Parandada ökoloogiliste võrgustike funktsionaalset ühenduvust

Ökosüsteeme ja bioloogilist mitmekesisust on pikka aega ohustanud mitmed tegurid, nagu elupaikade muutmine maakasutuse muutuste tõttu, elupaikade kadumine mitmesuguse inimtegevuse tõttu, elupaikade killustumine näiteks liiklusmarsruutide tõttu jne. Kliimamuutused on oluline tegur, mis suurendab survet elupaikadele ja bioloogilisele mitmekesisusele. Igal organismil on kliimatingimuste osas teatud nõudmised. See kajastub liikide ülemaailmses levikus. Temperatuuri tõus ja sademete hulga muutumine ning äärmuslike ilmastikunähtuste sagenemine tähendavad, et organismid peavad kas kohanema või liikuma uutesse elupaikadesse, et neid teenindada. Eeldatakse, et piirkonna piiride nihkumine muudab liikide arvu ning liigilist koostist biokoenoosis ja biotoopides.

Ökoloogiline ühendatus on liikide ellujäämise ja rände ning populatsioonide kohanemispotentsiaali määrav tegur. Ökoloogilise ühendatuse edendamine on oluline võimalus ökosüsteemides dünaamiliste kohanemisprotsesside võimaldamiseks ning seega elurikkuse vähenemise vastu võitlemiseks ja ökosüsteemi teenuste säilitamiseks, pidades eelkõige silmas muutuvaid kliimatingimusi. Lisaks pakuvad terved ökosüsteemid mitmeid kaupu ja teenuseid, mis on inimühiskonna jaoks eluliselt tähtsad. Need teenused on eriti olulised ökosüsteemipõhiste lähenemisviiside jaoks kliimamuutustega kohanemisel ja katastroofiohu vähendamisel, näiteks kaitse tagamine üleujutuste, laviinide ja muude kliimaga seotud ohtude eest, pinnase või rannikualade erosiooni ennetamine ning (mikro)kliima reguleerimine (reguleerivad teenused).

Bioloogilise mitmekesisuse säilitamine ja ökosüsteemi teenuste parandamine peab minema kaugemale staatiliste kaitsealade lähenemisviisist. Ökoloogilist järjepidevust on vaja parandada, et leevendada maakasutuse muutumise ja kliimamuutuste mõju. Looduslike elupaikade püsiv kadumine toob tõepoolest kaasa killustumise ning süvendab maastiku „patšilisust” ja eraldatust eraldiseisvate elupaikadega „saartel”. Need elupaigasaared kaotavad oma ökoloogilise funktsionaalsuse, olulised ökoloogilised protsessid ei saa enam toimuda ja ränne teistesse elupaikadesse ei ole enam võimalik.

Linnudirektiivil ja elupaikade direktiivil põhineva ELi Natura 2000 võrgustikuga toetatakse looduskaitsealade võrgustiku loomist kõigi liikmesriikide vahel. Need kaitsealused ja kõrge loodusliku väärtusega alad võivad olla oluliseks lähtealuseks ökoloogilise funktsionaalsuse säilitamisel. Funktsionaalse ühenduvuse ja kogu piirkonda hõlmava ökoloogilise võrgustiku edendamiseks on vaja ka kaitsealade vahelisi ökoloogilisi koridore, isegi riikidevahelisel ja makropiirkondlikul tasandil. Seda silmas pidades on vajalikud ka üldised elupaikadega seotud meetmed laiemas keskkonnas. Need hõlmavad säästva maakasutuse poliitikat ja meetmeid (nt maastikuelementide säilitamine, ökoloogiline põllumajandus ja ökoloogiline maa majandamine), rahastamismehhanisme ning planeerimise reguleerimist ja poliitikat.

ELi rohelise taristu strateegia eesmärk on luua strateegiliselt kavandatud looduslike ja poollooduslike alade võrgustik, mis toetab bioloogilise mitmekesisuse säilitamist, parandab keskkonnatingimusi ja pakub olulisi ökosüsteemi teenuseid. Roheline taristu hõlmab kaitsealasid, astmelaudu ja võrguelemente, aga ka rohelisi teid, eluslooduse koridore ja muid rohealasid ning ökotehnilisi struktuure, mis võimaldavad leevendada killustatuse negatiivset mõju. Selline rohelise taristu strateegilise planeerimise lähenemisviis võib anda olulise panuse ökosüsteemide ja ökoloogiliste võrgustike funktsionaalse ühenduvuse parandamisse.

Mitmed kohanemisvõimalused on tihedalt seotud rohelise taristu kavandamise ja rakendamisega. Ökoloogiline ühendatus on oluline, et parandada taime- ja loomaliikide kohanemisvõimet, tugevdades ökosüsteemide vastupanuvõimet. Samal ajal võib ökosüsteemi teenuste säilitamise kaudu parem ökoloogiline ja funktsionaalne ühendatus aidata kaasa muudele kohanemisvormidele, mis on olulised ka inimeste jaoks, näiteks agrometsanduse, jõgede ja lammide taastamise või looduslike elupaikade kohanemisvõimelise majandamise kaudu. Nii kiiresti muutuva kliima mõju bioloogilisele mitmekesisusele kui ka ökosüsteemi teenuste tähendus kliimamuutustega jätkusuutlikuks kohanemiseks näitavad, kui oluline on parandada ökoloogilisi võrgustikke kohanemismeetmena.