Üleujutusriski maandamise kavade kohandamine

ELi üleujutuste direktiivi rakendamiseks on vaja luua üldsuse osalemise mehhanismid, et tagada kodanike kaasamine üleujutuste ohjamise tsüklisse. Kõik üleujutuste direktiivi ja veepoliitika raamdirektiivi kohaselt koostatud hinnangud, kaardid ja kavad tuleb teha üldsusele kättesaadavaks ja laadida üles ühisesse digihoidlasse WISE, mida haldab Euroopa Keskkonnaamet.

Üleujutusriski maandamise kavades nõutakse eri tasandite (riiklike ja piirkondlike) asutuste ning suure hulga pädevuste panust. Üldsuse ja sidusrühmadega konsulteerimiseks kasutati mitmesuguseid kanaleid ning üldiselt kaasati esimeste üleujutusriski maandamise kavade (mis tuli koostada 2015. aastaks) koostamisse suur hulk sidusrühmi. Asjaomaste sidusrühmade seas on väga oluline ka eraisikute kaasamine, sest väga sageli mõjutab üleujutusriski maandamise kavades ette nähtud meetmete rakendamine otseselt või kaudselt eraomandit.

Mõnel juhul on toidudirektiivi rakendamine aidanud parandada ja tugevdada koordineerimise ja koostöö puudumist eri sektorite (nt üleujutuskaitse, hädaolukorra lahendamise planeerimine, kodanikukaitse, ruumiline planeerimine, kindlustus, jõgede taastamine), otsustajate ja eri ruumiskaaladel tegutsevate sidusrühmade vahel. Hoolimata sellistest olulistest jõupingutustest on üleujutusriski ühises juhtimises endiselt oluline lünk kooskõlastamise puudumine eri teemade vahel, eelkõige üleujutusriski maandamise kavade ja riiklike kohanemisstrateegiate või -kavade vahel.

Üleujutuste kaardistamise tulemusena kaardistati ja hinnati paljude Euroopa vooluveekogude ja rannikualade haavatavust, andes seega väga kasulikke teadmisi üleujutusohtlike piirkondade majandamiseks. Üleujutusriski maandamise kavade esimeses tsüklis ei peetud aga pluviaalse üleujutuse riski (suurte sademete tõttu, mis ületavad mulla infiltratsioonivõimet) sama oluliseks ning selle hindamine oli jõgede ja rannikualadega võrreldes vähem üksikasjalik.

Üleujutusriski maandamise kavadega tegelemisel on peamisteks piiranguteks andmete kättesaadavus ning inim- ja rahalised ressursid, mida on vaja üleujutuste kaardistamise ja hindamise protsessi rakendamiseks, võttes arvesse ka kliimamuutuste prognoose.

Üleujutuste direktiivis võetakse majandamisüksusena kasutusele vesikondade skaala ning kasutatakse eesmärkide seadmisel ja standardite kehtestamisel mitmetasandilist lähenemisviisi, mis on kohanemisvõimelise juhtimise positiivne omadus, eriti kliimamuutuste valguses. Piiriülest koostööd võib siiski piirata asjaolu, et õigussüsteemi ei ole ametlikult integreeritud nõuetekohaseid vahendeid, mis toetaksid koostöömehhanismi. Lisaks võivad erinevused õigusraamistikes, üleujutusriski maandamisega seotud poliitilistes seisukohtades ning majanduslikus, sotsiaalses ja füüsilises olukorras takistada nõuetekohast koordineerimist ja koostööd skaalade vahel.

Üleujutusriski maandamise kava koostamisel järgitakse tavaliselt kuueaastast planeerimistsüklit, mis nõuab väga erinevate ekspertide, sealhulgas maa- ja rannikuala planeerijate, hüdroloogide, modelleerijate, keskkonnateadlaste, inseneride jne kaasamist. Kava väljatöötamiseks tehtavad ressursi- ja ajapingutused sõltuvad analüüsi ulatusest, kava strateegilistest eesmärkidest ja sihtidest ning nende analüüsimiseks vajalike andmete ja vahendite kättesaadavusest. Arvestades selle tähtsust, tuleb erivahendeid eraldada ka sidusrühmade kaasamiseks ja nendega konsulteerimiseks.

ELi üleujutuste direktiivi kohaselt peavad liikmesriigid hindama, kas vooluveekogude ja ranniku lähedal asuvad alad on üleujutusohus, kaardistama üleujutuste ulatuse, varad ja ohustatud inimesed nendes piirkondades ning võtma asjakohaseid ja kooskõlastatud meetmeid üleujutusohu vähendamiseks. Direktiivis nõutakse ka, et liikmesriigid võtaksid arvesse kliimamuutuste mõju üleujutuste ulatusele, sagedusele ja asukohale ning integreeriksid seetõttu sellise mõju üleujutusriski hindamisse, kaitsesse, ennetamisse ja valmisolekusse.

Lisaks üleujutusriski maandamise kavadele on kliimamuutuste ja pikaajaliste arengute mõju üleujutuste esinemisele kavandamisprotsessi ja aruandlusnõuete 2. osa: nii üleujutusriski esialgne hinnang kui ka üleujutusohu ja -riski kaardid peaksid selgitama, kuidas kliimamuutusi kaardistatud stsenaariumides arvesse võetakse (või mitte).

Üleujutuste direktiiv viiakse ellu kooskõlas veepoliitika raamdirektiiviga, eelkõige koordineerides üleujutusriski maandamise kavasid ja vesikonna majandamiskavasid ning kooskõlastades üldsuse osalemise menetlusi nende kavade ettevalmistamisel. Mõlemad direktiivid tugevdavad üldsuse õigust sellele teabele juurde pääseda ja planeerimisprotsessis kaasa rääkida. Selle koordineerimise toetamiseks koostati eraldi juhenddokument „Veemajandusmuutuvas kliimas“.

Üleujutusriski maandamise kava koostamine põhineb kolmel peamisel etapil, millest igaüks kestab kaks aastat: i) üleujutusriski esialgne hindamine; ii) üleujutusohu ja üleujutusriski kaardistamine, iii) üleujutusriski maandamise kavade väljatöötamine. Kava rakendamise aeg sõltub suurel määral seatud eesmärkidest ja sihtidest ning nendega seotud kindlaksmääratud meetmetest.

Üleujutusriski maandamise kavad tuleb üleujutuste direktiivi kohaselt iga kuue aasta järel läbi vaadata. Rakendamise osas sõltub kavades sisalduvate erimeetmete kestus meetme liigist, mis varieerub kuudest aastakümneteni.