Tuleohutuskavade kohandamine

Euroopas toimub enamik tulekahjusid lõunapoolsetes riikides, mida iseloomustab vahemereline kliima. Lõuna-Prantsusmaa, Kreeka, Itaalia, Portugal ja Hispaania on tulekahju tõttu kõige enam kannatanud piirkonnad. Need põhjustavad ligikaudu 75 % tulekahjude arvust ja 90 % kogu põlenud alast Euroopas (San-Miguel-Ayanz et al., 2019). Isegi kui nende riikide põlenud alad on alates 1980. aastast veidi vähenenud (vt EFFIS „European Forest Fire Information System“ (Euroopa metsatulekahjude teabesüsteem) põlenud alade koguarvukohta) (välja arvatud Portugal), võib hooajaliste ilmastikutingimuste tõttu täheldada aastate lõikes suuri erinevusi: näiteks 2017. aasta oli Portugalis enneolematute metsatulekahjude tõttu teine aasta, mil põlenud alad suurenesid, samas kui 2018. aasta oli rekordiliselt madalaim. Siiski kannatas 2018. aastal suurte metsatulekahjude all rohkem Euroopa riike kui kunagi varem, mitte ainult Vahemere piirkonnas (nt Rootsis oli 2018. aastal kõigi aegade halvim tulekahjuhooaeg). Nii 2017. kui ka 2018. aasta tulekahjuhooajad olid seotud kõige enam mõjutatud piirkondades kevadel ja suvel esinenud põudade ja kuumalainete rekorditega. Isegi kui põlenud alad on alates 1980. aastast vähenenud, on tuleoht samal ajavahemikul suurenenud, eriti Lõuna- ja Ida-Euroopas (vt Teadusuuringute Ühiskeskuse projekti PESETA III raames välja töötatud metsatulekahjude ohu näitajat), mis viitab sellele, et tulekahjude ohjamisel (nii ennetamisel kui ka summutamisel) on oluline roll tulekahjude mõju piiramisel.

Kliimamuutused suurendavad eeldatavasti veelgi tuleohtu, eriti Vahemere piirkonnas, kus stsenaariumide kohaselt suureneb suure tuleohuga aastate arv, pikeneb tulehooaeg ning tulekahjud on suuremad, intensiivsemad ja sagedasemad. Kliimaprognoosid näitavad nii vähese kui ka suure heite stsenaariumi korral tuleohu märgatavat suurenemist enamikus Euroopa piirkondades, eriti Kesk-Euroopa lääneosas, laiendades mõõduka tuleohuga ala põhja poole. Suurima absoluutse ohuga riigid on endiselt Portugal, Hispaania ja Türgi (vt Teadusuuringute Ühiskeskuse näitaja PESETA III metsatulekahjude ohukohta).

Kliimamuutuste koostoimet taimkatte ja tulekahjurežiimidega tuleks tulekahjude ohjamisel täielikult mõista ja nõuetekohaselt arvesse võtta, et võimaldada asjaomaste kavade ja poliitikate kohandamist, võttes arvesse kütuse- ja taimetüübi muutusi, põlemistingimuste muutusi ja täiendavat tuleohtu.

Tuleohutuskavades nähakse ette konkreetse piirkonnaga seotud meetmed, mille eesmärk on: i) tulekahjude ärahoidmine, ii) inimeste, vara ja metsade kaitsmine tulekahjude eest, iii) tulekahjude kasutamine metsa majandamise ja muude maakasutusega seotud eesmärkide saavutamiseks. Igas tõhusas tuletõrjeprogrammis tuleb arvesse võtta vaadeldava ala ökoloogiat ja tulekahju ajalugu, samuti teadmisi tulekahjurežiimidest, tõenäolisest tulekahju mõjust, ohustatud väärtustest, nõutavast metsakaitse tasemest, tulekahjuga seotud tegevuste kuludest ja ettenähtud tuletõrjetehnoloogiast.

Tulekahjude ohjamist saab teostada erinevate tehnikate abil, tagades elu, vara ja ressursside kaitse tulekahjude ennetamise, avastamise, kontrollimise, piiramise ja summutamise kaudu metsas ja muus taimkattes maapiirkondades. Tulekahjude ohjamine hõlmab järgmist:

• varajase hoiatamise ja avastamise süsteemid;
• soovimatute ja kahjulike tulekahjude mobiliseerimine ja mahasurumine;
• tule kasutamine, et vähendada looduskütuse ja kaubanduslike või mittekaubanduslike tegevuste jääkide kogunemist;
• looduslike või inimtekkeliste tulekahjude asjakohane kasutamine teatavate ökosüsteemide ökoloogiliste väärtuste ja terviklikkuse säilitamiseks;
• Tulekahju poolt kahjustatud või tulekahjust sõltuvate ökosüsteemide taastamine.

Metsatulekahju on ettearvamatu käitumisega protsess ning tulekahju avastamine, seire ja prognoosimine on ennetusmeetmete olulised etapid, mida tuleb arvesse võtta mis tahes tulekahju ohjamise kavas. Varajase hoiatamise süsteemidel võib olla oluline roll võimalike tulekahjude võimalikult varajase avastamise toetamisel. Mõned kogemused on juba olemas, näiteks ülemaailmse tulekahjude seire keskuse (GFMC) välja töötatud ülemaailmne tulekahjude varajase hoiatamise süsteem või USA tulekahjude hoiatussüsteemi (FWSA) prototüüp. Tulekahjude seire- ja avastamistehnoloogia on oluliselt paranenud ning tulekahjude eest hoiatamiseks reaalajalistes tingimustes on olemas erinevad vahendid, seda nii satelliitkujutistel ja tulekahjuteabesüsteemidel (nt EFFIS, mis on osa Copernicuse hädaolukordade ohjamise teenusest)põhinevas suures mastaabis kui ka kohalikul tasandil, kasutades suitsuandureid, droone jne. Droonide kasutamine äratab eri valdkondades eriti suurt huvi, kuna kõrgresolutsiooniga andmeid on võimalik hankida lühikese aja jooksul ja suhteliselt madala hinnaga. Droonid võivad anda teavet metsa struktuuri, koostise, mahu või kasvu ja biomassi kohta ning anda täpset teavet tulekahju asukoha, mõõtmete ja arengu kohta, et olla kõige tõhusamalt valmis tulekahju summutamiseks ja evakueeritavate alade kindlakstegemiseks.

Muud tuleohutusmeetmed on seotud põlevate materjalide (nt allapanu, surmapuude või oksade biomass) vähendamise ja ümberkorraldamisega. Mõnes sektoris kasutatakse ka ettenähtud tulekahju, tulekahju tahtlikku kasutamist majandamiseesmärkide saavutamiseks, näiteks põllumajanduses, metsanduses ning karjakasvatuses ja eluslooduse majandamisel. Ettenähtud tulekahjud on väga tõhus viis soovimatu taimestiku eemaldamiseks mitmesugustel eesmärkidel, sealhulgas tulekahjude ennetamiseks, sest need aitavad vähendada põlevaid materjale, mis on soodsate tingimuste korral (nt põud või kuumalained) kergemini põletatavad. Kõrge põlevate materjalide sisaldus võib olla soodne ka tulekahju laiendamiseks suurtel aladel, kuna see kiirendab tulekahju leviku kiirust. Seega võib põlevate materjalide vähendamine (ettekirjutatud tulekahjude abil) olla kasulik tulekahjude ohjamise strateegia. Mis tahes kavandatud põlemisprogrammi kriitiline küsimus on siiski suitsu mõju leevendamine. Seejärel on vaja tõhusat suitsutõrjeprogrammi, kui rakendatakse ettenähtud tulekahjusid, näiteks tulekahju õigetes ilmastikutingimustes (nt tahkete osakeste madal tase õhus, tuul mitte linnakeskuste suunas, tuule kiiruse ja atmosfääri stabiilsuse jaoks sobivad tingimused).

Rehabilitatsiooni- ja taastamismeetmed on osa pikaajalisest protsessist, mis keskendub tulekahjude põhjustatud taristu ja loodusvarade kahjustuste parandamisele, ning need võivad kesta aastaid. Meetmed hõlmavad järgmist: puude istutamine, kohalike liikide taastamine, rajatiste, näiteks tarade kahjustuste parandamine, elupaikade taastamine ja invasiivsete taimede töötlemine. Muud säästva metsamajandamise tavad, mille eesmärk on vähendada tuleohtu ja tulekahju mõju, on järgmised: i) tuletõkestusvööndite, metsateede ja veevarustuspunktide rajamine ja hooldamine, ii) puuliikide asjakohane valik ning iii) paiksed metsatulekahjude seireseadmed ja sidevahendid, et vältida tulekahjude katastroofilist levikut.