Kliimaga seotud metsakahjustuste ärahoidmine

Sidusrühmade osalemine on väga oluline, et metsamajandamisstrateegiad oleksid kliimamuutustega kohanemisel edukad. Kohalike kogukondade, maaomanike, valitsuste, valitsusväliste organisatsioonide, metsaühenduste, metsanõuandekeskuste ja ettevõtjate kaasamine tagab, et strateegiad on ümarad, kestlikud ja kohandatud kohalikele vajadustele. Allpool on esitatud ülevaade sidusrühmade rollidest eri strateegiarühmades:

• Tulekahju ennetamine (rohelised tuletõkestusvööndid, ettenähtud põletamine, hallatud karjatamine): Koostöö kohalike kogukondade, põllumajandustootjate ja tuletõrjeosakondadega on oluline taimestiku strateegiliseks haldamiseks, tuleohu vähendamiseks ning ohutute ja tõhusate tavade tagamiseks.
• Metsa majandamine (selektiivne raie, harvendusraie, tulekindlad liigid, feromoonilõksud ja saastunud puude või palkide eemaldamine): Metsamajandajad, keskkonna- ja metsaühendused ning kohalikud maaomanikud peavad tegema koostööd, et tagada selektiivne ülestöötamine, harvendamine ja kahjuritõrje viisil, mis säilitab metsade tervise, tasakaalustades samal ajal majanduslikke huve.
• Liikide majandamine (toetatud ränne, agrometsandus): Kohalike sidusrühmade kaasamine toetatud rände- ja agrometsandusprojektidesse edendab pikaajalist majandamist. Valitsused, metsaühendused, valitsusvälised organisatsioonid ja teadlased saavad anda tehnilist ja rahalist toetust, samal ajal kui kogukonna kaasamine tagab nõuetekohase hoolduse ja asjakohasuse kohalike ökosüsteemide jaoks.

Sidusrühmade kaasamine tagab, et metsamajandamisstrateegiad on kohandatud kohalikele tingimustele, edendades pikaajalist vastupanuvõimet ja kogukonna isevastutust metsatervise algatuste eest.

Mitmes Euroopa algatuses rõhutatakse sidusrühmade säästvas metsamajandamises osalemise tähtsust, et leevendada kliimamuutuste, metsa- ja maastikupõlengute ning muude metsahäiringute mõju. Näiteks Portugalis (Viseu Dão Lafõesi juhtumiuuring ) rakendasid kohalikud kogukonnad, metsamajandajad ja avaliku sektori asutused koostöös kariloomade karjatamist ja nõudsidpõlemist, et vähendada metsa- ja maastikupõlengute ohtu. Koostöös kohalike põllumajandustootjate ja tuletõrjujatega välja töötatud meetodite puhul kasutatakse rohusööjaid loomi, et looduslikult vähendada aluspesu ja taimestikku, luues tulekindlaid tsoone.

Samamoodi kasutatakse Belgias (Soniametsa juhtumiuuring) taimestiku majandamiseks ja metsatulekahjude ohu vähendamiseks liikide valikut ja valikraiet. Avaliku sektori asutused, metsamajandajad, teed ja omavalitsused teevad koostööd, et tasakaalustada ökoloogilist tervist majandushuvidega. Need lähenemisviisid näitavad, kuidas eri sidusrühmade – kogukondade, avaliku sektori asutuste ja maaomanike – aktiivne osalemine võib edendada säästvat metsamajandamist Euroopas.

Piirangud

Harvendamine, taasmetsastamine ja agrometsandus nõuavad märkimisväärseid rahalisi vahendeid tööjõu, varustuse ja korrapärase majandamise jaoks. Kuigi selektiivne metsaraie on keskkonnale parem, on see sageli vähem kasumlik kui lageraie, muutes selle puiduettevõtjate jaoks vähem atraktiivseks. Majandatav karjatamine hõlmab ka lisakulusid, nagu kariloomade kolimine ja hooldamine. Tuletõkestusvööndite rajamine võib olla kulukas, eriti konkureeriva maakasutusega piirkondades, mis sageli piirab nende laialdast kasutuselevõttu. Mõned õigusaktide lüngad võivad takistada ka mõne meetme rakendamist. Näiteks tuleb ettenähtud põletamist riiklikul või piirkondlikul tasandil nõuetekohaselt reguleerida, samas kui jahipidamiseeskirju võib olla vaja kohandada, et hallata sirvimist piirkondades, kus alustati taasmetsastamist.

Kui neid strateegiaid rakendatakse ilma nõuetekohaste teadmiste ja eksperditeadmisteta, võivad need häirida kohalikke ökosüsteeme ja kahjustada elurikkust. Näiteks võib ettenähtud põletamine ja selektiivne metsaraie ajutiselt häirida elupaiku ja elusloodust. Samamoodi võib harvendusraie pälvida kriitikat keskkonnaühendustelt, kes on mures ökosüsteemide häirimise pärast. Võõrliikide sissetoomine abistatud rände eesmärgil võib tekitada muret keskkonnamõjude pärast. Tulekindlate liikide sissetoomine või toetatud ränne võib muuta ökosüsteemi tasakaalu, põhjustades potentsiaalselt invasiivseid liike või monokultuure, mis vähendavad elurikkust. Ülekarjatamine majandatavates karjatamissüsteemides võib põhjustada mulla degradeerumist, erosiooni ja elupaikade kadu. Halvasti majandatud taasmetsastamisega ei pruugita taastada algset ökoloogilist mitmekesisust, keskendudes selle asemel piiratud hulgale liikidele. Kõik need võivad avaldada ökosüsteemi toimimisele astmelist mõju.

Paljud neist strateegiatest nõuavad pidevat juhtimist, asjatundlikku personali ja majandusressursse. Tuletõkestusvööndid, puhvervööndid ja harvendamine vajavad regulaarset hooldust, et jääda tõhusaks, samal ajal kui metsad aja jooksul taastuvad, mis nõuab perioodilist sekkumist. Lisaks võib sellisteks tegevusteks nagu harvendamine või selektiivne raie – näiteks teed ja juurdepääsupunktid – vajalik taristu elupaiku killustada ja tekitada lisariske. Kaugetes või raskesti ligipääsetavates piirkondades muutuvad need logistilised probleemid veelgi teravamaks. Paljud neist strateegiatest, eriti taasmetsastamine ja uute liikide rajamine, võtavad palju aega, enne kui nende kasu täielikult realiseerub. Seetõttu on vaja pikaajalisi investeeringuid.

Üldsuse arvamus ja regulatiivsed takistused takistavad märkimisväärselt nende strateegiate edukust. Ettenähtud põletused seisavad eelkõige silmitsi vastuseisuga, mis on tingitud murest ohutuse, õhukvaliteedi ja tulekahjude kontrolli alt väljumise võimaluse pärast. Valitsuse määrustega piiratakse või ei lubata sageli selliste tavade kasutamist nagu ettenähtud põletamine või kontrollitud karjatamine. See raskendab nende strateegiate ulatuslikku rakendamist.

Edusammud

Euroopa Liidu metsatulekahjude ennetamise programm toetab kohalikke kogukondi metsade majandamisel, et vähendada tuleohtu ja luua samal ajal töövõimalusi. Rahastamise ja koolituse pakkumisega on programm edukalt kaasanud kohalikke elanikke metsandustegevusse, mis edendab nii majandusarengut kui ka tulekahjude ennetamist. Lisaks on programmi kaudu kättesaadavad maaelu arengu erifondid. Nende vahenditega saab toetada majandamisstrateegiaid, mille eesmärk on ennetada metsatulekahjusid ja muid kliimamuutustega seotud ohte metsade tervisele.

Säilitamismeetmete rakendamine võib tuua teadus-, tehnika-, poliitika- ja erasektori äripartnerid kokku praktikakogukonnas. Näiteks Itaalias (Occhitojärve juhtumiuuring) ühendasid jõupingutused Occhito järve ümbritsevate metsade säilitamiseks mitut omavalitsust ja mitmekesist majandustegevust, nagu ökoturism.

Metsade säilitamise strateegiate, näiteks tulekahjude ennetamise, liikide ja metsamajandamise edukuse tagamiseks peavad olema täidetud mitu põhitingimust: i) ennetussüsteemid tuleb integreerida muude metsamajandamisvahenditega; ii) strateegia rakendamiseks peavad olema kättesaadavad piisavad vahendid; iii) valitud strateegiaid tuleb järjepidevalt jälgida ja kohandada; iv) tihe koostöö sidusrühmadega on väga oluline. Metsade säilitamise strateegiate tõhus rakendamine võib säästa miljardeid eurosid. Need aitavad vältida kliimamuutustega seotud kahjusid, hoida ära ulatuslikke tulekahjusid ja elatusvahendite hävitamist ning säilitada bioloogilist mitmekesisust ja ökosüsteemi teenuseid.

Selles kohanemisvõimaluses kirjeldatud strateegiaid tunnustatakse üha enam nende võime eest parandada metsade vastupanuvõimet, suurendada elurikkust ja leevendada metsa- ja maastikupõlengute ohtu, võttes arvesse Euroopas toimuvaid kliimamuutusi. Need kohanemisstrateegiad aitavad säilitada ka metsade CO2 sidumise võimet, tagades puhta õhu ja vähem saastatud atmosfääri. Järgmised kuluprognoosid põhinevad kättesaadava kirjanduse ja juhtumiuuringute ülevaatel, ulatuvad kõige odavamatest kuni kõige kallimate võimalusteni ning hõlmavad kulusid mõjutada võivaid tegureid. Need on hinnangud, mis põhinevad esialgsel korraldusel hektari kohta ja ei hõlma tingimata eri võimaluste säilitamist.

• Hallatud karjatamine: 100–500 eurot hektari kohta (sõltuvalt maastikust ja taimestiku tihedusest). Liikmesriigid saavad selle strateegia integreerida maaelu arengu programmidesse (Euroopa Komisjon: keskkonna peadirektoraat, 2021); või kavandada sekkumisi selliste tavade toetamiseks ja eraldada osa ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP)eelarvest konkreetsetele karjakasvatussüsteemidele. Näiteks võib lammaste karjatamine vähendada ka varajase harvendamise kulusid, nagu on kirjeldatud AFINETi (AgroForestry Innovation NETworks) näidetes. Karjatamine võib aidata vähendada ka metsa- ja maastikupõlenguid ning nendega seotud kulusid, nagu näitas Hispaanias Euroopa looduskaitse- ja karjakasvatusfoorum.
• Agrometsandus: 300 kuni 1500 eurot hektari kohta, sõltuvalt puude integreerimisest põllumajandustavadega. See on ligikaudne hinnang, kuid kasu kaalub sageli üles kulud (Kay et al., 2019), sõltuvalt tavast ja piirkonnast.
• Rohelised tuletõkked: 500–2 000 eurot hektari kohta (suurem tuleohtlikes piirkondades, nagu Vahemeri). Need võivad olla üsna tõhusad. Siiski on oluline mõista, et tõhusus sõltub suuresti tulekahju omadustest ja tuletõkestusvööndi rakendamisest, vt näiteks Hispaania 563 tulekahju analüüs (Ortega jt, 2024).
• Ettenähtud põletamine: 500–1500 eurot hektari kohta (suurem Lõuna-Euroopas). Näiteid Hispaaniast leiab siit. Portugualis on kulude ja tulude näide esitatud Viseu Dão Lafõesis tehtud Climate-ADAPTi juhtumiuuringus.
• Tühjendamine: 500–2500 eurot hektari kohta (sõltuvalt sellest, kas kasutatakse käsitsitööd või mehaanilist harvendamist, on kulud tuleohtlikel või tihedalt taimkattega aladel suuremad).
• Selektiivne logimine: 500–3000 eurot hektari kohta (sõltuvalt maastikust, puude tihedusest ning sellest, kas kasutatakse mehaanilisi või manuaalseid meetodeid).
• Tulekindlate liikide istutamine: 1500–5000 eurot hektari kohta (sõltuvalt liikide valikust, ala ettevalmistamisest ja korrapärasest hooldusest). Suure riskiga piirkondades, kus tulekindlad liigid asendavad tuleohtlikumaid liike, võivad kulud olla suuremad pinnase ettevalmistamise ja niisutamise vajaduse tõttu (nagu Vahemere piirkondades).
• Abistatud ränne: 2000–6000 eurot hektari kohta, sõltuvalt kaugusest ja ümberpaigutamise keerukusest.

Metsa majandamisest saadav pikaajaline kasu ulatub palju kaugemale otsesest majanduslikust kasust. Jätkusuutlikud tavad tagavad, et metsad pakuvad ka edaspidi tulevastele põlvkondadele elutähtsaid teenuseid. Lühiajalistes kuluanalüüsides jäetakse see aspekt sageli tähelepanuta. Kuid isegi lühiajalises perspektiivis pakuvad need strateegiad olulisi sotsiaalseid hüvesid (töövõimalused ning rahvatervis ja heaolu); keskkonnakasu (bioloogilise mitmekesisuse säilitamine); samuti majanduslik kasu (nt puidutöötlemisjääkide turustamine).

Sekkumised, nagu ettenähtud põletused, majandatav karjatamine või valikuline metsaraie, peavad olema kooskõlas ELi elupaikade direktiivi ja linnudirektiiviga, et kaitsta konkreetseid elupaiku ja liike. Vajalik võib olla asjaomaste keskkonnaasutuste heakskiit, eelkõige kaitsealadel (nt Natura 2000 alad). ELi metsastrateegias tehakse ettepanek võtta vastu metsaseire seadus. Sellega kehtestatakse seiresüsteem, mis tagab standarditud või ühtlustatud andmete esitamise ning hõlmab metsi ja muud metsamaad. 

Paljud metsamajandamismeetmed, eelkõige suuremahulised meetmed, nagu harvendamine või ettenähtud põletused, võivad nõuda ELi ja riiklike eeskirjade kohast keskkonnamõju hindamist. Nendes hindamistes hinnatakse võimalikku mõju kohalikule elurikkusele, mullale ja veele ning kaalutakse leevendusmeetmeid kahju minimeerimiseks.

Ettenähtud põletamine on avaliku julgeoleku kaalutlustel rangelt reguleeritud. Euroopa riigid vajavad lube kontrollitud põletuste jaoks(vt „Ettenähtud tulekahjud ja karjatamine kui integreeritud lähenemisviis metsade kliimamuutustele vastupanuvõimeliseks muutmiseks“), ohutuseeskirjade järgimist ja kooskõlastamist tuletõrjeteenistustega. Ilmastikutingimused, ajastus ja ohutusmeetmed tuleb dokumenteerida ja heaks kiita. Personal, kes teeb ettenähtud põletusi või käitab tuletõrjeseadmeid, võib vajada eriväljaõpet ja -tunnistust. See tagab ohutud tavad ja vastavuse riiklikele tuleohutusstandarditele.

Paljud riigid nõuavad üksikasjalikke metsamajandamiskavasid selliste tegevuste jaoks nagu harvendamine või selektiivne raie või muud maaelu arengu meetmed. Neil võib olla vaja neid majandamiskavasid Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) kaudu toetuse taotlemiseks. Nende kavadega tagatakse kestlikud tavad, kaitstakse avalikke huve ja säilitatakse metsade tervis. Selektiivse raie ja harvendamise jaoks on tavaliselt vaja luba, et vältida ülepüüki ja jätkusuutmatuid tavasid. Siseriiklikes õigusaktides on sätestatud lubatud ülestöötamistasemed, täpsustatud puuliigid ja vanused ning võidakse kehtestada ka taastamisnõuded.

Mõned puuliigid on väljasuremisohus (Euroopapunane puudenimekiri)ja vajavad kaitset ELi või riiklike õigusaktide alusel. Seega ei saa neid lõigata ilma eriloata. Harvendamine või selektiivne metsaraie nendes piirkondades peab seadma prioriteediks nende kaitsemeetmete järgimise.

Iga eramaa strateegia puhul on vajalik juriidilise omaniku nõusolek. Mõnes riigis võivad omanikud saada toetusi või stiimuleid, kui nad lubavad teatavaid kaitse- või tulekahjude ennetamise meetmeid. Paljud Euroopa metsad võimaldavad üldsuse juurdepääsu „rändlemisõigust“ käsitlevate õigusaktide alusel. Seega tuleb selliste meetmete puhul nagu ettenähtud põletused või valikuline metsaraie võtta teatavate meetmete rakendamise ajal arvesse avalikku julgeolekut ja juurdepääsupiiranguid.

Majandatav karjatamine hõlmab õiguslikke kaalutlusi, mis on seotud kariloomade majandamise, karjatamisõiguste ja mõnikord tsoonideks jaotamise seadustega. Riigid võivad reguleerida karjatamise intensiivsust ja kestust, et vältida ülekarjatamist või tagada metsa uuenemine. Majandatav karjatamine peab vastama ELi loomade heaolu standarditele, mis tagavad loomade juurdepääsu veele, peavarjule ja piisavale söödale, minimeerides samal ajal ülekarjatamise riske.

EL ja üksikud riigid reguleerivad kahjuritõrjet ja taimetervist direktiividega, mille eesmärk on ennetada invasiivsete võõrliikide ja haiguste levikut. Sellised strateegiad nagu nakatunud puude eemaldamine ja feromoonilõksude kasutamine peavad järgima bioturvalisuse protokolle (vtEPPO suunised). Mõned võivad nõuda ametiasutustelt teavitamist või heakskiitu. Feromoonilõksude ja muude kahjuritõrjemeetmete suhtes võidakse kohaldada konkreetseid riiklikke või ELi eeskirju biotõrjemeetmete kohta (looduslike vaenlaste kasutamine kahjuripopulatsioonide vähendamiseks), eelkõige kaitsealadel või tundlikel aladel.

Paljud ELi riigid pakuvad ELi ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) ja programmi LIFE raames rahalisi stiimuleid või toetusi, et toetada kestlikke metsandustavasid, tulekahjude ennetamist ja kahjuritõrjet. Rahastamise saamiseks peavad projektid siiski vastama rahastamiskõlblikkuse kriteeriumidele, näiteks näitama ökoloogilist kasu ja järgima parimaid tavasid. Igal Euroopa riigil on riiklik metsandusosakond või ministeerium, mis avaldab metsamajandamise, tulekahjude ennetamise ja kahjuritõrje suunised. Nende õiguslike aspektidega tegeledes saab Euroopas metsade säilitamise strateegiaid rakendada tõhusamalt ja kestlikumalt, kooskõlas laiemate kaitse- ja kliimaeesmärkidega, austades samal ajal avalikku julgeolekut, eraomandi õigusi ja elurikkuse kaitset.

Kavandatud variantide rakendamise aeg varieerub sõltuvalt valitud meetmest. See võib ulatuda:

• Lühiajaline (kuni 6 kuud): Feromoonipüünised, ette nähtud põletamine (kui see on hooajaline), majandatava karjatamise algetapid ja saastunud puude väikesemahuline eemaldamine.
• Keskmise tähtajaga (6 kuud – 2 aastat): Harvendamine, selektiivne raie, saastunud puude ulatuslikum eemaldamine, majandatav karjakasvatus ja roheliste tuletõkestusvööndite esialgne loomine.
• Pikaajaline (2+ aastat): Rohelise tule purunemise küpsus, tulekindlate liikide istutamine, toetatud ränne ja jätkuvad juhitud karjatamistsüklid metsa pidevaks hooldamiseks.

Iga strateegia ajakava võib pikendada, lähtudes piirkonnaspetsiifilistest eeskirjadest, keskkonnatingimustest ja metsaala logistilistest probleemidest.

Sõltuvalt valitud meetmest varieerub ka kavandatud poliitikavariantide kehtivusaeg. See võib ulatuda:

• Lühiajaline (kuni 2 aastat): Feromooni püünised, ettenähtud põletamine (korduvad tsüklid) ja nakatunud puude eemaldamine.
• Keskmise tähtajaga (10–20 aastat): Tihendamine ja mõned juhitud karjatamise seadistused, mis vajavad tõhususe säilitamiseks perioodilist sekkumist.
• Pikaajaline (20–50+ aastat): Tulekindlad liigid, selektiivne metsaraie ja rohelised tuletõkked perioodilise hooldusega.
• Väga pikaajaline (50–100+ aastat): Abistatud ränne ja pikaajaliste kliimaga kohanenud puuliikide loomine.

Regulaarne seire ja kohanduv majandamine on olulised iga strateegia tõhususe säilitamiseks ja muutuvatele metsatingimustele reageerimiseks.