Üleujutusriski maandamise kavad

Euroopa Keskkonnaameti andmetel halvenevad Euroopas vee-, jõe- ja rannikualade üleujutuste tagajärjed kliimamuutustest tingitud üleujutuste intensiivsuse ja sageduse suurenemise tõttu üldiselt (EEA, 2016, 2020). Praeguse olukorra jätkumise korral võib 2050. aastaks üleujutustest tulenev iga-aastane majanduslik kahju Euroopas peaaegu viiekordistuda (SWD(2019) 439).

Üleujutusi võivad põhjustada: i) tugev sademete hulk või sulavesi, kui pinnase infiltratsioonivõime on ületatud; ii) jõed, kui heide ületab vooluveekogude ja tavapärastest jõesängidest väljuvate veekogude läbilaskevõime, levides üle maa, iii) või tormid, mis põhjustavad rannikualade üleujutusi. Eeldatakse, et kliimamuutused suurendavad äärmuslike sademete sagedust ja ulatust, tõstavad keskmisi ja äärmuslikke temperatuure (mis on olulised jää ja lume sulamise jaoks), tõstavad meretaset ja suurendavad tormilisust, millel on negatiivne mõju äärmuslikele meretasemetele, suurendades seega veelgi üleujutusriski. Teisest küljest mõjutavad maakasutuse muutumine ja antropoloogiline surve jõgedele pidevalt nende valgalade looduslikku säilitamis- ja kuivendusvõimet. See võib väljenduda pinnavee äravoolu märkimisväärses suurenemises ja sellest tulenevalt jõgede tippvee äravoolus, mis loode-Euroopa eri osades eeldatavasti suureneb (Blöschl et al., 2019). Madalatel rannikualadel võib kõrge merepinna ja sademete koos esinemine, mis põhjustab suurt äravoolu, põhjustada üleujutusi (Bevaqua et al., 2019).

Viimastel aastatel on üleujutuste ohjamine nihkunud puhtalt kaitselt üleujutuste eest üleujutusriski integreeritud maandamisele. Euroopas kajastub see muutus ELi üleujutuste direktiivis, mida rakendatakse kooskõlas ELi veepoliitika raamdirektiiviga. Üleujutuste direktiivis nõutakse, et liikmesriigid töötaksid välja üleujutusriski maandamise kavad kooskõlas veepoliitika raamdirektiivi kohaste veemajanduskavadega. Selles protsessis kutsutakse riike üles hindama üleujutusriski jõgede valgaladel, koostama üleujutusohtlike piirkondade kaarte ja teavitama kohalikke kogukondi nendest riskidest. Üleujutusriski kaardid peavad hõlmama geograafilisi piirkondi, mida võib üle ujutada madala (äärmusliku sündmuse stsenaarium), keskmise (nt tagasitulekuperiood ≥ 100 aastat) ja suure tõenäosusega sündmuste korral. Iga sellise sündmuse puhul peaks hindamine andma ülevaate üleujutuse ruumilisest ulatusest, veetasemest ja veevoolu kiirusest. Üleujutusriski kaardid on väga kasulikud ka selleks, et teavitada sidusrühmi üleujutusohtlike piirkondade kokkupuutest ja haavatavusest.

Üleujutusriski maandamise kavades käsitletakse eeldatavasti kõiki riskijuhtimise asjakohaseid aspekte, keskendudes ennetamisele, kaitsele, valmisolekule ning keskpikale ja pikaajalisele planeerimisele, võttes arvesse konkreetse vesikonna või alamvesikonna omadusi, millega nad tegelevad. Üleujutusriski maandamise kavades võib kaaluda roheliste ja hallide meetmete kombineerimist, et leevendada üleujutustega seotud probleeme vesikonna tasandil. Traditsiooniliste üleujutuste (hallide) kaitselahenduste hulka kuuluvad tammid, tammid, kanalid, tormivoolu kaitsed ja tõkked üldiselt. Üleujutusriski maandamise kavad võivad hõlmata ka keskkonnahoidlike meetmete edendamist, sealhulgas: säästvad maakasutustavad, ohjatud taandumine üleujutusohtlikelt aladelt, vee säilitamise parandamine lammide ja märgalade säilitamise ja ümberkvalifitseerimise kaudu ning teatavate alade kontrollitud üleujutused üleujutuste korral. Olulised lahendused, mis võivad vähendada inimeste ja varade kokkupuudet üleujutustega, hõlmavad ka teadlikkuse suurendamist, varajast hoiatamist ja kindlustusskeemide kasutamist.

ELi üleujutuste direktiivi rakendamine nõuab üldsuse osalemise mehhanismide loomist, et tagada kodanike kaasamine üleujutuste ohjamise tsüklisse. Kõik üleujutuste direktiivi ja veepoliitika raamdirektiivi kohaselt koostatud hinnangud, kaardid ja kavad tuleb teha üldsusele kättesaadavaks ja laadida üles ühisesse digitaalsesse teabehoidlasse WISE, mida haldab Euroopa Keskkonnaamet.

Üleujutusriski maandamise kavades nõutakse panust eri tasandi institutsioonidelt (riiklikelt ja piirkondlikelt) ning suurelt hulgalt pädevustelt. Kasutati mitmesuguseid üldsuse ja sidusrühmadega konsulteerimise kanaleid ning üldiselt kaasati esimeste üleujutusriski maandamise kavade koostamisse (2015. aastaks) suur hulk sidusrühmi. Asjaomaste sidusrühmade seas on väga oluline ka eraisikute kaasamine, kuna üleujutusriski maandamise kavades ette nähtud meetmete rakendamine mõjutab väga sageli otseselt või kaudselt eraomandit.

Mõnel juhul on toidudirektiivi rakendamine aidanud parandada ja tugevdada koordineerimise ja koostöö puudumist eri sektorite (nt üleujutuste kaitse, hädaolukorra lahendamise planeerimine, elanikkonnakaitse, ruumiline planeerimine, kindlustus, jõgede taastamine), eri ruumiskaalal tegutsevate otsustajate ja sidusrühmade vahel. Hoolimata sellistest olulistest jõupingutustest on üleujutusriski ühises juhtimises endiselt oluline lünk koordineerimise puudumine eri teemade vahel ning eelkõige üleujutusriski maandamise kavade ja riiklike kohanemisstrateegiate või -kavade vahel.

Üleujutuste kaardistamise protsessi tulemusena kaardistati ja hinnati paljude Euroopa vooluveekogude ja rannikualade haavatavust, andes seega väga kasulikke teadmisi üleujutusohtlike alade ohjamiseks. Üleujutusriski maandamise kavade esimeses tsüklis ei peetud aga veekogude üleujutusriski (tugevate sademete tõttu, mis ületasid mulla infiltratsioonivõimet) sama oluliseks ja selle hindamine oli jõgede ja rannikualade riski hindamisega võrreldes vähem üksikasjalik.

Üleujutusriski maandamise kavade käsitlemisel on peamisteks piiranguteks üleujutuste kaardistamise ja hindamise protsessi rakendamiseks vajalike andmete kättesaadavus ning inim- ja finantsressursid, võttes arvesse ka kliimamuutuste prognoose.

Üleujutuste direktiivis võetakse majandamisüksusena kasutusele jõgede vesikonna skaala ning kasutatakse mitmetasandilist lähenemisviisi eesmärkide seadmisele ja standardite kehtestamisele, mis on kohanemisvõimelise juhtimise positiivne atribuut, pidades eelkõige silmas kliimamuutusi. Piiriülest koostööd võib siiski piirata see, et õigussüsteemi ei ole ametlikult integreeritud nõuetekohaseid vahendeid, mis toetaksid koostöömehhanismi. Lisaks võivad erinevused õigusraamistikes, üleujutusriski maandamise poliitilistes seisukohtades ning majanduslikus, sotsiaalses ja füüsilises keskkonnas takistada skaaladevahelist nõuetekohast koordineerimist ja koostööd.

Üleujutusriski maandamise kava koostamisel järgitakse tavaliselt kuueaastast planeerimistsüklit, mis nõuab paljude ekspertide, sealhulgas maa- ja rannikuplaneerijate, hüdroloogide, modelleerijate, keskkonnateadlaste, inseneride jne kaasamist. Kava väljatöötamiseks vajalikud ressursid ja aeg sõltuvad analüüsi ulatusest, kava strateegilistest eesmärkidest ja sihtidest ning nende analüüsimiseks vajalike andmete ja vahendite kättesaadavusest. Arvestades selle tähtsust, tuleb sidusrühmade kaasamiseks ja nendega konsulteerimiseks eraldada ka konkreetsed vahendid.

ELi üleujutuste direktiivi kohaselt peavad liikmesriigid hindama, kas vooluveekogude ja rannikualade lähedal asuvad alad on üleujutusohus, kaardistama üleujutuse ulatuse, varad ja inimesed, kes on nendes piirkondades ohus, ning võtma asjakohaseid ja kooskõlastatud meetmeid üleujutusohu vähendamiseks. Direktiivis nõutakse ka, et liikmesriigid võtaksid arvesse kliimamuutuste mõju üleujutuste ulatusele, sagedusele ja asukohale ning integreeriksid selle mõju üleujutusriski hindamisse, kaitsesse, ennetamisse ja valmisolekusse.

Lisaks üleujutusriski maandamise kavadele on kliimamuutuste ja pikaajaliste arengute mõju üleujutuste esinemisele 2. osa, mis eelneb kavandamisprotsessi ja aruandlusnõuete etapile: nii esialgne üleujutusriski hinnang kui ka üleujutusohu ja -riski kaardid peaksid selgitama, kuidas kliimamuutusi kaardistatud stsenaariumides arvesse võetakse (või mitte).

Üleujutuste direktiivi rakendatakse kooskõlas veepoliitika raamdirektiiviga, eelkõige kooskõlastades üleujutusriski maandamise kavasid ja vesikonna majandamiskavasid ning kooskõlastades üldsuse osalemise menetlusi nende kavade ettevalmistamisel. Mõlemad direktiivid tugevdavad üldsuse õigust sellele teabele juurde pääseda ja planeerimisprotsessis kaasa rääkida. Koordineerimise toetamiseks koostati eraldi juhenddokument „Vesikondade majandamine muutuvas kliimas“.

Üleujutusriski maandamise kava koostamine põhineb kolmel peamisel etapil, millest igaüks kestab kaks aastat: i) üleujutusriski esialgne hindamine; ii) üleujutusohu ja üleujutusriski kaardistamine, iii) üleujutusriski maandamise kavade väljatöötamine. Kava rakendamise aeg sõltub suurel määral seatud eesmärkidest ja sihtidest ning nendega seotud kindlaksmääratud meetmetest.

Üleujutuste direktiivi kohaselt tuleb üleujutusriski maandamise kavad iga kuue aasta järel läbi vaadata. Rakendamise osas sõltub kavades sisalduvate konkreetsete meetmete kestus meetme liigist, mis varieerub kuudest aastakümneteni.