Vee säilitamine maapiirkondades

Põuad mõjutavad veevarusid ja põllumajandustootmist, põhjustavad mullaerosiooni, vähendavad süsiniku sidumist ja aitavad kaasa mulla degradeerumisele. Lõuna-Euroopa on eeldatavasti eriti haavatav, mistõttu on suurem oht, et veevarustus väheneb ja nõudlus niisutamise järele suureneb. Teisest küljest suurendavad suurenevad üleujutusriskid veelgi vajadust erinevate majandamistavade järele, et vähendada äravoolu, eriti sademete tippkoormuse ajal.

Vee säilitamise parandamine maastikel ja põllumaadel võib aidata leevendada üleujutusi, leevendada põuda, vähendada mullaerosiooni ja parandada süsteemi keskkonnakvaliteeti.

Veesalvestustehnoloogia, maastikukujunduse ja innovatsiooni kasutamine võib põhjustada vee äravoolu ja äravoolu ümbersuunamist. Maastikuelementidega kohanemine vähendab äravoolu ja erosiooni, parandab niiskuse ja toitainete säilitamist ning parandab mullavee omastamist.

Veepeetust saab parandada järgmiselt:

• terrasside ja kontuuride kündmine. See on mulla ettevalmistamine pinna kiire äravoolu aeglustamiseks või vältimiseks. Hilinenud äravool võimaldab veel pinnasesse perkoleerida. Adraread kulgevad risti, mitte paralleelselt nõlvadega, mille tulemuseks on vaod, mis kõverduvad ümber maa;
• kontrollitud kuivendamise sisseseadmine, hoides vett põllul ajal, mil kuivendamine ei ole vajalik;
• mitmekesiste ja looduslike jõevooluteede taastamine;
• looduslike veesäilitusalade (tiigid, järved, veehoidlad) taastamine;
• üleujutustõrje reservuaaride või veetõkete rajamine, mis on tavaliselt suure mahutavusega suurte veemahtude hoidmiseks ja kontrollimiseks;
• lammide laiendamine/taastamine/kohandamine.

Põllumajandusmaal võimaldavad eespool nimetatud vee säilitamise strateegiad põllumajandustootjatel vett koguda ja säilitada, kui seda on palju, ning teha see niisutamiseks kättesaadavaks, kui seda on vähe. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) andmetel on võimalik kindlaks teha kolm väikesemahulise ladustamise kategooriat:

• Mulla niiskuse säilitamine (soodustades vee infiltreerumist, mis suurendab sademete osakaalu pinnasesse ladustamisel, kus taimed saavad seda hiljem otse kasutada)
• Põhjavee säilitamine (võimaldab kultuuride juurtetsoonist mööda tungida, et põhjaveekihtides perkoleerida)
• Maapealne ladustamine (looduslike või tehislike tiikide või mahutite kaudu).

Veesäilitusvõime parandamine on rangelt seotud muude Climate-ADAPTi kohanemisvõimalustega, mis:

• aidata suurendada mulla niiskust, minimeerides samal ajal mulla erosiooni ja degradeerumist põllumajanduspiirkondades (konserveeriv põllumajandus);

• parandada jõgede ja lammide looduslikke funktsioone, aidates leevendada üleujutusriske (jõgede ja lammide taastamine ja taastamine).

Kõik meetmed, mille eesmärk on parandada maapiirkondade veesäilitusvõimet, nõuavad eri valitsemistasandite vahelist tihedat koordineerimist, et tagada kogu piirkonna kestlik ja ühtlustatud ruumiline planeerimine. Nende meetmete rakendamine peaks olema kooskõlas konkreetse kohaliku kontekstiga ning hästi integreeritud riiklikesse ja piirkondlikesse maakasutuse ja veekasutuse eeskirjadesse ja kavadesse.

Vee hoidmine põllul aitab lõpuks leevendada veekasutuskonflikte põua tingimustes, kui teatavate kasutusviiside prioriseerimiseks võib kehtestada veepiiranguid ja -normeerimismeetmeid.

Maastikuelemendid ja piirkonna maakasutuse struktuurimuutused nõuavad koostööd ja usaldust piirkonna põllumajandustootjate ja muude sidusrühmade, näiteks ümbritsevate elanike, kohaliku tööstuse või maaomanike vahel. Kui on vaja luua suuremaid struktuuriprojekte, nagu reservuaarid või loodeteed, on selleks vaja valitsuse või maaomaniku luba. Veehoidlad võivad olla kasulikud ka kohalikele ettevõtjatele või elanikele ning hõlmata piirkondlikke või munitsipaalinvesteeringuid/-koostööd. 

Enamikul juhtudel peetakse seda liiki meedet paljutõotavaks, sest see on sageli mitmeotstarbeline ja ühendab seega erinevaid huve (vt kulude ja tulude osa). Maastikule iseloomulike vormide rakendamist rakendatakse sageli koos puhvervööndite või elupaigakoridoridega, mis aitavad kaasa kohalikule elurikkusele, maastiku ühenduvusele ja mulla niiskussäilitusvõimele. Algatuse edule võib kaasa aidata kogu territooriumi integreeritud ruumiline planeerimine, mis hõlmab põllumajandusmaa veehoidlate struktuure. 

Selle variandi rakendamine nõuab hoolikat tegevuskohapõhist hindamist, et saavutada eeldatav kasu. Enne vee äravoolu projektide rakendamist ja veehoidlate või tiikide asukohaotsuseid tuleb arvesse võtta pinnase ja nõlvade omadusi, põllukultuuritüüpe ja kohalikke ilmastikutingimusi.  Meetmete mikrodisain, milles võetakse arvesse kohalikke tingimusi, näiteks seda, kus luua maastikule uusi elemente, on vajalik, sest kahjuliku mõju oht on olemas, kui seda ei kavandata täpselt. Riskide hulka kuuluvad üleujutused või soovimatud veevoolud, mis lõpevad põllumajandus- või asustatud aladel. Maastikule iseloomulike vormide kavandamisel tuleb hoolitseda selle eest, et põhjavee säilitamise koht oleks nende mõjude eest kaitstud ka ülevoolu, lekke või külmumise korral. Lisaks, kui seda võimalust ei rakendata nõuetekohaselt (ilma nõuetekohase planeerimiseta ja kõiki ökosüsteemi komponente arvesse võtmata), on kõrgemate põhjaveekihtide loomise tõttu võimalik põllumajanduskultuuride kahjustamise oht, eriti lamedatel või üleujutusohtlikel aladel. Teatavatel tingimustel (nt mere või ookeani lähedal) võivad mõned kavandatud veesäilitusvõimalused mõjutada soolsust, muutes mulla kvaliteeti väga drastiliselt või muutes maa mõne põllukultuuri jaoks sobimatuks, välja arvatud juhul, kui niisutuskavasid kohandatakse asjakohaselt uutele hüdrogeoloogilistele vormidele. Terrass vähendab äravoolu ja suurendab vee sisseimbumist, kuid hüdroloogilise režiimi muutustel võib olla märkimisväärne visuaalne mõju vastupidiselt ümbritsevale looduslikule taimestikule ja traditsioonilistele istandustele. 

Laiemas plaanis on vaja piisavat maaomanike hüvitist ning projektides tuleb käsitleda mitte ainult kavandamist ja rakendamist, vaid ka maakasutajate käitumise muutumist. Sõltuvalt kasutatavast veesäilitusvõimalusest võib see variant nõuda märkimisväärseid investeeringuid. Kavandamisel ja rakendamisel on probleemiks juhtimise ja koordineerimise keerukus, kuna tavaliselt võivad kaasatud olla era- ja avaliku sektori osapooled. Paljude kaasatud sidusrühmade toetuse kogumine ja investeeringu kavandamine võib olla piirav tegur.  

Lisaks kliimamuutustega kohanemisele üleujutuste ja põudade vastu on selle rakendamisega seotud ka muud eelised. 

Selle kohandamise eelised hõlmavad paremat vee säilitamist või säilitamist põua ajal; üleujutusohu leevendamine, sini-roheliste ökosüsteemi teenuste osutamine, vähenenud vajadus niisutamise järele ja mulla kvaliteedi parandamine. Viimane omakorda toetab mulla bioloogilist mitmekesisust, suurendab looduslike vaenlaste olemasolu, aitab säilitada toitaineid ja toetab üldiselt põllukultuuride kasvu.  

See meede aitab kaasa mitmele ELi poliitikavaldkonnale (Natura 2000, ühine põllumajanduspoliitika, vt allpool õiguslikke aspekte käsitlev osa). Need valikud võivad vähendada ka põllumajandusliku tootmise kõikumisi, suurendades põllumajandustootjate kindlustunnet ja muutes toiduainete tootmise usaldusväärsemaks. Põllumajanduslik tootmine võib suureneda, sageli naaberpiirkondades.  

Seda võimalust peetakse üldiselt väga tõhusaks, isegi kui mõnel meetmel on kõrged sisenemiskulud. Tegelikult on kulud väga erinevad, sõltudes sekkumise ulatusest ja valitud meetmetest. Meetmete pikaajalisel tõhusal kavandamisel tuleks arvesse võtta ka hooldusalaseid jõupingutusi ja kulusid. 

Maastikku integreeritud vee säilitamise parandamise kulude-tulude hindamise näide on juhtumiuuring Tamera vee säilitamise maastik, et taastada veeringe ja vähendada haavatavust põudade suhtes. 

ELi ühine põllumajanduspoliitika võib seda võimalust edendada. Sellega toetatakse algatusi, mis käsitlevad kliimamuutusi ja loodusvarade säästvat majandamist ning säilitavad maapiirkondi ja maastikke kogu ELis. Selle meetme rahastamist võib taotleda ka Euroopa Regionaalarengu Fondist, Euroopa Sotsiaalfondist ja Ühtekuuluvusfondist.

ELi rohelise taristu strateegias pööratakse erilist tähelepanu meetmetele, mis parandavad looduslike protsesside ja ökosüsteemide toimimist, et vesi saaks paremini imbuda ja seda paremini säilitada. Loodusliku vee säilitamise meetmeid saab kasutada selleks, et aidata kaasa ELi veepoliitika raamdirektiivi, ELi üleujutuste direktiivi ja ELi looduse taastamise määruse eesmärkide saavutamisele. Lisaks kehtivatele õigusaktidele on veealase vastupanuvõime strateegias võetud kohustus veelgi parandada vee säilitamist maal. Samuti soodustab see vee hoiustamist veehoidlates ja muudes inimtekkelistes struktuurides, tingimusel et need ehitatakse pärast hoolikat planeerimist ja koordineerimist majandussektorites, mis vajavad stabiilset veevarustust.

Majandamismeetmed peavad sobima konkreetsesse kohalikku konteksti ning olema kooskõlas riiklike ja piirkondlike eeskirjade ja kavadega (nt ruumiline planeerimine, Natura 2000 alad, veemajanduskavad, üleujutusriski maandamise kavad). Uute tammide ja reservuaaride ehitamine vee hoidmiseks äärmuslike sademete korral peab läbima spetsiaalse keskkonnamõju hindamise, et vältida ökosüsteemide häirimist. Vastavalt Euroopa Komisjoni soovitusele veetõhususe esikohale seadmise juhtpõhimõtete kohta (C(2025) 3580) tuleb looduslikud veesidumismeetmed pinnases, metsades, põhjavees ja märgaladel seada prioriteediks vee säilitamisele maapinna kohal kunstlikes veehoidlates.

ELi tasandil soodustatakse vee taaskasutamist. Vee taaskasutuse määrusega (EL) 2020/741 on kehtestatud veekvaliteedi nõuded puhastatud asulareovee ohutuks taaskasutamiseks põllumajandusmaa niisutamisel.

Sõltuvalt rakendatavate maastikuelementide liigist võib ajavahemik olla lühike (kontuurimise puhul võib see toimuda ühel hooajal); suuremate projektide puhul, mis hõlmavad veehoidlaid, kuivendussüsteeme, voolurežiime või veehoidlaid, on kaasatud rohkem sidusrühmi ja kavandamisetappides on vaja läbi viia teadusuuringuid, mille rakendamine võib kuluda mitu aastat, sõltuvalt kuludest ja kaasatud sidusrühmade arvust. 

Eluiga võib olla 20 aastat või rohkem, sõltuvalt juhtimise keerukusest, suutlikkusest ja hooldusest.