Ranna ja kaldapealse toitmine

Ranna toitmine või täiendamine on liiva kunstlik paigutamine erodeerunud kaldale, et säilitada ranniku vundamendis olev liivakogus ja kompenseerida looduslikku erosiooni ning kaitsta piirkonda suuremal või vähemal määral tormitõusu eest. Toitmisel võib kasutada ka kruusa ja väikesi veerisid, eelkõige kaldapealset (madala veetaseme märgi all asuv rannikulähedane ala ja piir, kus õiglased ilmalained mõjutavad merepõhja). Ranna toitmise eesmärk on sageli ka ranna laiuse säilitamine turismi ja vaba aja veetmise eesmärgil. Protsess hõlmab süvendusmaterjali (liiv, kruus, väikesed veerised) lähtepiirkonnast (avamerel, maismaal või sisemaal), et toita randa, kus toimub erosioon. Ümberprofileerimine hõlmab ranna ümberkujundamist, liigutades materjali masinaga kogunemispiirkondadest (liiva sadestumine) piirkondadesse, kus on toimunud erosioon (üleujutuskeskus, rannikualade majandamise brošüür). Ranna toitmine ei peata erosiooni. Pigem käsitletakse selles setete puudujääki, pakkudes täiendavaid setteid välistest allikatest, mis nõuavad sageli korduvaid sekkumisi. Seda tehnikat on kasutatud Ameerika Ühendriikides alates 1920. aastatest ja Euroopas alates 1950. aastate algusest. Rannatoit on levinud tava mitmes riigis, nagu Madalmaad, Saksamaa, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Ühendkuningriik, Taani ja Rumeenia. Rannas saab kasutada mitmeid toitumistehnikaid: 

• Rannatoit, kus liiv levib üle ranna, kus toimub erosioon, et kompenseerida kaldaerosiooni ja taastada ranna puhkeväärtus. Tuul jaotab liiva kaldale ja luidetesse. 
• Backshore-toit, kus liiva varutakse kaldale (rannaosa ranniku kohal, mis on ekstreemsete sündmuste korral avatud ainult lainetele), et tugevdada luiteid erosiooni ja purunemise eest tormi korral. Liiv võib tormide ajal oluliselt kahaneda. 
• Kaldapealne toit. Laineenergia vähendamine toob kaasa suurema akumuleerumise rannas. Seda saab kombineerida rannatoiduga, et tugevdada kogu ranniku profiili. 

Mastaapset toitmist on Madalmaades katsetatud nn liivamootoriga. Projekt hõlmas liiva paigutamist kaldale ja selle kohale. See peaks toimima setete allikana, mis jaotatakse lainete ja hoovuste kaudu ümber randadele ja luidetele mitme kilomeetri kaugusele. See peaks toimima umbes kahekümne aasta jooksul. Sand Motor erineb traditsioonilistest tehnikatest nii ulatuse kui ka liiva ümberjaotamise tehnika poolest, kasutades peamiselt tuule ja lainete looduslikke jõude, mitte mehaanilist energiat. 

Meetodid erinevad ka sõltuvalt liiva sademe päritolust: 

• Sisevee- või kaldalähedased allikad: liiv kaevatakse kalda lähedal asuvatest akumuleeruvatest aladest ja transporditakse veokitega randa. See meetod sobib paremini väikesemahuliseks toitmiseks. 
• Avamere süvendamine: liiv süvendatakse merepõhjast. Süvendatud materjali saab pumbata torujuhtmete kaudu otse randa. Seda saab ka allikast imeda, transportida ja kaadata laevaga või pumbata kaldale rannaprofiilide koostamiseks. Avamere süvendamist tuleks kasutada hoolikalt ja seda ei tohiks teha ranniku lähedal asuvas veealuses rannas, et vältida rannadünaamika mõjutamist. 

Rannikuressursside säästva kaitse tõhustamiseks võib randade ja kaldapealsete toitumine olla osa rannikuala tervikmajandamise laiematest kavadest, vaja on kooskõlastamist erinevatel ruumilistel valitsemistasanditel. Rannikualade integreeritud majandamine hõlmab põhimõtteid, mis on olulised ka rannikuerosiooni ohjamisel, näiteks kõigi asjaomaste osaliste kaasamine ja pikaajaline perspektiiv. Rannikuala integreeritud majandamise raames vastu võetud rannatoite näide on Marche piirkonna rannikuala Itaalias. Rannatoit võib täiendada muid halle meetmeid, nagu mereseinad või vuunid, ja rohelisi meetmeid, nagu luidete tugevdamine. Düünide ehitamine ja tugevdamine võib isegi parandada randade vastupanuvõimet ja toimida liivareservuaaridena, parandades seeläbi rannatoidu tõhusust ja pikaajalist kestlikkust. 

Sidusrühmade osalemine sõltub konkreetsest juhtumist ja riiklikust kontekstist. Ranna toitumismeetmed võib lisada CZMi I kavasse, mis nõuab üldiselt sidusrühmadega konsulteerimist. 

Madalmaades tõid traditsiooniliste väikesemahuliste toiduainete kasutuselevõtt ja Sand Motori ehitamine kaasa väga erinevad üldsuse osalemise protsessid. Kui väikesemahulised toiduained käsitlesid konkreetseid tehnilisi küsimusi, kaasamata sidusrühmi väljaspool rannikutehnika kogukonda, siis liivamootori loomine, kuna sellel on suurem mõju rannikukeskkonnale, turismile ning vaba aja veetmisele ja maakasutusele, hõlmas suuremat sidusrühmade kogukonda. Projekti üks osa oli teadlikkuse suurendamine üleujutuste eest kaitsmise küsimustes. 

Itaalias Le Marche piirkonnas pidasid piirkondlikud ametiasutused ulatuslikke arutelusid Sirolo ja Numana omavalitsusüksuste rannaturismi kavade üle kohalike ametnike ja sidusrühmadega (sealhulgas kalanduse ja turismiga seotud huvid) ning elanikega. Teostati keskkonnamõju hindamine, mis hõlmas avaliku konsultatsiooni järgmist etappi. Projekt kiideti heaks ja tööd viidi läbi aastatel 2009–2011. 2019. aastal koostati koos avaliku ja erasektori sidusrühmadega uus rannikualade integreeritud majandamise kava, mida pidevalt teavitati kavandatud tegevustest ja mille üle konsulteeriti. 

Edutegurid: 

• Ranna toitmine on paindlik ja kiire ranniku majandamise võimalus võrreldes kõva konstruktsiooniga ning see on kohandatav muutuvate tingimustega. Tänu oma paindlikkusele on see ka suhteliselt odav meede, mida valmistada võrreldes kõvade ehitustöödega. Kui tingimused muutuvad negatiivselt, võib lihtsalt lisada täiendavat toitu. 
• Lisaks üleujutuste ja erosiooni eest kaitsmisele võib rannaalade toitmine tuua kasu rannikuturismile, vaba aja veetmisele ja rannikuelupaikade säilitamisele. 
• Mõnel juhul võib rannaalade toitmiseks kasutada muul eesmärgil kaevandatud materjali, mis võimaldab seda produktiivselt taaskasutada: Emilia Romagna (Itaalia) piirkonnas kasutatakse rannaalade toitmiseks sadamates süvendatud setteid, et hõlbustada navigeerimist. Sette kvaliteeti tuleb siiski nõuetekohaselt hinnata, et vältida sihtala saastumist. 
• Ranna toitumist on rakendatud kogu maailmas juba aastaid ja seetõttu võib laialdane kogemus toetada selle õiget kujundamist ja rakendamist. 

Piiravad tegurid: 

• Ranna toitmine võib negatiivselt mõjutada ranniku ökosüsteemi elustiku matmise, elupaikade kadumisega rannalähedastes liivaribades või lindude ja muude loomade pesitsemise katkestamisega, kui seda ei tehta nõuetekohaselt. Mõned liigid, näiteks liivas elavad selgrootud, on settetüüpide muutumise suhtes tundlikud. Uuringud näitavad, et mõju sõltub toitumissagedusest antud piirkonnas. 
• Ranna toitmine on tavaliselt pidev protsess, mis toob aja jooksul kaasa suuremad kulud ja ökosüsteemi korduva häirimise. Toitmine ei lõpeta erosiooni; see annab ainult täiendavaid setteid, millel erosioon jätkub. Seetõttu tuleb traditsioonilist väikesemahulist maismaal toimuvat toitumist regulaarselt korrata, sest liivavarud on kahanenud kas rannikuerosiooni või tormipuhangute tõttu. 
• Kuigi rannatoit põhineb tavaliselt loodusega töötamisel, ei ole see täiesti mõjuvaba. Eelkõige tuleb hoolikalt hinnata ja kavandada materjalide kaevandamist karjäärist, transporditeed ning uue imporditud materjali võimalikku mõju ranniku- ja mereelupaikadele. 
• Sihtkoha keemilistele ja füüsikalistele nõuetele vastava piisava liivakogusega allika leidmine võib olla keeruline. Süvendatud liiv peaks tera suuruse, värvuse ja koostise poolest vastama alal olevale liivale. Liivarandade ja luidete süsteemide puhul võib oluliselt peenemate setete paigutamine põhjustada toidetud liiva kiiret kadu. Vähem liikuva (jämedama) sette kasutamine aitab tavaliselt kaasa sellele, et lisatud liiv jääb projektipiirkonda kauemaks ja toimib tormide ajal paremini. Liiga jämedad setted võivad aga põhjustada järsema ranna moodustumist (st ranna seisundi muutumist), millel võib olla negatiivne mõju puhkusele, ohutusele ja keskkonnale. 
• Setete kättesaadavus võib olla probleem, kui nõudlus toitumisprojektide järele suureneb. Avamere liivamaardlad võivad olla piiratud ressurss. Avamere liivasüvendus võib tekitada konflikte muu merendustegevusega, eriti mõnes piiratud merebasseinis, nagu Aadria meri, kus piiratud alal eksisteerivad koos paljud merekasutusviisid. Asjakohane mereala ruumiline planeerimine, milles võetakse kliimamuutustele reageerimisel arvesse nii praegusi kui ka tulevasi vajadusi, võib aidata neid probleeme lahendada. See tähendab ka seda, et rannaalade toitmine tuleb pikas perspektiivis integreerida laiematesse rannikukaitsemeetmetesse, mille eesmärk on leida stabiilsem lahendus rannikuerosiooni probleemile (vt ka „Taganemine suure riskiga piirkondadest“, „Rannikuäärsete märgalade taastamine ja majandamine“).  

2011. aastal Madalmaades toimunud Sand Motori sekkumise eesmärk on lahendada mõned neist probleemidest, vähendades varude täiendamise sagedust ja seega ökosüsteemi häiringute arvu. Projekt oli kavandatud nii, et selle eluiga oleks 20 aastat. Kümme aastat pärast ehitamist tehtud sõltumatu hindamine näitas, et Sand Motori pikaajalise rannikukaitse eesmärgid on saavutatud ja selle kasutusiga on veelgi pikem.  Lisaks loodi uusi elupaiku kohalikule taimestikule ja loomastikule ning puhkealasid ja hinnatakse nende kvaliteeti. 

Rannatoit vajab tavaliselt regulaarset kasutamist. Optimaalse valiku tagamiseks on soovitatav võrrelda toitmiskulusid (mis sõltuvad ka liiva kättesaadavusest) kõvade konstruktsioonide ja nende hooldamise kuludega. Ranna toitmise kulud võivad riigiti ja riigi sees olla väga erinevad. 

UNEP-DHI aruandes (2016) esitatud kulud on Euroopas 5–7 eurot/m3, kui transpordikulusid arvesse ei võeta. Toitumiskulude kõige olulisem määraja näib olevat veokaugus ning tragide ja sihtkohtade vaheliste sõitude arv. Toitumise ühikukulusid võivad mõjutada mitmed muud tegurid, nagu vajalik liivakogus ja toitmise sagedus, hinnanguline materjalikadu, põhjasüvendajate kättesaadavus (ja suurus) jne. Sekkumised kaugemates piirkondades võivad suureneda kuni 34 euroni m3 kohta. 

Toitumisalased sekkumised kaitsevad sisemaad paindlikult üleujutuste eest. Lisaks pakuvad need olulist koostoimet rannikuturismiga seotud majandustegevusega, säilitades piisava rannalaiuse. 

Liivamootor Hollandis hõlmas 20 miljoni kuupmeetri liiva kasutamist. Käesoleval juhul oli hinnanguline ühikuhind 3,3 eurot/m 3, mis oli madalam kui traditsioonilise toidu hind (kuni 6 eurot/m 3). Koos rannikuohutuse suurendamisega pikas perspektiivis võimaldas sekkumine parandada ka looduskeskkonda ja luua uusi ruume vaba aja veetmiseks. 

• Mineraalide kaevandamine merepõhja süvendamise teel kuulub ELi keskkonnamõju hindamise direktiivi (teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta) II lisasse. Liikmesriigid otsustavad igal üksikjuhul eraldi või künniste ja kriteeriumide alusel, kas II lisas loetletud projektide suhtes tuleks kohaldada keskkonnamõju hindamise menetlust. Kui selle suhtes ei kohaldata mõjuhinnangut, võib rannas toitumise rakendamiseks olla vaja eelnevat deklaratsiooni või luba. 
• Iga projekt, millel on tõenäoliselt oluline mõju Natura 2000 alale, tuleb läbi vaadata, hinnates asjakohaselt selle mõju alale, et teha kindlaks, kas projekt avaldab negatiivset mõju ala terviklikkusele vastavalt ELi elupaikade direktiivi artikli 6 lõikele 3.  
• ELi direktiivis, millega kehtestatakse mereala ruumilise planeerimise raamistik, viidatakse tooraine kaevandamisele kui ühele mereala ruumilise planeerimisega hõlmatud tegevusele. Sellest tulenevalt võib selliste kavade raames olla vaja käsitleda avamere liiva või muude täitematerjalide kasutamist rannaalade toitmiseks. Võidakse kohaldada täiendavaid siseriiklikke õigusakte, näiteks loanõudeid. 

Rakendamisaeg võib varieeruda sõltuvalt sekkumise ulatusest (väikesemahuline v ersu s suur), setete allikast (kaugus tegevuskohast) ja sellega seotud transpordimarsruudist. Liiva süvendamise, transportimise ja ümberlõikamise tegelik protsess rannas nõuab tavaliselt lühikest rakendamisaega (nt mõned kuud). Sekkumise kavandamise, sobiva koha valimise, setete kokkusobivuse ja võimaliku mõju hindamise kogu protsess võib siiski võtta kauem aega. Rakendamine võib nõuda rohkem planeerimisaega, kui meetmed on kavandatud rannikualade integreeritud majandamise kava osana, ning nõuda sidusrühmade aktiivset ja laialdast kaasamist. Sekkumisele järgnevatel kuudel ja aastatel tuleks rannaseirele pühendada aega, et hinnata selle tõhusust ja võimalikku lisavajadust uute liivavarude täiendamise meetmete järele.

Rannade toitmine võib jääda paika intervallidega, mis varieeruvad 2 kuni 10 aastat. Olenevalt kohalikest oludest võib olla vaja teha regulaarseid hooldus- ja hooldustöid. Ranna toitmine on pidev protsess ja selle võimalusega ei saa rannaerosiooni täielikult peatada. Merevee taseme tõus ja äärmuslike sündmuste sagenemine vähendab tõenäoliselt selliste projektide kestust, suurendades vajadust täiendava toidu järele ja selle sagedust, kui projekt tugineb üksnes sellele näitajale e.