5.2 Rakendamise juhtimise korraldamine sektorite ja tasandite lõikes

5.2 Rakendamise juhtimise korraldamine sektorite ja tasandite lõikes

Kliimamuutustega kohanemine on valdkonnaülene, mitmetasandiline ja mitut teemat hõlmav poliitikavaldkond, mis puudutab kõiki ühiskonnasektoreid ja nõuab meetmeid mitmel tasandil alates riikide valitsustest kuni kohalike osalejateni. Seega nõuab kohanemisstrateegiate ja -kavade rakendamine asjakohast institutsioonilist ülesehitust ja juhtimisraamistikke, et tagada tulemuslik, sidus ja jätkuv rakendamine.

Koordineerimine ja koostöö horisontaalses ja vertikaalses mõõtmes on vajalik, et integreerida kohanemine asjakohastesse poliitikavaldkondadesse ja kõigil valitsemistasanditel. Juhtimine on oluline kohanemispoliitika tsükli kõigis etappides, alustades kohanemisprotsessi esialgsest ülesehitusest, kuid vajadus nii horisontaalse kui ka vertikaalse koordineerimise järele suureneb, kui riigid liiguvad rakendamise ja hindamise etappi.

Kohanemise rakendamise juhtimisraamistiku loomine hõlmab peamiselt teabevahetuse, koostöö ja koordineerimise korraldamist sektorite ja tasandite vahel, kehtestades asjakohased struktuurid, eeskirjad, mehhanismid, korra, sidusrühmade kaasamise raamistikud, mis hõlmavad kõiki ühiskonnarühmi (osalev õigusemõistmine) ja vorme. See on eelis, kui kliimamuutustega kohanemise rakendamisel kasutatakse erinevaid juhtimisviise, kombineerides neid erineval määral kontekstist sõltuvatel viisidel. Võimalikud lähenemisviisid hõlmavad järgmisi valitsemisviise:

• Ametlik juhtimine: õiguslikult põhjendatud, institutsionaliseeritud, alalised, ülalt alla suunatud, ranged (nt siduvad aruandluskohustused, õiguslike volitustega alalised koordineerimisasutused, regulatiivsed nõuded valdkondlikele kohanemiskavadele);
• Mitteametlik juhtimine: vabatahtlikud, mitteametlikud, mittehierarhilised, koostööpõhised, nn pehmed (nt veenmine, vabatahtlikud kokkulepped, dialoogi- ja vahetusvormid, teadmiste jagamine, suutlikkuse suurendamise pakkumised).

Mõlemal lähenemisel on oma tugevad ja nõrgad küljed. Ühelt poolt tekitavad ametlikumad juhtimisviisid siduvate kohustuste kaudu rohkem rakendamissurvet. Teisest küljest võivad mitteametlikud valitsemisprotsessid saada kasu vähem politiseeritusest ja konfliktidest, sest poliitilise tähelepanu alt välja jäämine võimaldab sageli kiiremaid otsuseid ja võib anda pühendunud osalejatele loomingulise tegutsemisruumi. Ametlike ja mitteametlike valitsemisviiside paindlik kombineerimine võimaldab ära kasutada mõlema lähenemisviisi tugevaid külgi.

Edukas koordineerimine peaks põhimõtteliselt vähendama rakendamistõkkeid, mis tekivad tavaliselt halva valitsemistava tingimustes, st ebaselged kohustused, sidusrühmade piiratud koostöö, teadmiste vahetamise puudumine, piiratud institutsiooniline suutlikkus (nt finants- ja inimressursside ning oskusteabe osas), ebajärjekindlad või vastuolulised õigusaktid ning vastuolulised väärtused ja huvid.

Kohanemisjuhtimise põhimõtted ja hõlbustavad tegurid

Iga kohanemisprotsess on ainulaadne, võimalikud on erinevad juhtimis- ja institutsioonilised korraldused. Juhtimismeetodite standardimine ei ole seega võimalik ega kasulik, st puudub kõigile sobiv lähenemisviis. Siiski on kohanemismeetmete rakendamisel saadud kogemuste põhjal esile kerkinud mõned hea tava põhimõtted ja hõlbustavad tegurid. Neid on kirjeldatud EEA aruannetes (EEAaruanne nr 4/2014)ja muudes Euroopa uuringutes. Järgmised edutegurid aitavad ületada rakendamistõkkeid ning neid kohaldatakse nii vertikaalse kui ka horisontaalse juhtimise suhtes:

• Alaliste koordineerimisasutuste määramine: Tuleks luua alalised ja kesksed asutused rakendusprotsesside juhtimiseks ja järelevalveks ning need tuleks institutsionaliseerida vastutavates avaliku sektori asutustes kõigil tasanditel alates riigi valitsusest kuni kohalike omavalitsusteni. Selliste koordineerimisüksuste olulised ülesanded hõlmavad protsessi juhtimist asutuse valdkondlike üksuste vahel, suhtlemist teiste tasandite kohanemiskoordinaatoritega, poliitika eelnõude koostamist, kontaktpunktina tegutsemist teistele ametiasutustele ja välistele institutsioonidele kohanemiseks, sidusrühmade ja üldsuse teavitamist kohanemisest, aruandlus-, järelevalve- ja hindamismenetluste haldamist jne. Selleks kasutatakse sageli ministeeriumide- või ministeeriumidevahelisi komiteesid, valdkondadevahelisi töörühmi või rakkerühmi. Institutsionaliseeritud kesksed koordineerimisorganid on eduteguriks, kui nendega kaasnevad selgelt määratud kohustused, tugev poliitiline mandaat, juhtimisoskused, piisavad vahendid ja liikmete isiklik pühendumus.
• Protsessis osalejate järjepidevuse säilitamine: Koordineerimismehhanismid ja -vormid võivad muutuda kohanemispoliitika protsessi eri etappides, nt alates sõnastamisest kuni rakendamiseni. Siiski on selgelt eelis säilitada peamiste osalejate puhul teatav järjepidevus kohanemistsükli kõigis etappides. Alalisse koordineerimisüksusesse tuleks seega kaasata nii palju kui võimalik kohanemisprotsessi alguses moodustatud kohanemise tuumikrühma ja tegevuskava väljatöötamise koordineerimise eest vastutava juhtrühma kogenud liikmed.
• Mitteametliku juhtimise lähenemisviiside kasutamine: Madalamate tasandite ja sektorite õiguslikud kohustused koostada oma kohanemiskavad või integreerida kohanemine oma tegevusse on tugevaks horisontaalse ja vertikaalse rakendamise tõukejõuks. Samamoodi võib koordineerimisasutuste volituste õiguslik kinnitamine nende rolli märkimisväärselt tugevdada. Institutsionaliseeritud koordineerimismehhanismidest üksi aga harva ei piisa ning enamikus riikides on kohanemispoliitika praegu pigem mittesiduv, nn pehme poliitika. See on koht, kus vabatahtlikud, nn pehmed, koostööl põhinevad juhtimisviisid peavad sekkuma ja suutma pakkuda olulist lisaväärtust. Seetõttu on igal juhul kasulik arendada mitteametlike juhtimisviiside kultuuri. Need hõlmavad juhtumipõhist suhtlust, mitteametlikke kõnelusi, teabevahetust, dialoogivorme, suutlikkuse suurendamist, võrgustike loomist, juhtumipõhiseid kohtumisi või vabatahtlikke kokkuleppeid.
• Kohanemistegevuses osalejate kohustumine toetama koordineerimist: Rakendusprotsesside juhtimiseks ja kontrollimiseks haldussektorite ja -tasandite lõikes peab kohanemiskoordinaatoritel olema kehtestatud minimaalne praktiline ja usaldusväärne koordineerimiskord. Need hõlmavad selliseid sätteid nagu tsüklilised töökavad, järelevalve-, aruandlus- ja hindamismenetlused ning korrapärased eduaruanded. Kui ametlikud nõuded seda ette ei näe, peavad sellised kohustused põhinema vabatahtlikel kokkulepetel.
• Koordineerimissuutlikkuse tugevdamine kõigil tasanditel: Ennetavate ja pühendunud koordinaatorite kaasamine kõigi tasandite avaliku sektori asutustesse koos selgete vastutusalade ja institutsionaliseeritud rollidega on osutunud kohanemise rakendamisel peamiseks eduteguriks. Need „muutjad“ toimivad kohanemisprotsesside algatajate, teavitajate ja edasiviijatena, on vertikaalse ja horisontaalse koordineerimise peamised osalejad ning olulised vahendajad tasandite ja sektorite vahel. Kohanemiskoordinaatorite olulised eeltingimused, mis võimaldavad neil täita oma „hooldaja“ rolli, on järgmised: ennetav suhtumine, isiklik pühendumus, juhtimisoskused, toetus tugeva poliitilise mandaadiga, piisavad vahendid (tööaeg, personal, eelarve, väliseksperdid), ametlik otsustusõigus, koordineerimis- ja suhtlemisoskus, põhjalikud erialased teadmised ning head kontaktid õigete poliitikavaldkondade ja osalejate kogukondadega. Koordineerimissuutlikkust tuleks seega tugevdada kõigil tasanditel, sealhulgas vastava vastutuse loomise kohustuslike nõuete, personalikulude avaliku (kaas)rahastamise ning kvalifikatsiooni ja koolituse kaudu.
• Riikidevaheline kliimamuutustega kohanemise juhtimise alane õpe: Riiklikel ja piirkondlikel valitsustel on kohanemise rakendamiseks olemas mitmesugused koordineerimismehhanismid ja juhtimismudelid. Võttes arvesse riigipõhiseid kontekstitingimusi, saavad riigid veelgi parandada kohanemise koordineerimist, õppides riikide ja piirkondade lähenemisviiside mitmekesisusest ning jagades kogemusi ja saadud õppetunde. Climate-ADAPTi riikide leheküljed toetavad selliseid jõupingutusi ning riikidevaheliste piirkondade projektid ja koostööstruktuurid pakuvad selliseks teabevahetuseks ja õppimiseks viljakaid võimalusi. See hõlmab juhtimisuuenduste uurimist ja katsetamist.

Kohanemise horisontaalsel ja vertikaalsel juhtimisel on palju sarnasusi ja need võivad suures osas tugineda samadele eduteguritele. Kohanemise süvalaiendamine sektoritesse ja mitmetasandiline koordineerimine seisavad aga samuti silmitsi konkreetsete probleemidega, mille lahendamiseks on vaja diferentseeritud lähenemisviise. Rahastamise, teadmiste loomise ja edastamise ning õiglase osalemise tagamine kuulub ka juhtimisaspektide hulka, mida tuleks arvesse võtta kohanemise juhtimise asjakohases raamistikus.

Lisavahendid

• Riikide profiilid
• Riikidevahelised piirkonnad
• Kohanemispoliitika ja teadmistebaas Euroopa riikidevahelistes piirkondades
• Kliimamuutustega kohanemise juhtimise kaardistamine Alpide piirkonnas