Soojustervise tegevuskavad

Soojustervise tegevuskavade ettevalmistamiseks on oluline eri osalejate koostöö. See hõlmab osalejaid erinevatest institutsioonidest (mitmest asutusest) ja eri sektoritest (sektoritevaheline), nagu peaaegu kõigi hädaolukorra lahendamise kavade puhul. Kuigi paljud meetmed kuuluvad tervishoiusektorile, on väga oluline ka teiste sektorite aktiivne kaasamine. Lisaks töötatakse soojustervise tegevuskavad sageli välja riiklikul tasandil ja neid rakendatakse ka piirkondlikul ja kohalikul tasandil; seega on asjaomaste institutsioonide ja osalejate kaasamine ja vertikaalne koostöö kõigil valitsemistasanditel äärmiselt oluline.

Teabevahetus on terviseriskide juhtimise lahutamatu osa, mis hõlmab interaktiivset protsessi selliste riskidega seotud teabe, kontseptsioonide või probleemide vahetamiseks üksikisikute, rühmade ja asutuste vahel. Dialoogi võimalikult varajane algatamine eri osalejate, sealhulgas sihtkasutajate vahel annab mitmeid eeliseid. Seetõttu on alguses vaja anda teavet ja teadmisi. See suurendab eri osalejate teadlikkust ja muret. Iga soojustervise kava ja selle eduka rakendamise äärmiselt olulised osad on eelkõige kaasnevad jõupingutused, nagu elanikkonna teadlikkuse suurendamine soojusega seotud mõjudest ja terviseprobleemidest, keskendudes eelkõige kõige haavatavamatele rühmadele, kes on vastuvõtlikud soojusest tulenevatele terviseriskidele.

Tuginedes WHO Euroopa büroo kogemustele soojuse ja tervise valdkonnas (nt EuroHEAT, tervisenõustamine ja Euroopa töörühm „Tervis kliimamuutustes“) ning tuginedes olemasolevatelesoojustervise tegevuskavadele ja kirjandusele, saab kindlaks teha soojustervise tegevuskavade eduka rakendamise põhielemendid:

• kava rakendamise ja mitme asutusega tehtava koostöö eest vastutav koordineeriv asutus;
• täpsed ja õigeaegsed hoiatussüsteemid, et määrata kindlaks meetmete võtmise künnised;
• soojusega seotud terviseteabe teavitamise ja edastamise kava, sealhulgas selge määratlus selle kohta, mida, kellele ja millal tuleb edastada;
• kõige haavatavamatele elanikkonnarühmadele suunatud soovitused (nt kuumaga kokkupuute vähendamise kohta ja nõuanded selle kohta, kuidas hoida sisetemperatuur kuumaepisoodide ajal madalal);
• tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandesüsteemi parem valmisolek keskpikas ja pikas perspektiivis (nt töötajate koolitamise ja planeerimise, asjakohase tervishoiu ja füüsilise keskkonna parandamise kaudu);
• kuumastressi perioodidega seotud suremuse ja haigestumuse seire ning hindamismehhanism kava tulemuslikkuse hindamiseks;
• Anda peamistele sidusrühmadele (nt tervishoiuministrile) ja üldsusele aru aasta jooksul toimunud tegevusest.

Need elemendid ei ole järjestikused, kuigi mõned on peamiselt seotud planeerimisega ja teised rohkem reageerimisega.

Kavade täielikuks rakendamiseks on vaja kooskõlastada tegevust erinevate osalejate vahel riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Need jõupingutused võivad olla rasked ja neid tuleb üksikasjalikult määratleda, eelkõige seoses teabevoo ja nõuannetega selle kohta, kes mida ja millal teeb. Isegi kui teave on hästi edastatud, ei tähenda see tingimata, et jõutakse ühiskonna kõige haavatavamate rühmadeni (eakad, väikelapsed, praeguste terviseprobleemidega inimesed jne) ja et nad saavad esitatud teabe põhjal tegutseda. Soovitatud meetmete rakendamiseks võib olla vaja teha täiendavaid jõupingutusi, mis tähendab muid rahalisi jõupingutusi ja mida võib olla lühiajalises perspektiivis raskem rakendada (nt hoonete muutmise korral).

Enamikku olemasolevatest kavadest juhivad ja/või rahastavad asjaomased valdkondlikud ministeeriumid; mõnel juhul olid teadusprojektid kava väljatöötamise ja (katse)rakendamise lähtepunktiks. Soojustervise tegevuskava täielik rakendamine nõuab töötajate tööd mitmesugustes terviseriskide ennetamisega seotud valdkondades, mistõttu on kavadega seotud kulude ja ressursside hindamine üsna keeruline ja kontekstipõhine.

Kavadest saadav kasu seisneb kahjulike tervisemõjude ennetamises, eelkõige kõige haavatavamate sihtrühmade puhul. Kasu ei ole siiani täielikult analüüsitud ega arvutatud, sest paljud kavad on kehtinud vaid mõned aastad ja seega neid praegu jälgitakse, kuid ei ole veel hinnatud.

Üldiselt võib öelda, et teabe edastamine piirkondlikele ja kohalikele mitme osalejaga osalejatele, kes suudavad vastavalt vältida või vähemalt minimeerida kahjulikke tervisemõjusid, on teabe puudumisega võrreldes juba selgelt kasulik. See kehtib ka kulude kohta, sest esitatud teave aitab tervishoiutöötajaid ja nendega seotud tervishoiuasutusi tõhusalt planeerida.

Soojustervise tegevuskava õiguslik ja poliitiline alus võib olla erinevat laadi ning see võib hõlmata selliseid dokumente nagu kohanemisstrateegiad, kohanemiskavad või riskide vähendamise/juhtimise strateegiad. Enamik kavasid on välja töötatud riiklikul tasandil. Mõnel juhul olid piirkondlikud kavad juba olemas; riiklik kava töötati välja nende kogemuste põhjal ja selle eesmärk on esitada riiklikul tasandil üldkava (nt Austria puhul).

Soojustervise tegevuskava väljatöötamine on suhteliselt kiire protsess, mis võib kesta paar aastat, sõltuvalt ka tervishoiu ja varajase hoiatamise valdkonna osalejate vahelise vajaliku koostöö tasemest. Rakendamine ja selle järelevalve on pidev jõupingutus. Enamik soojendustervise tegevuskavasid toimib maist septembrini.

Tavaliselt eeldatakse, et kavades ette nähtud meetmed jätkuvad pikas perspektiivis. Järelevalve, hindamine ja läbivaatamine on iga kava olulised osad, et kohandada seda muutuvate tingimustega. Mõnes kavas nähakse ette kava läbivaatamine pärast suuremate kogemuste saamist.