Kliimamuutustele vastupanuvõimelise raudteetaristu käitamine ja ehitamine

Raudteetransport on energiatõhus transpordiliik, millel on suhteliselt väike keskkonnamõju ja täpsemalt väiksem kasvuhoonegaaside heide. Viimane teeb sellest olulise panuse pikaajalise CO2-neutraalse transpordistrateegia rakendamisse Euroopas. Seda potentsiaali on aga võimalik realiseerida ainult siis, kui raudteed on kohandatud kliimamuutustega seotud mõjudele vastu pidama.

Raudteetranspordisüsteemi üks kõige kriitilisemaid haavatavusi on nii taristu kui ka käitamise vähene paindlikkus häirete korral. Raudteetranspordisüsteem sõltub ka muud liiki taristust. Näiteks mõjutavad äärmuslikest ilmastikunähtustest tingitud energiavarustuse häired otseselt raudteetranspordisüsteemi toimimist. Raudteetaristu pika kasutusea tõttu, mis peaks täisvõimsusel töötama rohkem kui 50 aastat (ja mõne käitise puhul isegi kauem), on asjakohane integreerida kliimamuutuste aspektid pikaajalisse raudtee planeerimis-, projekteerimis- ja juhtimisprotsessi. Lisaks on paljud raudteed projekteeritud ja ehitatud minevikus, võttes arvesse ajaloolisi kliimatingimusi, mis võivad kliimamuutuste tõttu erineda praegustest ja tulevastest tingimustest. Rail Adapti aruande visioonis (UIC, 2017) käsitletakse raudtee kohanemisprotsessi praeguse olukorra jätkumise arengustsenaariumi osana. Seega on kohandamiskuludel raudtee-ettevõtja finantstulemustele vaid marginaalne mõju. Raudteesektori kliimamuutustega seotud riske on põhjalikult kirjeldatud projektis ARISCC (Raudteetaristu kohandamine kliimamuutustega), mida rakendab UIC (Rahvusvaheline Raudteeliit) juhitav konsortsium. ARISCCi tulemused hõlmavad looduslike ohtude kaarte ja juhenddokumenti looduslike ohtude integreeritud ohjamise kohta raudteedel.

Hilisem ülevaade (Haghighi jt, 2025) kinnitas, et kliimaohud võivad avaldada raudteedele mitmesugust mõju. Need võib liigitada kahte põhiliiki: füüsilised ja tegevuslikud mõjud. Füüsiline mõju hõlmab raudteetaristu otsest kahjustamist. Need võivad olla struktuursed (nt rööbaste ja liiprite kahjustused), geotehnilised (nt ballastmaterjali ja nõlvade kahjustused) ja hüdroloogilised (kuivendussüsteemide rikked, üleujutused). Tegevuse mõju hõlmab teenuse häireid ja viivitusi. Ulatuslik kirjandus viitab sellele, et kliimamuutuste tõttu suureneb kliimaohtude mõju raudteetaristule ja käitamisele.

Sama uuring näitas, et nii äärmuslikud ilmastikunähtused (tugevad vihmasajud, äärmuslikud tuuled, üleujutused ja tormid) kui ka aeglased protsessid (kõrgemad keskmised temperatuurid) kuuluvad kõige sagedamini uuritud kliimaohtude hulka. Kõige rohkem teatatud mõju raudteedele on termiline stress, raudteede põrkumine, üleujutatud rööbasteed, maalihked muldkehadel, teenuste katkemine ja suurenenud hooldusnõuded.

Kohanemisviiside eesmärk võib olla raudteetaristu töökindluse suurendamine, vähendades varade haavatavust ohtude suhtes ja võimaldades seeläbi toimimist ka ebasoodsates tingimustes. See võib tähendada näiteks elektrisüsteemide tõstmist üle prognoositud üleujutuste taseme. Kohandamise eesmärk võib olla ka süsteemi liiasus, et tagada süsteemi rikke korral tegevuse järjepidevus. See hõlmab täiendavate või alternatiivsete teenuste loomist. Kohanemine võib hõlmata ka meetmeid, mis võimaldavad kiiret taastumist, et taastada kiiresti taristu ja teenused (Palin jt, 2021).

Kohanemismeetme valik sõltub kohalikust kontekstist, kokkupuutest konkreetsete ohtudega, muude kliimaga mitteseotud riskide olemasolust, soovitud kohanemiskuludest ja -eesmärgist ning taristu elueast.

Temperatuuri tõus võib põhjustada rööpakinnitust, taimestiku tulekahjude suurenenud ohtu, kasvavat vajadust paigaldada jahutus- ja muid reisijate mugavuse süsteeme. Vastavad kohanemisreaktsioonid peaksid ühendama tehnilised lahendused (nt lülitite ja ohutussüsteemi suurem kuumuskindlus) looduspõhiste lahendustega (nt taimestiku istutamine, et kaitsta radu otsese päikesekiirguse eest).  

Tugevad vihmad, tormid ja tuuled võivad vähendada mulla stabiilsust, vallandada maalihkeid, kivide kukkumist või laviine, mõjutades peamiselt mägipiirkondi. Tuleb rakendada struktuurilisi kaitsemeetmeid, nagu tammid ja tammid. Nendel meetmetel võib olla mitmeid eeliseid, kuna need võivad kaitsta ka asulaid või muud taristut, näiteks teid või energiavarustusvõrke. Kontaktvõrgu mastide tuulekindluse parandamiseks võib kohandamine hõlmata rööbastee ja kontaktvõrgu läheduses asuvate alade hoidmist ohtlikest objektidest vabana. Looduspõhised lahendused võivad hõlmata taimestiku istutamist, et vähendada mullaerosiooni ja tugevdada nõlvu.

Taimkatet kasutatakse sageli raudteede müra ja saaste puhvertsoonina ning ka selleks, et kaitsta raudteed otsese päikesekiirguse eest. Raudteede kõrvale võib luua rohelisi raudteekoridore, et soodustada looduslike liikide liikumist. Rööbastee kohal langenud puudest või metsa- või maastikupõlengutest tingitud töötõrgete vältimiseks tuleks taimestiku istutamist ja hooldamist hoolikalt kavandada. Selles tuleb arvesse võtta kohalikke kliimatingimusi ja kliimamuutuste prognoose. Näiteks võib suhteliselt kõrge niiskusesisaldusega ja madala lenduvate õlide sisaldusega taimede kasutamine aidata vältida metsa- ja maastikupõlenguid. Tormiohtlikes piirkondades tuleks ette näha puuliikide valik, et taluda suuremat tuult (Blackwood et al., 2022).

Struktuurimeetmete rakendamine kogu raudteesüsteemis ei ole sageli teostatav nii majanduslikel põhjustel kui ka looduse ja maastiku kaitse aspektide tõttu. Seetõttu on tungiv vajadus täiendavate (mittestruktuuriliste) riskivähendusmeetmete järele, nagu varajase hoiatamise süsteemide pakkumine, liikluse ümbersuunamine, alternatiivsed sõiduplaanid, teenuste arukas asendamine (nt bussitransport), eri transpordiliikide suurem omavaheline ühendatus (mitmeliigiline transport).  Lisaks on äärmiselt oluline anda reisijatele reaalajas teavet. 

Raudteetaristu kohandamine on samuti osa lahendustest, millega tagatakse äri- ja tööstussektori tarneahelate järjepidevus. Levinud ohud, mis ohustavad tarneahela järjepidevust seoses transpordiga, hõlmavad oluliste transporditeenuste hilinemist või katkestusi, mis on tingitud äärmuslikest ilmastikunähtustest, raudteekilbist ja õnnetustest. Tarneahela häired võivad lõpuks kaasa tuua kulude suurenemise. See võib mõjutada ostjat, tarnijat või kogu tarneahelat. Raudteede vastupidavuse tagamine on oluline ka turismipiirkondade sihtkohtade ühenduvuse tagamiseks, aidates seega kaasa ka selle sektori majandusarengule. 

Tavaliselt juhivad riiklikul tasandil töötavad raudtee-ettevõtjad selliste meetmete rakendamist, mille eesmärk on suurendada raudteetranspordi vastupidavust.  Neid osalejaid toetavad piirkondlikul, riiklikul või isegi Euroopa tasandil tegutsevad haldusasutused (nt Euroopa Komisjoni liikuvuse ja transpordi peadirektoraat). Nendega antakse kohanemismeetmetele õigus-, haldus- ja rahalist toetust. Meetmete tehnilist rakendamist teostavad transpordi projekteerimisele ja ehitamisele spetsialiseerunud ettevõtted. . Kõiki neid sidusrühmi toetavad teadusasutused ja konsultatsioonid, mis pakuvad haavatavuse hindamist, meetmete prioriseerimist, teostatavusuuringuid ja kulude-tulude analüüsi. Osalejad, kes pakuvad ilmaennustus- ja varajase hoiatamise süsteeme (nt UBIMET Austrias), on samuti olulised sidusrühmad, keda kaasata. Mõned uuringud näitasid, et raudtee-ettevõtjate ja sidusrühmade teadlikkus kliimamuutustega seotud küsimustest on väike, mis võib takistada kohanemist.

Raudteeinfrastruktuuri pika kasutusea tõttu peab kohanemismeetmete rakendamine olema osa raudtee üldisest arendamisest ja/või ajakohastamisest. Üldisemalt tuleks see lisada pikaajalistesse transpordistrateegiatesse, kusjuures raudteetranspordil on eeldatavasti oluline roll. See võib tagada vajalike rahaliste vahendite kättesaadavuse. Lisaks rahaliste vahendite puudumisele on muud tegurid, mis võivad takistada raudtee arengut ja kohanemist, seotud võimalike vastuoludega keskkonnakaitse eesmärkidega, mis on peamiselt seotud maastiku killustumisega, ning võimalike konfliktidega kohalike kogukondadega, kes on mures suurenenud mürasaaste ja maahõive pärast.

Kõige soodsamad kohanemismeetmed on need, mis loovad koostoimet muude meetmetega, mis toovad täiendavat kasu, näiteks aitavad kaasa kliimamuutuste leevendamisele, edendavad kestlikku arengut ja parandavad elurikkuse kaitset. Seda silmas pidades võiks raudteesüsteemi kohandamiseks kasutada mitmel viisil looduspõhiseid lahendusi. Mõned puud taluvad suuremat tuulekiirust kui teised, väikesed räämas vooluveekogud võivad puhverdada kõrget veetaset paremini kui inimtekkelised kuivendussüsteemid ning sobiva taimestiku valimine raudteekoridori lähedal võib vähendada tulekahjude ohtu.

Kahjulikke keskkonnamõjusid põhjustavaid meetmeid ei tohiks kaaluda, välja arvatud juhul, kui seda nõuavad ohutuseeskirjad. Näiteks tuleks siseruumide jahutamiseks kasutatavate kliimaseadmete kasutamist piirata nii palju kui võimalik, et piirata tootmist kasvuhoonegaaside heitega. Meetmed, mille eesmärk on vähendada haavatavust langevate puude suhtes, luues laiemad raudteekoridorid, võivad kahjustada mõnda muud eesmärki. Laiem koridor võib põhjustada suuremaid temperatuurierinevusi rööbastee tsoonis. See võib seada kahtluse alla tulevased eesmärgid vähendada haavatavust tulekahjude või rööpakinnituste suhtes, kui neid probleeme ei lahendata.

Kohanemismeetmete peamine eelis on kliimamuutustele vastupidav raudteetaristu ja -käitamine, mis tagab transpordivõrgu ühenduvuse, millel on mõju majanduslikule jõukusele ja heaolule. Lisaks on kohanemismeetmetest saadav lisakasu panus säästvasse arengusse ja kliimamuutuste leevendamisse (transpordi ümbersuunamine raudteetranspordile toob kaasa kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemise). Lisaks keskkonnaalasele koostoimele ja kohanemismeetmetega kaasnevatele hüvedele on soovitav kasutada ka muid vahendeid. Näiteks võivad struktuurilised kaitsemeetmed lisaks raudtee kaitsmisele kaitsta ka asulaid või muud taristut, näiteks maanteid või energiavarustust. Majanduslikus mõttes on raudteed olulised transporditaristud mitte ainult ELi elanike ja turistide liikuvuse jaoks, vaid ka kaupade jätkusuutlikuks veoks riikide sees ja nende vahel. Raudteetranspordist tulenev CO2 heide on vaid murdosa muudest kaubaveovõimalustest tulenevast heitest (EEA, 2021). Kohanemismeetmed, mille eesmärk on säilitada Euroopa raudteevõrgu keskpikk ja pikaajaline toimivus, on seega üliolulised ka Euroopa kaubaveosektori elujõulisuse ja jätkusuutlikkuse ning raudteed mööda kaupu vedavate tööstusharude jaoks.

Kulud varieeruvad järjepidevalt vastavalt valitud meetmetele, nende konkreetsele ülesehitusele, kohaldamise ulatusele, selle paikkonna eritingimustele, kus meetmeid rakendatakse, käsitletud kliimaprobleemidele ja paljudele muudele teguritele. Majanduslikud kulud hõlmavad taristuvaradele avalduva otsese mõju kulusid, äärmuslikest ilmastikutingimustest tingitud transpordi hilinemiste ja tühistamiste kulusid ning kohanemismeetmete kulusid. Mitmes uuringus on kvantifitseeritud kliimamuutuste majanduslikud kulud raudteel. Nende tulemuste võrdlemine oli üsna keeruline. Selle põhjuseks on erinevate kliimamudelite, kliimastsenaariumide, tulevaste ajavahemike, hindamismeetodite, geograafilise ulatuse jne kasutamine.

Lisaks on transpordihäirete laiemad sotsiaal-majanduslikud kulud harva kvantifitseeritud. See võib hõlmata esmatarbekaupade veomahu vähenemist ja sihtkohtade turismi atraktiivsuse vähenemist (Palin jt, 2021). Kliimaga seotud sündmuste ja riskide suurenemise tõttu on mõistlik eeldada kulude suurenemist, et säilitada ohutu ja kasutuskõlblik võrk, taastada kahjustatud või hävinud taristu ning katta suurem ärijuhtimine (ELi Raudteeamet, 2024).

Kulud katab peamiselt raudtee-ettevõtja; kaasrahastamine võib toimuda avaliku sektori eelarvest, Euroopa rahastamisvahenditest ja muudest allikatest. Avaliku ja erasektori partnerlusel võib olla oma osa raudteetaristu ja -teenuste kohanemismeetmete rahastamisel. Näiteks Austria raudtee-ettevõtja ÖBB võttis vastu riskivähendusstrateegia, mis põhineb täiustatud ilmaseirel ja varajase hoiatamise süsteemil (infra:wetter). Seda käitavad ühiselt ÖBB ja eraõiguslik ilmateenistus UBIMET GmbH (vt juhtumiuuring „Building railway transport resilience to Alpine hazards“).

Rahvusvahelist raudteetransporti reguleerivad mitmed valitsustevahelised konventsioonid ning Euroopa Liidus mitmed ELi määrused ja direktiivid.

ELi tasandil pakuti 2011. aasta valges raamatus (Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava) välja ambitsioonikas lähenemisviis liikuvuses tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks ELis. Mitmesuguste meetmete hulgas tunnistati ka vajadust tegeleda kliimamuutustega seotud probleemidega, tugevdades kogu taristu vastupanuvõimet kliimamuutustele.

Alates 2020. aastast reguleerib ELi transpordi tulevikku säästva ja aruka liikuvuse strateegia koos 82 meetmest koosneva tegevuskavaga kooskõlas Euroopa rohelise kokkuleppe ja ELi digistrateegia eesmärkidega. Vastupidav liikuvus on ELi säästva ja aruka liikuvuse strateegia põhieesmärk. Transpordi järjepidevuse tagamiseks hõlmavad meetmed transpordisektori kriisiolukorra lahendamise plaani(de) koostamist, füüsilise ja digitaalse transporditaristu ajakohastamist (kliimakindluse tagamist), eri transpordiliikide koostalitlusvõimet ja TEN-T võrgu tugevdamist. ELi peamine poliitikaeesmärk on mitmeliigilisuse tugevdamine, transpordiliikide parema integreerimise tagamine ja koostalitlusvõime loomine transpordisüsteemi kõigil tasanditel (ELi Raudteeamet, 2024). TEN-T määruses on sätestatud, et ühist huvi pakkuvad projektid peavad olema kliimamuutustele vastupanuvõimelised. Selles nõutakse konkreetselt, et taristuettevõtjad hindaksid haavatavust kliimamuutuste suhtes (üleujutused, kuumalained) ja rakendaksid kohanemismeetmeid, et kaitsta avaliku sektori investeeringuid.

Tüüpiline tehniliste meetmete rakendamiseks kuluv aeg on mitu aastat (ligikaudu 2–5 aastat). Operatiivmeetmete rakendamine peab siiski olema kiire ja reageerima kiiresti äärmuslikest sündmustest tingitud häiretele. Ilmaennustuste ja varajase hoiatamise süsteemide pakkumine on pidev.

Tehniliste meetmete eluiga peaks vastama raudteeinfrastruktuuri enda elueale, mis on mitu aastakümmet.