Taganemine kõrge riskiga piirkondadest

Taganemine suure riskiga piirkondadest on sageli poliitiliselt ja sotsiaalselt vastuoluline. Kavad vajavad sageli üldsuse suuremat heakskiitu, kuna üldiselt ei mõisteta selle võimaluse tegelikke eeliseid. Omavalitsused võivad olla tõrksad oma kavasid muutma, samas kui tagasilöögialasid tajutakse territooriumi atraktiivsuse ja majandusarengu potentsiaali kadumisena. Seetõttu peavad rannikualade haldajad kaasama kõik planeerimis- ja otsustusprotsessist mõjutatud inimesed, teavitades lähenemisviisi tegelikest eelistest ja puudustest. Sidusrühmade ja kohaliku kogukonna (kohalikud omavalitsused, kodanikud, kohalikud ettevõtjad, turismiettevõtjad ja valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid) tõhus kaasamine on seega oluline ümberpaigutamiskavade edukaks rakendamiseks ja võimalike takistuste ületamiseks. Lõppkokkuvõttes võib osalemine aidata:  

• mõista õigustatud muresid ja huve;
• selgitada ja veenda kohalikku kogukonda kava eelistest;  
• ootustega toimetulek;  
• arendada sidusrühmade isevastutust. 

Koostöö arendamine kultuuriorganisatsioonidega on oluline, et võimaldada ohustatud kultuuripärandi ümberpaigutamist. Muuseumide ja muude asutuste võrgustikud võivad luua uusi koostöövõimalusi, jagades üldist eesmärki säilitada haavatavaid kunstiteoseid.

Edutegurid on järgmised:

• väiksemad taganemiskulud (sealhulgas hüvitis) võrreldes muude hallide või roheliste meetmetega, millega kaitstakse varasid seal, kus need asuvad, eelkõige väikese rahvastikutihedusega piirkondades.
• võimalus kombineerida taandumismeetmeid selliste looduslike iseärasuste taastamisega nagu taimestikupuhvrid, märgalad ja luited, mis võivad tuua kasu maastikule ja elurikkusele ning pakkuda täiendavat kaitset erosiooni, prügivoogude ja üleujutuste eest.

Teisest küljest on selle kohanemisvõimaluse üks suurimaid väljakutseid see, et see nõuab inimeste ja ettevõtete ümberpaigutamist. Ümberpaigutamisest mõjutatud inimesed seisavad silmitsi põhjalike muutustega oma elus. Selleks on vaja ületada emotsionaalne seotus kohaga, kohaneda uue keskkonnaga, tulla toime finantskoormusega ja ehitada üles uus naaberlik sotsiaalne võrgustik. Samuti võib esineda heakskiidu puudumist, eriti kui see mõjutab suure tajutava kinnisvaraväärtuse ja arengupotentsiaaliga maad. Kui taganemisstrateegiaid ei juhita hästi, võivad need olla vastuolulised ja põhjustada tugevat vastuseisu, eelkõige koduomanike ja maakasutuse muutusest mõjutatud ettevõtjate seas. Ahvatlevamate hüvitusskeemide pakkumine võib ületada maaomanike vastuseisu. Suur mõju eraomandi õigustele ja maaomanike hüvitisi rõhutavad valikud võivad siiski tõstatada sotsiaalse õigluse küsimusi. Poliitika kujundamisel tuleks arvesse võtta kõige haavatavamate rühmade vajadusi ja huve. Lisaks tuleks kavandamisetapis hoolikalt käsitleda otsuseid selle kohta, kes peaks hüvitist saama, samuti selle suuruse ja liigi kohta.

Üldsuse heakskiitu võib vähendada ka kogukonna vähene teadlikkus või arusaamine looduslikest ohunähtustest ja sellest, kuidas see meede leevendab rannikualade üleujutusi ja erosiooni. Meetme kasulikkusest piisav teavitamine võib suurendada teadlikkust. Siiski võib taristute või kultuuripärandi elementide eemaldamine riskipiirkondadest mõnel juhul vähendada atraktiivsust turismi ja vaba aja veetmise eesmärgil. Sellistel juhtudel soovitatakse investeerida riskide varajasse tuvastamisse ja turvalisemate ladustamisrajatiste kasutamisse, et säilitada kunstielemente (vt kohanemisvõimalust „Mitmetahuline lähenemisviis materiaalsele kultuuripärandile“). Samal ajal võib välja pakkuda ka alternatiivseid turismipakkumisi, et kompenseerida võimalikku atraktiivsuse vähenemist ohustatud kultuuripärandi kõrvaldamise tõttu, näiteks virtuaalsete kogemuste lisamine või alternatiivsete marsruutide loomine (vt kohanemisvõimalus „Turismipakkumiste kohandamine ja mitmekesistamine“).

Taganemispoliitika on tõenäoliselt edukam ja saab tugevama avaliku toetuse, kui see on kavandatud pikaajalisest perspektiivist. Alternatiivsete stsenaariumide ja pikaajaliste kliimamuutuste prognooside kaasamine planeerimis- ja juhtimisprotsessi võib suurendada üldist arusaamist kliimariskidest ja lõppkokkuvõttes suurendada üldsuse heakskiitu. Samuti võib maa valimine, kus taanduda, olla keeruline ja piirata selle võimaluse rakendamist. Kuna juhitud taganemine võib hõlmata paljude varade ümberpaigutamist sisemaale, loodus- või põllumajandusmaad rannikust eemale, on oht, et see muutub kunstlikuks. Lisaks võib ümberpaiknemist takistada maapuudus või kõrgemad hinnad uues piirkonnas. Näiteks selle probleemi lahendamiseks määrasid kohalikud omavalitsused Eferdingen Beckeni piirkonnas (Austria) kindlaks mõned piiratud spetsiaalsed ümberpaigutamispiirkonnad ja kehtestasid maahinnad, et vältida maahindadega spekuleerimist.

Selle variandi peamine kulu on tavaliselt üleujutuste või muude ohtudega kokku puutuva maa ostmise kulu. Kulud sõltuvad konkreetsest alast ning asjaomastest asulatest ja taristust või maakasutusest. Näiteks on põllumajandusmaa enamasti taristu olemasolu tõttu vähem kulukas kui eluasemeks või tööstuseks kasutatav maa. Kui aga maad kasutatakse elamuehituseks või tööstuses, võib olla vaja täiendavat hüvitist ümberpaigutamise eest, mis suurendab sekkumise üldkulusid.

Kulud võivad veelgi suureneda, kui uues kavandatud tagasilöögitsoonis on vaja lammutada inimtekkeline taristu. See võib hõlmata hooneid ja teid, maa-aluseid gaasitorusid või elektri-, interneti- või televisioonijuhtmeid. Teisest küljest on kulud tõenäoliselt väiksemad, kui olemasolevad kaitsemehhanismid jäetakse loomulikult rikkumata. See säästab raha, mida oleks kulutatud kunstlike rikkumiste tekitamiseks. Saksamaal peetakse ümberpaigutamise kulusid peamiseks takistuseks selle kohanemisvõimaluse rakendamisel, kuna enamik Põhjamere kaitsemehhanisme on suurepärases seisukorras. Kulusid mõjutab ka vastavusse viimise järgse järelevalve ulatus.

Suure riskiga piirkondadest taandumise kulusid tuleb võrrelda alternatiivsete meetmete puhul nõutavate kuludega ja kadumaläinud taristu asulate väärtusega. Näiteks Austrias toimus ümberpaigutamine kohanemismeetmena kohtuasjas Eferdinger Becken. Kogukulu 250 miljonit eurot jagati provintsi (piirkondliku) ja föderaalse (riikliku) valitsuse vahel, et hüvitada kodanikele 80 % maja väärtusest, kui nad nõustusid kolima.

Suure riskiga piirkondadest taandumine toob lisaks inimeste ja taristute suuremale ohutusele mitmeid eeliseid. Majandatav taandumine võib soodustada rannikualade ökoloogilist taastamist, pakkudes liikidele uusi elupaiku ning ruumi luiteharjade ja sooldunud märgalade loomiseks, taastamiseks ja säilitamiseks. 

Taristu ümberpaigutamine võib mõjutada ELi Natura 2000 võrgustiku või muude ruumiliste kaitsemeetmetega kaitstudlooduslikkealasid. See nõuaks asjakohast hindamist ELi elupaikade direktiivialusel. Uue taristu ehitamiseks võib olla vaja teha ELi keskkonnamõju hindamise direktiivi kohane hindamine. Taganemapolicies võib olla vaja võtta arvesse riiklikke omandiõigust käsitlevaid õigusakte ning riiklikke ja piirkondlikke maakasutuskavasid. Nagu eespool märgitud, nõutakse Vahemere rannikualade integreeritud majandamise protokollis nn tagasilöögiriba piki rannikut, kus ehitamine on keelatud. 

Rakendamise aeg on väga kohaspetsiifiline. Üldiseltkujutab hallatava taganemise rakendamineendast mitut dekaadset meetmete jada, mis hõlmab kogukonna kaasamist, haavatavuse hindamist, maakasutuse planeerimist, aktiivset taganemist, hüvitamist ja uue kasutusotstarbe andmist. Long-term ja strateegilise planeerimise eesmärk on rakendada juhitud taganemisalgatusi, et tagada piisav konsulteerimine sidusrühmadega ja sotsiaalne heakskiit. Lõuna-Prantsusmaal Sète’is ja Marseillanisalustati2003. aastal teostatavusuuringuid, mis käsitlesid rannatee ohjatud taandumist ning sellega seotud ranna ja luidete taastamist, ning need viidi lõpule 2005. aastal, kaasa arvatud konsultatsioonid sidusrühmadega. Tööd (2007–2019) viidi seejärel ellu järjestikuste etappidena. Eraomandi õiguste keerukuse tõttu hõlmab eluasemete ja inimeste ümberpaigutamist hõlmav taganemispoliitika tavaliselt pikka protsessi. Austria Doonau lammide mitme juhtumikogemused näitavad, et protsess võib kesta üle kümne aasta. 

Temameedekujutab endastüldiselt pikaajalist lähenemisviisi kohanemisele. Selle pikaajaline tõhusus sõltub planeerimisprotsessissisalduvate kliimamuutuste prognooside ajakavast ja täpsusest. Tagasilöögid tuleb korrapäraselt läbi vaadata, et tagada elanikkonna piisav kaitse.