Ökoloogiliste võrgustike tõhustamine

Ökosüsteeme ja elurikkust on pikka aega ohustanud arvukad tegurid, nagu elupaikade muutmine maakasutuse muutumise tõttu, elupaikade kadumine mitmesuguste inimtegevuste tõttu, elupaikade killustumine näiteks liiklusteede tõttu jne. Kliimamuutused on oluline tegur, mis suurendab survet elupaikadele ja elurikkusele. Igal organismil on teatud nõuded kliimatingimuste osas. See kajastub liikide ülemaailmses levikus. Temperatuuri tõus ja sademete hulga muutumine ning äärmuslike ilmastikunähtuste sagenemine tähendavad, et organismid peavad kas kohanema või kolima uutesse elupaikadesse, et neid hooldada. Piirkonna piiride nihkumine muudab eeldatavasti liikide arvu ja liigilist koostist biokoenoosis ja biotoopides.

Ökoloogiline ühendatus on liikide ellujäämise ja rände ning populatsioonide kohanemispotentsiaali määrav tegur. Ökoloogilise ühenduvuse edendamine on oluline võimalus, et võimaldada ökosüsteemides dünaamilisi kohanemisprotsesse ning seega võidelda elurikkuse vähenemise vastu ja säilitada ökosüsteemi teenused, pidades eelkõige silmas muutuvaid kliimatingimusi. Lisaks pakuvad terved ökosüsteemid arvukaid kaupu ja teenuseid, mis on inimühiskonna jaoks eluliselt tähtsad. Need teenused on eriti olulised kliimamuutustega kohanemise ja katastroofiohu vähendamise ökosüsteemipõhiste lähenemisviiside puhul, näiteks kaitse tagamine üleujutuste, laviinide ja muude kliimaga seotud ohtude eest, pinnase või rannikuerosiooni ennetamine ning (mikro)kliima reguleerimine (reguleerimisteenused).

Bioloogilise mitmekesisuse säilitamine ja ökosüsteemi teenuste parandamine peab ulatuma staatiliste kaitsealade lähenemisviisist kaugemale. Ökoloogilist järjepidevust on vaja parandada, et leevendada maakasutuse muutumise ja kliimamuutuste mõju. Looduslike elupaikade püsiv kadumine viib killustumiseni ning maastiku „patšilisuse” ja eraldatuseni, kus on eraldi elupaigad „saared”. Need elupaigasaared kaotavad oma ökoloogilise funktsionaalsuse, olulised ökoloogilised protsessid ei saa enam toimuda ja ränne teistesse elupaikadesse ei ole enam võimalik.

ELi Natura 2000 võrgustik, mis põhineb õiguslikult linnudirektiivil ja elupaikade direktiivil, toetab looduskaitsealade võrgustiku loomist kõigis liikmesriikides. Need kaitsealused ja kõrge loodusliku väärtusega alad võivad olla oluline lähtealus ökoloogilise funktsionaalsuse säilitamiseks. Funktsionaalse ühenduvuse ja kogu piirkonda hõlmava ökoloogilise võrgustiku edendamiseks on vaja ka kaitsealade vahelisi ökoloogilisi koridore, isegi riikidevahelisel ja makropiirkondlikul tasandil. Seda silmas pidades on vajalikud ka üldised elupaigameetmed laiemas keskkonnas. Need hõlmavad säästva maakasutuse poliitikat ja meetmeid (nt maastikuelementide säilitamine, ökoloogiline põllumajandus ja maa ökoloogiline majandamine), rahastamismehhanisme ning planeerimise reguleerimist ja poliitikat.

ELi rohelise taristu strateegia eesmärk on strateegiliselt kavandatud looduslike ja poollooduslike alade võrgustik, mis toetab bioloogilise mitmekesisuse säilitamist, keskkonnatingimuste parandamist ja oluliste ökosüsteemi teenuste osutamist. Roheline taristu hõlmab kaitsealasid, hüppelaudu ja võrguelemente, aga ka roheteid, eluslooduse koridore ja muid haljasalasid ning ökotehnilisi struktuure, mis võimaldavad leevendada killustatuse negatiivset mõju. Selline rohelise taristu strateegilise planeerimise lähenemisviis võib anda olulise panuse ökosüsteemide ja ökoloogiliste võrgustike funktsionaalse ühenduvuse parandamisse.

Mitmed kohanemisvõimalused on tihedalt seotud rohelise taristu kavandamise ja rakendamisega. Ökoloogiline ühendatus on oluline, et parandada taime- ja loomaliikide kohanemisvõimet, tugevdades ökosüsteemide vastupanuvõimet. Samal ajal võib ökosüsteemi teenuste säilitamise kaudu parem ökoloogiline ja funktsionaalne ühendatus aidata kaasa muudele kohanemisvormidele, mis on olulised ka inimeste jaoks, näiteks agrometsanduse, jõgede ja lammide taastamise või looduslike elupaikade adaptiivse majandamise kaudu. Nii kiiresti muutuva kliima mõju bioloogilisele mitmekesisusele kui ka ökosüsteemi teenuste tähendus kliimamuutustega jätkusuutlikuks kohanemiseks näitavad, kui oluline on parandada ökoloogilisi võrgustikke kohanemismeetmena.

Ökoloogilise ühenduvuse toetamine ja rohelise taristu lähenemisviisi rakendamine maastiku arendamise protsessis peaks põhinema piirkondlike ja kohalike sidusrühmade kaasamisel, et suurendada heakskiitu ja kohandada meetmeid kohalikele (sotsiaalsetele, poliitilistele, majanduslikele ja looduslikele) tingimustele. Peamised sidusrühmad on maaomanikud ja otseselt mõjutatud sektorite esindajad, nagu põllumajandus, metsandus, ruumiline planeerimine, turism ja looduskaitse, samuti muude sektorite sidusrühmad, keda elupaigad ja loodusvarade majandamine kaudselt mõjutavad.

Piirkondlikus ja ruumilises planeerimises on oluline roll majanduslikel, sotsiaalsetel ja poliitilistel raamtingimustel. See muudab looduskaitse ja -planeerimise dünaamiliste lähenemisviiside (nt roheline taristu) edendamise ja kaalumise sageli keeruliseks ja keeruliseks. Maakasutuskonfliktid eri sektorite (nt põllumajandus, metsandus, turism, taastuvenergia, transport, tööstus jne) ja looduskaitse vahel võivad toimida kohalikul tasandil oluliste piiravate teguritena. Lisaks võivad asjakohased piiravad tegurid olla erinevad maakasutuse majandamise ja planeerimise lähenemisviisid ning ökoloogiliste võrgustike tähtsuse mittetunnustamine (väljaspool kaitsealasid).

Teisest küljest pakub parem ökoloogiline ühendatus mitmesuguseid kaasnevaid hüvesid, tagades sotsiaalselt olulised ökosüsteemi teenused suhteliselt madalate majanduslike kuludega.

Ökoloogilise ühenduvuse parandamine eeldab väga kohaliku eripäraga maakasutusmeetmete ja roheliste taristute kavandamist ja rakendamist. Kulud sõltuvad märkimisväärselt konkreetsest vastuvõetud meetmest ja kohalikest tingimustest ning neid on raske üldistada. Tõhustatud ökoloogiline ühendatus pakub mitmesuguseid eeliseid, sealhulgas neid, mis on seotud kliimamuutustega (ökosüsteemipõhise) kohanemisega, mille tulemuseks on paljudel juhtudel kuludest suuremad kulud. Näiteks saab edendada üleujutuste vastast kaitset lammide ja jõgede elupaikade taastamise kaudu, et ühiselt parandada üleujutustega kohanemist ja looduskaitset, mis on mitmel juhul odavam kui tehniliste lahenduste (nt tammide) kasutuselevõtt, eriti pikas perspektiivis. Lisaks üleujutuste eest kaitsmisele pakuvad need ökosüsteemipõhised rohelise (ja sinise) taristu meetmed muid kaasnevaid hüvesid, nagu vaba aja veetmise funktsioon ja veekaitse põllumajanduses.

ELi tasandil toetatakse ja isegi juhitakse lähenemisviisi, mille eesmärk on parandada ökoloogilisi võrgustikke ja elupaikade funktsionaalset ühenduvust, poliitikameetmete ja direktiivide liigendatud kogumiga, mis hõlmab peamiselt järgmist:

• linnudirektiivi ja elupaikade direktiivi, millega toetatakse õiguslikult Natura 2000 võrgustikku, luues tugeva aluse ökoloogilise ühenduvuse parandamiseks.
• bioloogilise mitmekesisuse strateegia, milles rõhutatakse ökoloogilise ühenduvuse tähtsust.
• Rohelise taristu strateegia, millega toetatakse kaitsealadest kaugemale ulatuvate panoraammeetmete vastuvõtmist ja mille eesmärk on parandada ökoloogilist ühenduvust roheliste meetmete abil.

Ökoloogiliste võrgustike parandamisele suunatud sekkumise kavandamine ja rakendamine on pidev töö. Tavaliselt võtab see aega 5–10 aastat, kuigi rakendamise aeg sõltub suuresti kohaldamise ulatusest (kohalik, piirkondlik, riiklik või riikidevaheline üritus) ja vaadeldava piirkonna eripärast.

Eluiga sõltub suurel määral maakasutuse muutustest ja looduskaitset käsitleva poliitika muutmisest; seega on vaja kohandatud lähenemisviisi paremale ökoloogilisele võrgustikule.