Kliimamuutustega kohanemise integreerimine rannikualade majandamiskavadesse

Sidusrühmade kaasamine ja osalemine on rannikualade integreeritud majandamise protsessi peamised põhimõtted ja nõuded. ELi 2002. aasta soovituses rannikualade integreeritud majandamise kohta rõhutatakse, kui oluline on kaasata kõik osapooled ja kõik asjaomased tasandid (sealhulgas riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused, ettevõtjad, ühiskondlikud osalejad, valitsusvälised organisatsioonid, kohalikke kogukondi esindavad organisatsioonid, teadusasutused jne) rannikualade integreeritud majandamise protsessi ning sellega seotud strateegiate ja kavade väljatöötamisse. Sidusrühmade osalemist peetakse valdkonnaüleseks tegevuseks, mis on asjakohane rannikualade integreeritud majandamise protsessi kõigis etappides; seetõttu on väga oluline luua see juba varases etapis. Rannikualade integreeritud majandamise protsessi mõned aspektid on eriti olulised sidusrühmade osalemise seisukohast, st andmete ja teabe jagamine, ühine kokkulepe strateegiliste eesmärkide ja tulevikuvisiooni kohta, konsensuse saavutamine ja üldsuse heakskiit rannikualade integreeritud majandamise strateegiatele ja kavadele, läbipaistev teabevahetus, seire ja rannikualade integreeritud majandamise rakendamise kohandamine. Rannikupoliitikat, -strateegiat ja -kava saab edukalt rakendada ainult siis, kui on tagatud sidusrühmade täielik osalemine ja toetus.

Üldsuse osalemiseks rannikualade integreeritud majandamises on palju erinevaid viise, sealhulgas:

• üldsuse teavitamine rannikualade integreeritud majandamise protsessist, eesmärkidest ja edutulemustest;

• üldsuse teadlikkuse suurendamine ja koolitusvõimaluste arendamine rannikualade ja rannikualade integreeritud majandamise põhimõtete valdkonnas;
• sidusrühmade kaasamine rannikualade integreeritud majandamise strateegiat ja/või kava moodustavate otsuste ettevalmistamisse;
• Strateegiliste liitude või partnerluste loomine eri teemade (nt kohalikud omavalitsused, eksperdid ja kohalikud kogukonnad) vahel rannikualade integreeritud majandamise edendamiseks ja rakendamiseks.

Piiriülest koostööd soovitatakse tungivalt mitte ainult selleks, et tagada piiriäärsete riikide välja töötatud rannikualade integreeritud majandamise strateegiate ja kavade sidusus ja koordineerimine, vaid ka selleks, et jagada ja ühendada ressursse ja pädevust piiriüleste küsimuste lahendamisel, näiteks: piiratud ressursside (nt merealused liivamaardlad, mis on mõnes merepiirkonnas rannaalade toitmise strateegilised ressursid) säästev majandamine, kalavarude säilitamine vesikonna või alamvesikonna tasandil, ranniku- ja merekaitsealade võrgustike loomine, ühise majandusvisiooni ja säästvasse arengusse tehtavate investeeringute edendamise strateegiate väljatöötamine jne. Üldsuse osalemine võib tähendada rohkem aega otsuse tegemiseks, kuid võib edendada kulutõhusamat protsessi ja pakkuda vastuvõetavaid valikuid.

Rannikualade rannikualade integreeritud majandamise peamised edutegurid kliimamuutustega kohanemisel on kindlaks määratud mõnes selle peamises põhimõttes ja lähenemisviisis, st: 

• (haldusasutustevaheline koordineerimine ja pädevuste integreerimine lisaks sektori killustatusele;
• piiriülene koostöö ühistes piiriülestes küsimustes;
• sidusrühmade kaasamine ja üldsuse osalemine, eelkõige selleks, et tagada üldsuse heakskiit rannikualade integreeritud majandamise strateegiale ja kavale;

• Pikaajaline perspektiiv ja kohandatav juhtimisviis;
• Sellise üldraamistiku loomine, mis on suunatud kohalikele eripäradele ja eri tasanditele (riigi tasandist kohaliku tasandini). 

Rannikualade integreeritud majandamist saab edendada algatustega, mis hõlbustavad heade tavade jagamist sidusrühmade, poliitikakujundajate ja otsustajate vahel. Oluline vahend selles suunas tegutsemiseks on rannikualade integreeritud majandamise platvorm, mida haldab UNEP/MAP PAP RAC (eelkõige Vahemere piirkonnas), ja mereala ruumilise planeerimise platvorm (Euroopa tasandil). Vastavalt aruandele „Theway to a regional framework for ICZM in the Mediterranean 2017–2021“ (Tee Vahemere rannikualade integreeritud majandamise piirkondliku raamistikuni 2017–2021)võivad rannikualade integreeritud majandamise protsessi negatiivselt mõjutada järgmised elemendid, mis takistavad selle tegelikku rakendamist:

• Juhtimisaspektid, nt poliitilise tahte puudumine, ühise visiooni ja prioriteetide puudumine, tunnustatud juhtimise puudumine, koordineerimise puudumine.
• õiguslikud ja institutsioonilised aspektid; vajadus kohandada riiklikke õigusakte, et ühtlustada rannikualade integreeritud majandamist, riiklike strateegiate puudumine ning riiklike ja piirkondlike õigusaktide vahelise sidususe puudumine;

• teave ja teadmised; ühiste andmebaaside, GIS-vahendite ja -platvormide puudumine, piiratud juurdepääs olemasolevale teabele ja teadmistele;
• suutlikkus ja oskused; vajadus koolitada rannikualade integreeritud majandamise sidusrühmi, eksperditeadmiste puudumine.

Konkreetse sotsiaal-majandusliku kasu parem mõistmine ja tutvustamine (lisaks üldiselt paremini tuntud ja paremini tajutavale keskkonnakasule) eelkõige kohalike rannikukogukondade jaoks tugevdaks rannikualade integreeritud majandamise protsesside tegelikku rakendamist ning rannikualade integreeritud majandamise strateegiate ja kavade laialdast aktsepteerimist.

Rannikualade integreeritud majandamise strateegiate ja kavade väljatöötamise ja rakendamise kulud on väga kohapõhised, sõltudes ulatusest, vastuvõetud lähenemisviisist, kaalutud ruumilisest ulatusest, rannikualade integreeritud majandamise protsessi raames rakendatud etappidest jne. Alates 1985. aastast on UNEP/MAP PAP RAC koordineerinud rannikualade majandamise programmi (CAMP),mille eesmärk on rakendada praktilisi rannikualade majandamise projekte valitud Vahemere rannikualadel, kohaldades rannikualade integreeritud majandamist olulise raamistikuna ja hõlbustades seeläbi rannikualade integreeritud majandamise protokolli rakendamist Vahemere riikides. Projektide keskmine eelarve on 300 000 eurot, mida rahastatakse Vahemere usaldusfondist ning riiklikest, piirkondlikest ja kohalikest fondidest. 

Peamine oodatav kasu on rannikuala ning sellega seotud maa- ja mereressursside säästev majandamine. See eeldab erinevate eesmärkide ja vajaduste tasakaalu, näiteks: majanduslik areng, sealhulgas kasu kohalikele kogukondadele, sotsiaalne kasu, mis tagab, et rannik on atraktiivne ja turvaline koht, kus inimesed elavad ja töötavad, rannikukeskkonna kvaliteedi kaitse ning rannikuelupaikade ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamine. Tõepoolest eeldatakse, et rannikualade integreeritud majandamine läheb kaugemale pädevuste killustatusest ning edendab aktiivselt sektorite ja eri haldusasutuste vahelist integratsiooni. Projekti Ourcoast väljaande „Socio-economicbenefits from ICZM practices around Europe“põhjal saab kindlaks teha järgmised ICZMi juhtimisega seotud ja sotsiaal-majanduslikud eelised:

• andmete ja teabe parem vahetamine koos andmete kogumise ja hankimise kulude võimaliku vähendamisega;
• kulude vähenemine, mis on seotud eri asutuste vahelise koordineerimise puudumisega;
• parem otsuste tegemine ja sidusam rannikuala ruumiline planeerimine, mis võib kiirendada ka bürokraatlikke menetlusi ja parandada investeerimiskliimat;

• rannikul toimuva inimtegevuse (sealhulgas looduskaitse) konfliktide vähenemine ja sellega seotud üleminekukulud ning sünergia võimalik ärakasutamine sama rannikuala kasutamisel;
• keskkonnakvaliteedi parem säilitamine, looduskaitse ning ranniku- ja mereressursside säilitamine, mis on mõne rannikuga seotud majandustegevuse (nt kalandus ja vesiviljelus või suplus- ja loodusturism) alus;
• rannikukogukondade sotsiaal-majanduslik jätkusuutlikkus;
• Parem ettevalmistus kliimamuutusteks ja seega kohanemiskulude vähendamine.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu soovituses 2002/413/EÜ määratakse kindlaks rannikualade integreeritud majandamise lähenemisviisi üldpõhimõtted. Sellega edendatakse rannikualade integreeritud majandamise riiklike strateegiate väljatöötamist ning piiriülest koostööd rannikualade planeerimisel ja majandamisel. 2013. aasta märtsis käivitas komisjon algatuse, millega tehakse ettepanek võtta vastu direktiiv, millega kehtestatakse mereala ruumilise planeerimise ja rannikualade integreeritud haldamise raamistik (COM(2013)133),mille eesmärk on edendada mere- ja rannikumajanduse jätkusuutlikku kasvu ning mere- ja rannikuressursside säästvat kasutamist. Lõplikult heaks kiidetud direktiivis, millega kehtestatakse Euroopa mereala ruumilise planeerimise raamistik, keskendutakse mereala ruumilisele planeerimisele, mitte ei käsitleta otseselt rannikualade integreeritud majandamist. Direktiivis rõhutatakse siiski, kui oluline on võtta arvesse maismaa ja mere koostoimet. Täpsemalt on artiklis 7 sätestatud: „Selleks et võtta kooskõlas artikli 4 lõikega 2 arvesse maismaa ja mere koostoimet, võivad liikmesriigid juhul, kui see ei ole osa mereala ruumilise planeerimise protsessist kui sellisest, kasutada muid ametlikke või mitteametlikke protsesse, näiteks rannikualade integreeritud majandamist. Liikmesriigid kajastavad tulemusi oma mereala ruumilistes planeeringutes.“

Pärast seda, kui kuus riiki (sealhulgas Euroopa Liit) olid 24. märtsil 2011 ratifitseerinud Barcelona konventsiooni rannikualade integreeritud majandamise protokolli, jõustus see. See samm tähendas, et protokollist sai ELi õigusaktide osa, mis muutus Vahemere piirkonna riikide jaoks õiguslikult siduvaks. Rannikualadeintegreeritud majandamise ühine piirkondlik raamistik(2019) on strateegiline vahend, mille eesmärk on hõlbustada rannikualade integreeritud majandamise protokolli rakendamist ühiste põhimõtete kohaselt. CRFiga võetakse kasutusele mereala ruumiline planeerimine kui peamine vahend ja protsess rannikualade integreeritud majandamise rakendamiseks rannikuala mereosas ning eelkõige selle säästvaks planeerimiseks ja majandamiseks.

Typically, ICZM strateegia ja kava väljatöötamiseks võibkuluda 2-4 aastat. 

Rannikualade integreeritud majandamise kavad põhinevad pikaajalisel visioonil, eriti kui võtta sõnaselgelt arvesse kliimamuutusi. Kavades pakutakse tavaliselt välja meetmed 10–15 aastaks, sealhulgas lühiajalised (1–2 aastat), keskpikad (2–5 aastat) ja pikaajalisedmeetmed. Kavandatavad lahendused peavad olema kohandatavad ebakindlusega ning kava tuleb korrapäraselt läbi vaadata vastavalt uusimatele teadmistelerannikualade dünaamika ja muutuste stsenaariumidekohta.