Veetundlik metsamajandamine

Euroopa tasandil on metsad tihedalt seotud hüdroloogilise võrgustikuga ja annavad Euroopa kodanikele igal aastal rohkem kui 4 km ³ vett, majutades 870 000 km jõgesid (Euroopa jõgede kogupikkus on umbes 3,5 miljonit km). Lisaks asub 71 000 järvest peaaegu 33 % (ehk 92 000 km2) metsaga kaetud valgaladel (Euroopa Keskkonnaameti tehniline aruanne 13/2015). Metsad aitavad oluliselt kaasa vee kvantiteedi ja kvaliteedi nõuetekohasele majandamisele: 

• tõkestades sademete teket, aurustades niiskust vegetatiivsetelt pindadelt, immutades mulla niiskust, püüdes kinni uduvett ja hoides mulla infiltratsiooni, mõjutavad metsad positiivselt põhjaveest, pinnaveekogudest ja veekogudest saadava vee kogust; 
• säilitades või parandades mulla infiltratsiooni ja mulla veehoiuvõimet, mõjutavad metsad veevarustuse ajastust; 
• minimeerides erosiooni, vähendavad metsad vee kvaliteedi halvenemist settimise tõttu; 
• säilitades liigse vihmavee, aitavad metsad ‑ äravoolumustreid mõõdukalt juhtida, hoides ära ‑ äravoolu, vähendades seeläbi üleujutustest tulenevaid kahjustusi ja aidates leevendada põua mõju. 

Metsad võivad kaitsta ka veekogusid ja vooluveekogusid, püüdes setteid ja saasteaineid äravooluveekogudesse ülesmäge jääva maakasutuse eest. Lisaks pakuvad metsad ojade ääres varju, vähendades seeläbi vee temperatuuri. Metsad on olulised ka kliimamuutuste mõju leevendamiseks ja sellega kohanemiseks ning selleks, et aidata kaasa kestliku arengu eesmärkide nr 3 (tagada tervislik elu ja edendada heaolu igas vanuses inimestele), nr 6 (tagada vee ja kanalisatsiooni kättesaadavus ja kestlik majandamine kõigile) ja nr 15 (metsade säästev majandamine, kõrbestumise vastu võitlemine, mulla degradeerumise peatamine ja tagasipööramine, elurikkuse vähenemise peatamine) saavutamisele. Rahvusvahelises kogukonnas nimetatakse neid arvukaid veega seotud hüvesid, mida metsad ühiskonnale pakuvad, metsa ja vee vaheliseks seoseks, mida on hiljuti rõhutatud kui inimprobleemi, mis nõuab kiiret sotsiaal-poliitilist tähelepanu. 

Samal ajal kasutavad metsad olulisel määral vett. Puud kasutavad vett kõige kiiremini, kui nad on jõudnud oma lõpliku kõrguseni ja kõige intensiivsema kasvuetapi jooksul. Metsades kasutatava vee hulka mõjutavad kliima, topograafia, pinnas, metsa vanus, liigiline koosseis ja majandamistavad. Metsade tervisele võib negatiivset mõju avaldada kas liiga vähe vett (ebapiisava sademete hulga või põhjavee kättesaadavuse vähenemise tõttu) või liiga palju vett (st veevarude ümberpaigutamine). Neid aspekte võivad mõjutada kliimamuutused, mis eeldatavasti mõjutavad sademerežiime sõltuvalt konkreetsest asukohast erinevalt. Kliimamuutuste tingimustes peaksid põud ja märjad äärmuslikud ilmastikunähtused järgmistel aastakümnetel süvenema.

Metsamajandamismeetmed võivad suurendada vee saagikust, reguleerida veevoolu ja vähendada metsa põuastressi. Metsamajandajate üks väljakutseid on seega maksimeerida metsast saadavat kasu, säilitades samal ajal veevarusid. Sellega seoses on metsade veemajanduse olulised eesmärgid järgmised: 

• põhjavee (st küllastunud pinnases oleva vee, mille ülemist osa nimetatakse põhjaveekihiks) ideaalse kõrguse säilitamine, et luua puudele stabiilsed (kasvu)tingimused; 
• vee koguse ja kvaliteedi säilitamise või parandamise tagamine; 
• loodusvarade ja inimtekkelise taristu kaitsmine veevarudele tekitatava kahju eest; 

• metsas puhke- ja vaba aja veetmise tingimuste säilitamine või parandamine. 

Metsade kaitsemeetmed on eriti olulised veevooludele suletud aladel. Uuringud näitavad metsaraiega seotud metsatööde järgset suurt mõju vee kvaliteedile, sealhulgas setete tarnimist, toitainete kadu ning happesuse ja temperatuuri muutusi. 

Metsamuldades soodustavad vee imbumist ja kinnihoidmist tihedad sügavad juurestikusüsteemid ning paks ja poorne orgaaniline pealmine kiht. Selle reguleerimisfunktsiooni toetamiseks peaksid metsamajandajad püüdma säilitada püsivat taimkatet, piirama mulla tihenemist, säilitama mullas suures koguses orgaanilist ainet ja suurendama pinna karedust (st mullapinna ebaühtlust, mis aitab suurendada vee imbumist). Hea puukatte säilitamine koos hea aluskasvuga on tõhus settekoormuse ja mullaerosiooni minimeerimiseks, parandades või säilitades seega metsaalal head veekvaliteeti. 

Metsastamine ja taasmetsastamine toovad kasu veevoolu reguleerimisele ja vee kvaliteedi säilitamisele, vähendades üleujutuste intensiivsust ja põudade tõsidust. Sellega seoses on eriti olulised sellised tavad nagu saagikoristus, harvendusraie ja liikide valik. Segaliigiliste istandike võrastiku struktuur vähendab transpiratsiooni, avaldades veele vähem survet kui üheliigilised istandikud. Puistu puude arvu vähendamisega võib harvendusraiet kasutada ka metsavee liigse kasutamise leevendamiseks. Selle meetme positiivset mõju võib siiski tasakaalustada suurem veetarbimine, mis tuleneb allesjäänud puude suuremast kasvust. Sõltuvalt ülestöötatud maa osakaalust ja ülestöötamisviisidest suureneb vee saagikus tavaliselt pärast puidu ülestöötamist. Erinevad ülestöötamisviisid võivad seega mõjutada veevarudega kindlustatust erinevalt. Lühemad külvikorrad lühendavad ajavahemikku, mille jooksul võrastik on täielikult suletud, ja võivad seega vähendada ka vee tarbimist metsas. Noorte puude suhteliselt püsiv populatsioon võib seda mõju siiski tasakaalustada. Lisaks on kiiresti kasvavate liikide kasutamine tavaliselt veemahukam kui aeglase kasvu ja suurema rotatsiooniga liikide kasutamine. Viimane punkt on midagi, mida tuleb arvesse võtta veepuudusega maastikel. Majandamata või ülerahvastatud metsad võivad vähendada veevarustust allavoolu. Vee äravoolu pärssimise soovitav tunnus võib muutuda undesira ble olukorras, kus vett on eriti vähe.

Selle kohanemisvõimaluse rakendamine nõuab eri osalejate (jõemajandajad, põllumajandustootjad, metsateenistused, poliitikakujundajad, eraomanikud jne) kaasamist, et kohanemisvõimaluse vastuvõtmine oleks teostatav. Sidusrühmadel on oluline roll ka rakendatud meetmete haldamisel. Tuleks edendada teavituskampaaniaid ja muid konkreetseid tegevusi märgalade ja metsade rolli kohta veekäitlejatena, et suurendada teadlikkust kogu valgala eri sidusrühmade seas (riiklikud ametiasutused, avalik ja erasektor). 

Maa-, metsa- ja veemajandusettevõtjate peamine ülesanne on maksimeerida mitmesuguseid metsaga seotud hüvesid, kahjustamata veeressursse ja ökosüsteemi toimimist. Selle probleemi lahendamiseks on kiiresti vaja paremini mõista metsade/puude ja vee koostoimet (eelkõige valgaladel), suurendada teadlikkust ja suutlikkust metsahüdroloogia valdkonnas ning lõimida need teadmised ja teadusuuringute tulemused poliitikasse ja meetmetesse. Avalikustada tuleks ka eelneva ja järgneva etapi populatsioonide saadav kasu, et metsamajandamise võimalusi tunnustataks oluliste ja aktsepteeritavatena. Samuti on vaja välja töötada institutsioonilised mehhanismid, et suurendada koostoimet metsade ja veega seotud küsimustes ning rakendada ja jõustada riiklikke ja piirkondlikke tegevusprogramme. 

Kulud võivad piirata majandamiseeskirjade kohandamist metsakasvatuses, et parandada puuvee tasakaalu. Turupõhine kord on viis, kuidas eelneva etapi maakasutajad saavad katta metsakatte säilitamise kulud, ning viis, kuidas rahastada muid maamajandamistavasid valgalateenuste kaitsmiseks. Eelkõige eramaal on vaja stiimuleid metsakaitse tagamiseks. Kuigi valdav osa kogemustest on saadud väljaspool Euroopat, võivad turupõhised lähenemisviisid, mille puhul maksed sõltuvad soovitud tulemuste saavutamisest (nt keskkonnateenuste eest tasumine, avalikud tööturuasutused), viia ressursside tõhusama jaotamise ja kulutõhusamate lahendusteni. Neid tunnustatakse stiimulitena metsateenuste reguleerimiseks ja säilitamiseks. Uues ELi metsastrateegias innustatakse liikmesriike looma metsaomanikele ja -majandajatele ökosüsteemiteenuste maksekava, kui see on nende riigi olusid arvestades asjakohane. Riiklike tööturuasutuste algatused on erinevas vormis, sõltuvalt teenuse omadustest, neid tootvate ökosüsteemi protsesside ulatusest ning sotsiaal-majanduslikust ja institutsionaalsest kontekstist. Need ulatuvad mitteametlikest kogukonnapõhistest algatustest formaalsemate vabatahtlike lepinguliste kokkulepeteni üksikute osapoolte vahel kuni keerukate kokkulepeteni mitme osapoole vahel, mida vahendavad vahendusorganisatsioonid.

Omandiõigustel on oluline roll ka majanduslikes stiimulites, sest nendega määratakse kindlaks, kellel on juurdepääs hüvedele ja kes vastutab nende hüvede pakkumise kulude eest. Kui kulude ja tulude jaotamist ei peeta õiglaseks ning kui olulised sidusrühmad on kõrvale jäetud või ebasoodsas olukorras, on neil vähe stiimuleid koostööks. Näiteks ei ole ülemise valgala maakasutajatel ilma selge maaomandiõiguseta õigust sõlmida lepingulisi kokkuleppeid ja seega ei saa nad maksetest kasu. 

Metsamajandamisvõimaluste tegeliku kasu tõendamine ja kvantifitseerimine nende jaoks, kellel palutakse nende eest maksta, on siiski üsna keeruline. See nõuab keerukate ökosüsteemi protsesside mõistmist aja jooksul konkreetsetes kohtades, tõhusate juhtimismeetmete kindlaksmääramist nende säilitamiseks ja piisavat kindlust, et ostjatel on tulevikus juurdepääs kasule. Kõige tõhusamate ja tulemuslikumate lähenemisviiside leidmine nõuab ka suutlikkust õppida ja kohaneda uue teabega.

Metsad täidavad mitut funktsiooni ja pakuvad mitmeid ökosüsteemiteenuseid, sealhulgas veemajandusega seotud teenuseid, kuna: 

• magevee säilitamine ja sellega varustamine mitmesuguseks inimkasutuseks; 
• voolu reguleerimine ja filtreerimine, mis aitavad säilitada alus- või kuivhooaja voolu, võimaldavad pinnasesse, põhjavette, märgaladele ja lammidele salvestatud vee taastäitmist ning kontrollivad põhjavee lademete taset.

• Vee äravoolu ohjamine, vältides ‑ ekstreemset äravoolu, vähendades seega üleujutustest tulenevaid kahjustusi 
• vee kvaliteeti mõjutavate saasteainete ja setete püüdmine; 
• elupaikade mitmekesisuse ja ökosüsteemi vastupanuvõime säilitamine; 
• kultuuriväärtuste, sealhulgas turismi, vaba aja veetmist ja traditsioonilisi eluviise toetavate esteetiliste omaduste säilitamine. 

Lisaks võivad metsade veega seotud funktsioone kaitsvad majandamismeetmed säästa vee töötlemisega seotud kulusid eri kasutusviiside puhul. On teada, et metsaaladelt pärit vett tuleb töödelda vähem kui muudest vett saastavatest sektoritest pärit vett (Miettinen, 2020). Iga 10 % valgalade metsakatte suurenemise korral vähenevad veepuhastuskulud ligikaudu 20 %, kuni ligikaudu 60 % metsakattest ( valgalade kaitse keskus – mets ja joogivesi). Töötlemiskulud vähenevad, kui metsaga kaetus jääb vahemikku 70–100 %. Kulude kokkuhoiu hindamised võivad kohati erineda ja vajada konkreetseid uuringuid, mis toetaksid kulutõhusa poliitika kujundamist. 

2021. aasta lõpus avaldatud uue ELi metsastrateegia eesmärk on parandada ELi metsade kvantiteeti ja kvaliteeti ning tugevdada nende kaitset, taastamist ja vastupanuvõimet. See suurendab metsade potentsiaali pakkuda mitmeid ökoloogilisi ja sotsiaal-majanduslikke teenuseid, sealhulgas neid, mis on seotud metsa ja vee vahelise seosega. Lisaks sisaldab hiljuti vastu võetud ELi elurikkuse strateegia aastani 2030 oma eesmärkide hulgas kahjustatud Euroopa ökosüsteemide taastamist, istutades 2030. aastaks vähemalt 3 miljardit lisapuud, mis suurendab metsaga kaetust kogu Euroopas. 

Metsandusmeetmete peamine ELi rahastamisallikas on ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) ja eelkõige selle teise samba maaelu arengu programm. 2020. aasta järgse reformitud ÜPP raames saavad liikmesriigid oma riiklike strateegiakavade kaudu julgustada metsamajandajaid metsi kestlikult säilitama, kasvatama ja majandama. Veepoliitika raamdirektiivi kohaselt peavad liikmesriigid koostama iga valgalapiirkonna kohta veemajanduskavad, sealhulgas meetmeprogrammid. Meetmete programmi meetmed on otseselt seotud maaelu arengu programmi 2. telje meetmete ja muude metsaküsimustega seotud ELi poliitikavaldkondadega, nagu ELi metsanduse tegevuskava (FAP), Natura 2000 ja biomassi tegevuskava (BAP). 

Selle variandi rakendamise aeg on väga erinev, sest see sõltub metsade ja nende ökosüsteemi teenuste kaitsmiseks ja taastamiseks võetavatest meetmetest. Mõne meetme rakendamise aeg võib olla väga lühike, kuid see võib nõuda ka nõuetekohast hooldust pikas perspektiivis. Lisaks võib vee kvaliteedi ja kvantiteedi täielik taastamine pärast metsa taastamist võtta palju aastaid (üle 25 aasta).

Lõputu, kui majandamiskava säilitatakse ja kohandatakse