnoloogilisele ajakohastamisele.

Seda kohandamisvõimalust tuleks käsitada pideva protsessina, mis nõuab ohutussüsteemide ja -menetluste järkjärgulist ajakohastamist ning nende tõhususe pidevat jälgimist.