Ökoloogiliste võrgustike tõhustamine

Ökosüsteeme ja elurikkust on pikka aega ohustanud arvukad tegurid, nagu elupaikade muutmine maakasutuse muutumise tõttu, elupaikade kadumine inimtegevuse tõttu (nt linnastumine, tööstuse laienemine, raadamine ja reostus), elupaikade killustumine näiteks liiklusteede tõttu jne. Kliimamuutused on oluline tegur, mis suurendab survet elupaikadele ja elurikkusele. Igal organismil on teatud nõuded kliimatingimuste osas. See kajastub liikide ülemaailmses levikus. Temperatuuri tõus, aastaaegade vaheldumine ja sademete hulga muutumine ning äärmuslike ilmastikunähtuste sagenemine tähendavad, et organismid peavad kas kohanema või kolima uutesse elupaikadesse, et neid hooldada. Piirkonna piiride nihkumine muudab eeldatavasti liikide arvu ja liigilist koostist biokoenoosis ja biotoopides.

Ökoloogiline ühendatus on liikide ellujäämise ja rände ning populatsioonide kohanemispotentsiaali määrav tegur. Umbes 10 % ülemaailmsest kaitse all olevast maismaa-alast võib pidada struktuuriliselt ühendatuks puutumatute maastike kaudu (Ward et al., 2020). Ökoloogilise ühenduvuse edendamine on oluline võimalus, et võimaldada ökosüsteemides dünaamilisi kohanemisprotsesse ning seega võidelda elurikkuse vähenemise vastu ja säilitada ökosüsteemi teenused, pidades eelkõige silmas muutuvaid kliimatingimusi. Lisaks pakuvad terved ökosüsteemid arvukaid kaupu ja teenuseid, mis on inimühiskonna jaoks eluliselt tähtsad. Need teenused on eriti olulised ökosüsteemipõhiste lähenemisviiside puhul kliimamuutustega kohanemiseks ja katastroofiohu vähendamiseks, näiteks kaitse tagamiseks üleujutuste, laviinide, põudade ja muude kliimaga seotud ohtude eest, pinnase või rannikuerosiooni ennetamiseks ning (mikro)kliima reguleerimiseks (reguleerimisteenused).

Bioloogilise mitmekesisuse säilitamine ja ökosüsteemi teenuste parandamine peab ulatuma staatiliste kaitsealade lähenemisviisist kaugemale. Ökoloogilist järjepidevust on vaja parandada, et leevendada maakasutuse muutumise ja kliimamuutuste mõju. Looduslike elupaikade püsiv kadumine viib killustumiseni ning maastiku „patšilisuse” ja eraldatuseni, kus on eraldi elupaigad „saared”. Need elupaigasaared kaotavad oma ökoloogilise funktsionaalsuse, olulised ökoloogilised protsessid ei saa enam toimuda ja ränne teistesse elupaikadesse ei ole enam võimalik.

Kaitsestrateegiad, mis muudavad ökoloogilised võrgustikud tõhusamaks, et hõlbustada kliimamuutustega kohanemist, hõlmavad järgmist: kaitsealade arvu ja suuruse suurendamine ning muud tõhusad kaitsemeetmed; ühenduvuspiirkondade loomine, laiendamine või taastamine; ning reservide asukoha kindlaksmääramine kõige kriitilisemates valdkondades (IUCN, 2020).

ELi Natura 2000 võrgustik, mis põhineb õiguslikult linnudirektiivil ja elupaikade direktiivil, toetab omavahel ühendatud looduskaitsealade võrgustiku loomist kõigi liikmesriikide vahel. Need kaitstud ja väärtuslikud looduslikud alad võivad olla ökoloogilise funktsionaalsuse säilitamisel oluliseks lähtealuseks. Funktsionaalse ühenduvuse ja kogu piirkonda hõlmava ökoloogilise võrgustiku edendamiseks on vaja kaitsealade vahelisi ökoloogilisi koridore, isegi riikidevahelisel ja makropiirkondlikul tasandil. Seda silmas pidades on vajalikud ka üldised elupaigameetmed laiemas keskkonnas. Need hõlmavad säästva maakasutuse poliitikat ja meetmeid (nt maastikuelementide säilitamine, ökoloogiline põllumajandus ja maa ökoloogiline majandamine), rahastamismehhanisme ning planeerimise reguleerimist ja poliitikat.

ELi rohelise taristu strateegia eesmärk on strateegiliselt kavandatud looduslike ja poollooduslike alade võrgustik, mis toetab bioloogilise mitmekesisuse säilitamist, keskkonnatingimuste parandamist ja oluliste ökosüsteemi teenuste osutamist. Roheline taristu hõlmab kaitsealasid, hüppelaudu ja võrguelemente, aga ka roheteid, eluslooduse koridore ja muid haljasalasid ning ökotehnilisi struktuure, mis võimaldavad leevendada killustatuse negatiivset mõju. Selline rohelise taristu strateegilise planeerimise lähenemisviis võib anda olulise panuse ökosüsteemide ja ökoloogiliste võrgustike funktsionaalse ühenduvuse parandamisse. Mitmed kohanemisvõimalused on tihedalt seotud rohelise taristu kavandamise ja rakendamisega ning hõlmavad näiteks jõgede ja toiduahela taastamist ning looduslike elupaikade kohandatud majandamist.

Ökoloogiline ühendatus on oluline, et parandada taime- ja loomaliikide kohanemisvõimet, tugevdades ökosüsteemide vastupanuvõimet. Samal ajal on ökoloogilist ühenduvust võimalik säilitada kohanemismeetmetega, mis toovad kasu ka inimühiskonnale. Need hõlmavad näiteks agrometsandust ja  kliimateadlikku linnapõllumajandust, mis toetavad loodust ökosüsteemi teenuste osutamisel. Nii kiiresti muutuva kliima mõju bioloogilisele mitmekesisusele kui ka ökosüsteemi teenuste tähendus kliimamuutustega jätkusuutlikuks kohanemiseks näitavad, kui oluline on parandada ökoloogilisi võrgustikke kohanemismeetmena.

Ökoloogilise ühenduvuse toetamine ja rohelise taristu lähenemisviisi rakendamine maastiku arendamise protsessis peaks põhinema piirkondlike ja kohalike sidusrühmade kaasamisel, et suurendada heakskiitu ja kohandada meetmeid kohalikele (sotsiaalsetele, poliitilistele, majanduslikele ja looduslikele) tingimustele. Peamiste sidusrühmade hulka kuuluvad maaomanikud ja esindajad otseselt mõjutatud sektoritest, nagu põllumajandus, metsandus, ruumiline planeerimine, turism ja looduskaitse. Konsulteerida tuleks ka muude sektorite sidusrühmadega, keda elupaigad ja loodusvarade majandamine kaudselt mõjutavad. Lisaks on väga oluline, et põlisrahvad ja kohalikud kogukonnad oleksid kaasatud alates varajastest etappidest, et kaitsta kaasavat otsustusprotsessi ja tagada nende õiguste austamine.

Piirkondlikus ja ruumilises planeerimises on oluline roll majanduslikel, sotsiaalsetel ja poliitilistel raamtingimustel. See muudab looduskaitse ja -planeerimise dünaamiliste lähenemisviiside (nt roheline taristu) edendamise ja kaalumise sageli keeruliseks ja keeruliseks. Maakasutuskonfliktid eri sektorite (nt põllumajandus, metsandus, turism, taastuvenergia, transport, tööstus jne) ja looduskaitse vahel võivad toimida kohalikul tasandil oluliste piiravate teguritena. Lisaks võib ökoloogiliste võrgustike tähtsuse mittetunnustamine (väljaspool kaitsealasid) takistada ökoloogiliste koridoride loomist või taastamist. See suurendab sihipäraste teadlikkuse suurendamise algatuste tähtsust. 

Teisest küljest pakub parem ökoloogiline ühendatus eri sektoritele mitmesuguseid kaasnevaid hüvesid, tagades sotsiaalselt olulised ökosüsteemi teenused suhteliselt madalate majanduslike kuludega. 

Ökoloogilise ühenduvuse parandamine eeldab väga kohaspetsiifiliste maakasutusmeetmete ja roheliste taristute kavandamist ja rakendamist. Sellest järeldub, et kulud sõltuvad märkimisväärselt konkreetsest vastuvõetud meetmest ja kohalikest tingimustest ning neid ei saa peaaegu üldse üldistada.  

Lisaks kliimamuutustele vastupanuvõimele pakub tõhustatud ökoloogiline ühendatus mitmesuguseid keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid hüvesid, mis võivad olla kuludest suuremad. Näiteks saab edendada üleujutuste vastast kaitset lammide ja jõgede elupaikade taastamise kaudu, et ühiselt parandada üleujutustega kohanemist ja looduskaitset, mis on mitmel juhul odavam kui tehniliste lahenduste (nt tammide) kasutuselevõtt, eriti pikas perspektiivis. Lisaks üleujutuste eest kaitsmisele pakuvad need ökosüsteemipõhised rohelise (ja sinise) taristu meetmed muid kaasnevaid hüvesid, nagu vaba aja veetmise funktsioon ja veekaitse põllumajanduses. Ühendamismeetmete mõju rahalises väärtuses on siiski keeruline kvantifitseerida. Sageli ilmnevad need mõjud aeglaselt ja kasvavad aja jooksul. Siiani on see küsimus endiselt üks peamisi probleeme seda liiki meetmete vastuvõtmisel. 

ELi tasandil toetatakse ja isegi juhitakse lähenemisviisi, mille eesmärk on parandada ökoloogilisi võrgustikke ja elupaikade funktsionaalset ühenduvust, poliitikameetmete ja direktiivide liigendatud kogumiga, mis hõlmab peamiselt järgmist: 

• linnudirektiivi ja elupaikade direktiivi, millega toetatakse õiguslikult Natura 2000 võrgustikku, luues tugeva aluse ökoloogilise ühenduvuse parandamiseks. 

• bioloogilise mitmekesisuse strateegia, milles rõhutatakse ökoloogilise ühenduvuse tähtsust. 

• Looduse taastamise määrus, mis on elurikkuse strateegia oluline osa ja millel on siduvad eesmärgid kahjustatud ökosüsteemide taastamiseks (Euroopa Komisjon) 

• Rohelise taristu strateegia, millega toetatakse kaitsealadest kaugemale ulatuvate panoraammeetmete vastuvõtmist ja mille eesmärk on parandada ökoloogilist ühenduvust roheliste meetmete abil. 

• Hiljuti käivitatud ELi looduskrediitide algatus võib toetada investeeringuid loodussõbralikesse meetmetesse. 

Ökoloogiliste võrgustike parandamisele suunatud sekkumise kavandamine ja rakendamine on pidev töö. Tavaliselt võtab see aega 5–10 aastat, kuigi rakendamise aega mõjutab suuresti kohaldamise ulatus (kohalik, piirkondlik, riiklik või riikidevaheline üritus) ja asjaomase piirkonna eripära.

Eluiga sõltub suurel määral maakasutuse muutustest ja looduskaitset käsitleva poliitika muutmisest; seega on vaja kohandatud lähenemisviisi paremale ökoloogilisele võrgustikule.