Kliimamuutustele vastupanuvõimelise raudteetaristu käitamine ja ehitamine

Raudtee on suhteliselt väikese keskkonnamõjuga energiatõhus transpordiliik, mis soodustab raudteetransporti pikaajalise CO2-neutraalse transpordistrateegia rakendamisel. See on seotud ka raudtee potentsiaaliga leevendada kliimamuutusi, kuna raudteetranspordi kasv tooks kaasa kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemise. Seda potentsiaali on aga võimalik realiseerida ainult siis, kui raudteed on kohandatud kliimamuutustega seotud mõjudele vastu pidama.

Raudteetranspordisüsteemi üks kõige kriitilisemaid haavatavusi on nii taristu kui ka käitamise vähene paindlikkus häirete korral. Raudteetranspordisüsteem sõltub ka muud liiki taristust. Näiteks mõjutavad äärmuslikest ilmastikunähtustest tingitud energiavarustuse häired otseselt raudteetranspordisüsteemi toimimist. Raudteetaristu pika kasutusea tõttu, mis peaks täisvõimsusel töötama rohkem kui 50 aastat (ja mõne käitise puhul isegi kauem), on asjakohane integreerida kliimamuutuste aspektid pikaajalisse raudtee planeerimis-, projekteerimis- ja juhtimisprotsessi. Rail Adapti aruande visioonis (UIC, 2017) käsitletakse raudtee kohanemisprotsessi osana tavapärasest arengustsenaariumist, nii et kohanemiskuludel on raudtee-ettevõtja finantstulemustele vaid marginaalne mõju.

Raudteesektori kliimamuutustega seotud riske on põhjalikult kirjeldatud projektis ARISCC (Raudteetaristu kohandamine kliimamuutustega), mida rakendab UIC (Rahvusvaheline Raudteeliit) juhitav konsortsium. ARISCCi tulemused hõlmavad looduslike ohtude kaarte ja juhenddokumenti looduslike ohtude integreeritud ohjamise kohta raudteedel. Raudteed mõjutava kliimamuutuse kindlakstehtud mõju võib jagada kolme põhikategooriasse, millest igaüks nõuab konkreetseid kohanemismeetmeid:

• Äärmuslikud ilmastikunähtused, nagu tugev vihm (ja sellega seotud üleujutused), suur tuulekiirus, tormid, tsüklonid, rasked talveilmad jne. Defra´si 2011. aasta transpordialase vastupanuvõime ülevaate kohaselt tuleks nii taristu kui ka tegevuskerksuse arendamisel kasutada eelkõige olemasolevaid võrgu liiasuse ja ümbersuunamise marsruute ning neid tuleks täiendada tõhusate süsteemidega, et taastada teenused ja marsruudid tavapärastes tingimustes. Oluline on ka teabevahetus sidusrühmadega, et minimeerida häirete mõju inimestele ja ettevõtetele.
• Aeglased sündmused, mis mõjutavad järk-järgult raudteetransporti, näiteks õhutemperatuuri tõus või merevee taseme tõus. Kohanemismeetmeid tuleks rakendada pikaajaliste transpordi arendamise strateegiate raames.
• Muud kliimamuutustest tingitud looduslikud ohud, sealhulgas maalihked, kivimite langemine, laviinid, muldkeha stabiilsuse vähenemine jne. Struktuurilised kaitsemeetmed koos haavatavuse hindamise ja katastroofiohu vähendamise süsteemidega aitaksid sellistele probleemidele sobivalt reageerida.

Projekti MOWE-IT raames koostatud käsiraamatus „Guidebook for Enhancing Resilience of European Rail Transport in Extreme Weather Events“ jagatakse äärmuslikele ilmastikunähtustele reageerimine pikaajalisteks planeerimismeetmeteks, vahetult enne üritust võetavateks meetmeteks ja taastamismeetmeteks. Rahvusvahelise ühistranspordi liidu (UITP) välja töötatud juhendis „Urban Rail, Climate Change and Resilience“ (Linnaraudtee, kliimamuutused ja vastupanuvõime) keskendutakse kohanemismeetmetele, et ennetada ja taastada kliimaohtude põhjustatud kahju linnaraudtee üksikutes allsüsteemides, näiteks: energiavarustus, rööbasteed, veerem, jaamad, tunnelid, raudteeületuskohad ja hooldusrajatised. Nendest allikatest saadud peamised soovitused on järgmised:

• Lisada kliimamuutuste prognoosid kuivendamise kavandamisse ja suutlikkusse, et tulla toime tulevaste üleujutuste prognoositava sageduse ja ulatusega. Näiteks Ühendkuningriigis hõlmavad kuivendusstandardid tulevase kliima mõju arvessevõtmist raudteevarade kavandamisel: uute ja parandatud raudtee kuivendustööde puhul suurendatakse hinnangulist vooluhulka 20 %.
• Parandada kontaktvõrgu mastide tuulekindlust ning hoida rööbastee ja kontaktvõrgu läheduses olevad alad ohtlikest objektidest vabad. Kuigi paljud ekspluatatsioonihäired on tingitud rööbastele või teehoovidele langenud puudest, kasutatakse taimkatet sageli müra ja reostuse puhvertsoonina raudteel ning ka rööbastee kaitsmiseks otsese isoleerimise eest. Seepärast tuleks eelistada looduspõhiseid meetmeid, mis suurendavad vastupanuvõimet tuulele (nt puud, mis suudavad taluda suurt tuulekiirust).
• Paigaldage varu- ja avariivõimsus ohutus- ja käitussüsteemidele (lähiveokid, lülitid, töötamine vastasrajal), et varundada äärmuslikest ilmastikuoludest mõjutatud võimsust.
• Töötada välja strateegiad, millega minimeeritakse ekstreemsetest ilmastikutingimustest tingitud käitamistõrgete mõju (erigraafikud, marsruudi muutmise mudelid), ja vajaduse korral asendada teenused (nt bussitransport)
• Anda reisijatele reaalajas teavet ja pidada sidet oluliste institutsioonidega

Temperatuuri tõusu ei tohi pidada raudteetranspordi peamiseks probleemiks piirkondades, mis juba selliste tingimustega toime tulevad (Lõuna-Euroopa); Põhja-Euroopas tuleks siiski suurendada vastupanuvõimet kõrgetele suvetemperatuuridele. Tulevase raudteetranspordisüsteemi soojusega seotud probleemid on rööpakinnitused, taimestiku põlemisohu suurenemine, jahutussüsteemide ja muude reisijate mugavuse süsteemide paigaldamine. Vastavad kohanemismeetmed peaksid ühendama tehnilised lahendused (nt lülitite ja ohutussüsteemi suurem kuumuskindlus) looduspõhiste meetmetega (nt taimestik, mis kaitseb otsese päikesevalguse eest) ning seire- ja varajase hoiatamise süsteemidega.

Raudtee haavatavuse teine aspekt seisneb mulla väiksemas stabiilsuses, mis on tingitud kliimamuutuste mõjust, nagu suured sademed või temperatuuri kõikumine. Peamiselt mägipiirkondi mõjutavate maalihete, kivimite kukkumiste või laviinide tõttu on vaja rakendada struktuurilisi kaitsemeetmeid, nagu tammid ja muldkehad. Nendel meetmetel võib olla mitmeid eeliseid, kuna need võivad kaitsta ka asulaid või muud taristut, näiteks teid või energiavarustusvõrke. Kuna struktuurimeetmete rakendamine mägiriikide kogu raudteesüsteemis ei ole sageli teostatav nii majanduslikel põhjustel kui ka loodus- ja maastikukaitse aspektide tõttu, on suur vajadus täiendavate (mittestruktuuriliste) riskivähendusmeetmete järele, nagu eespool nimetatud varajase hoiatamise süsteemide pakkumine, liikluse ümbersuunamine jne.

Raudteetaristu kohandamine on samuti osa lahendustest, millega tagatakse äri- ja tööstussektori tarneahelate järjepidevus. Levinud ohud, mis ohustavad transpordiga seotud tarneahela järjepidevust, hõlmavad transporditeenuste hilinemist või katkestusi, mis on tingitud äärmuslikest ilmastikunähtustest, raudteekilbist ja õnnetustest. Tarneahela häired võivad lõpuks kaasa tuua kulude suurenemise. See võib mõjutada ostjat, tarnijat või kogu tarneahelat. Raudteede vastupidavuse tagamine on oluline ka turismipiirkondade sihtkohtade ühenduvuse tagamiseks, aidates seega kaasa ka selle sektori majandusarengule. 

Raudteetranspordi vastupidavuse suurendamise meetmete rakendamist juhivad tavaliselt raudtee-ettevõtjad, näiteks OBB Austrias või DB Saksamaal. Neid osalejaid toetavad piirkondlikul, riiklikul või isegi Euroopa tasandil tegutsevad haldusasutused (nt Euroopa Komisjoni liikuvuse ja transpordi peadirektoraat), kes pakuvad kohanemismeetmetele õiguslikku, halduslikku ja rahalist toetust. Meetmete tehnilist rakendamist teostavad transpordile spetsialiseerunud projekteerimis- ja ehitusettevõtted. Kõiki neid sidusrühmi toetavad teadusasutused ja konsultatsioonid, mis pakuvad haavatavuse hindamist, meetmete prioriseerimist, teostatavusuuringuid ja kulude-tulude analüüsi. Osalejad, kes pakuvad ilmaennustus- ja varajase hoiatamise süsteeme (nt ZAMG Austrias), on samuti olulised sidusrühmad, keda kaasata.

Raudteeinfrastruktuuri pika kasutusea tõttu peab kohanemismeetmete rakendamine olema osa raudtee arendamise ja/või ajakohastamise üldisest protsessist. Üldisemalt tuleks see lisada pikaajalistesse transpordistrateegiatesse, milles raudteel on eeldatavasti oluline roll. See võib tagada vajalike rahaliste vahendite kättesaadavuse. Lisaks rahaliste vahendite puudumisele on muud tegurid, mis võivad takistada raudtee arengut ja kohanemist, seotud võimalike vastuoludega keskkonnakaitse eesmärkidega, mis on peamiselt seotud maastiku killustumisega, ning võimalike konfliktidega kohalike kogukondadega, kes on mures suurenenud mürasaaste ja maahõive pärast.

Kõige soodsamad kohanemismeetmed on need, mis loovad koostoimet muude meetmetega, mis toovad täiendavat kasu, näiteks aitavad kaasa kliimamuutuste leevendamisele, edendavad kestlikku arengut ja parandavad elurikkuse kaitset. Seda silmas pidades võiks raudteesüsteemi kohandamisel kasutada mitmel viisil looduspõhiseid lahendusi. Mõned puud taluvad suuremat tuulekiirust kui teised, väikesed räämas vooluveekogud võivad puhverdada kõrget veetaset paremini kui inimtekkelised kuivendussüsteemid ning sobiva taimestiku valimine raudteekoridori lähedale võib vähendada tulekahjude ohtu.

Keskkonna seisukohast kahjulikult toimivaid meetmeid ei tohiks kaaluda, välja arvatud juhul, kui ohutuseeskirjad seda nõuavad. Näiteks tuleks võimalikult palju piirata kliimaseadmete kasutamist siseruumide jahutamiseks, et piirata tootmist kasvuhoonegaaside heitega. Meetmed, mille eesmärk on vähendada haavatavust langevate puude suhtes, luues laiemad raudteekoridorid, võivad kahjustada mõnda muud eesmärki. Laiem koridor võib põhjustada suuremaid temperatuurierinevusi rööbastee tsoonis ja see võib seada kahtluse alla tulevased eesmärgid vähendada haavatavust tulekahjude või rööpakinnituste suhtes, kui neid probleeme ei lahendata.

Kohanemismeetmete peamine eelis on kliimamuutustele vastupidav raudteetaristu ja -käitamine, mis tagab transpordivõrgu ühenduvuse, millel on mõju majanduslikule jõukusele ja heaolule. Lisaks on kohanemismeetmetest saadav lisakasu panus säästvasse arengusse ja kliimamuutuste leevendamisse (transpordi ümbersuunamine raudteetranspordile toob kaasa kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemise). Lisaks keskkonnaalasele koostoimele ja kohanemismeetmetega kaasnevatele hüvedele on soovitav kasutada ka muid vahendeid. Näiteks võivad struktuurilised kaitsemeetmed lisaks raudtee kaitsmisele kaitsta ka asulaid või muud taristut, näiteks maanteid või energiavarustust. Majanduslikus mõttes on raudteed olulised transporditaristud mitte ainult ELi elanike ja turistide liikuvuse jaoks, vaid ka kaupade jätkusuutlikuks veoks riikide sees ja vahel:  raudteetranspordi CO2 heide on vaid murdosa muude kaubaveovõimaluste heitest (EEA, 2021). Kohanemismeetmed, mille eesmärk on säilitada Euroopa raudteevõrgu keskpikk ja pikaajaline toimivus, on seega üliolulised ka Euroopa kaubaveosektori elujõulisuse ja jätkusuutlikkuse ning raudteed mööda kaupu vedavate tööstusharude jaoks.

Kulud varieeruvad järjepidevalt vastavalt valitud meetmetele, nende konkreetsele ülesehitusele, kohaldamise ulatusele, selle paikkonna eritingimustele, kus meetmeid rakendatakse, käsitletud kliimaprobleemidele ja paljudele muudele teguritele. Kulud katab peamiselt raudtee-ettevõtja; kaasrahastamine võib toimuda avaliku sektori eelarvest, Euroopa rahastamisvahenditest ja muudest allikatest.

Rahvusvahelist raudteetransporti reguleerivad mitmed valitsustevahelised konventsioonid ning Euroopa Liidus mitmed ELi määrused ja direktiivid. Transpordi kliimamuutustega kohanemise seisukohast oluline ELi peamine strateegiline dokument on transpordipoliitika valge raamat „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas”.

Tüüpiline tehniliste meetmete rakendamiseks kuluv aeg on mitu aastat (ligikaudu 2–5 aastat). Operatiivmeetmete rakendamine peab siiski olema kiire ja reageerima kiiresti äärmuslikest sündmustest tingitud häiretele. Ilmaennustuste ja varajase hoiatamise süsteemide pakkumine on pidev.

Tehniliste meetmete eluiga peaks vastama raudteeinfrastruktuuri enda elueale, mis on mitu aastakümmet.